Asustatud saar
"Asustatud saar" on vendade Boriss ja Arkadi Strugatski ulmeromaan 1969. aastast. Tegevus toimub 22. sajandil (2157), kui maalane Maksim Kammerer satub võõrale planeedile, mille arengutase vastab Maa 20. sajandi nelja- ja viiekümnendatele aastatele. Raamatu põhjal on tehtud samanimeline film. Esimene osa nn Kammereri triloogiast. Järgnevad: "Põrnikas sipelgapesas" (tlk Leevi Selliov, Tallinn: Varrak, 2000) ja "Suur ilmutus" (tlk Margus Leemets, Tallinn: Varrak, 2001).
Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, "Asustatud saar", tlk Kalle Käsper, Gohar Markosjan-Käsper, Tallinn: Varrak, 1999; originaali esmatrükk: "Обитаемый остров", Нева, nr 3–5, 1969; esmatrükk raamatuna: "Обитаемый остров", Москва: Детская литература, 1971.
- [Maksimi mõte:] Olgu neetud see andetu suletud maailm!… Kuid mul on kõigest kaks teed: kas igatseda võimatut ja katkuda jõuetusest juukseid või võtta end kokku ja elada. Elada tõeliselt, nii nagu ma olen seda alati tahtnud: armastada sõpru, pürgida eesmärgi poole, võidelda, võita, kaotada, saada vastu nina, anda vastu – ükskõik mida, ainult mitte istuda, käed rüpes, ja soiguda. (lk 90-91)
- "Haritud mandur – see on mandur ruudus," ütles Gai õpetlikult. "Kui mandur ta vihkab meid. Haridus aga aitab tal oma vihkamist motiveerida ja levitada. Haridus, sõbrake, see pole alati hüve. Sellega on lood nagu automaadiga – kõik sõltub sellest, kelle käes ta on…"
- "Haridus on alati hüve," ütles Mak veendunult. (lk 127)
- [Prokuröri mõte:] Püksid, nagu mina sellest aru saan, ei tohiks muteeruda. (lk 200)
- Komisjon keeldus tegemast üheseid järeldusi, kuid kaldus arvama, et M. Sim on senitundmatut liiki mutant… Head ideed külastavad tarku päid üheaegselt, mõtles prokurör kadedusega, libistades pilgu üle "Komisjoniliikme professor Porrumovarrui eriarvamuse". (lk 201)
- [Maksim:] "Valutav südametunnistus seab sihte, mõistus saavutab neid. Südametunnistus püstitab ideaale, mõistus otsib teed nende poole. See ongi mõistuse funktsioon – otsida teed. Ilma südametunnistuseta tegutseb mõistus vaid enda huvides, seega tühjalt. Ja mis puutub sellesse, et minu pürgimused on vastuolus rahvahulkade pürgimustega… On niisugune ideaal: inimene peab olema nii füüsiliselt kui vaimselt vaba. Selles maailmas rahvamassid veel ei tunneta seda ideaali, ja tee tema poole on raske. Kuid ükskord peab ju algust tegema. Just teravdatud südametunnistusega inimesed peavad rahvahulki äratama, et nad ei uinuks nagu elajad, peavad kutsuma neid üles võitlusele rõhumise vastu. Isegi kui rahvahulgad ise seda rõhumist ei taju."
- "Õigus," nõustus Nõid ootamatu kergusega. "Südametunnistus püstitab tõepoolest ideaale. Kuid ideaale seepärast kutsutaksegi ideaalideks, et nad on tegelikkusega rabavas vastuolus. Ja kui külm rahulik mõistus hakkab otsima vahendeid, mismoodi neid ideaale saavutada, siis ta taipab, et valitud vahendid ei mahu ideaalide endi raamidesse, ning peab natuke südametunnistust laiemaks venitama, sättima teda, kohendama… Ma ju tahangi öelda üksnes seda, üksnes seda ma kogu aeg korrutangi: pole vaja oma südametunnistust poputada, vaja on seada teda sagedamini uue tegelikkuse tolmuse tõmbetuule kätte, kartmata, et talle ilmuvad plekid ja karm koorik… Muide, te saate sellest ise ka aru. Te lihtsalt ei oska veel asju nende õigete nimedega nimetada. Küll te selle ka selgeks saate. Praegu on teie südametunnistus seadnud sihiks kukutada Tundmatute Isade türannia. Mõistus arvutas välja, kuidas seda teha, ja andis nõu: kuna seestpoolt on võimatu türanniat õhku lasta, läki talle peale väljast, barbarite abiga… las metsainimesed tallatakse pealegi jalge alla, las ummistub Sinimao säng laipadest, las algab suur sõda, mis võib-olla viib türannia kukutamiseni – kõik õilsa ideaali nimel. Mis parata, ütles südametunnistus, pisut nina krimpsutanud, pean selle suure ettevõtmise nimel veidi karmistuma…" (lk 269-270)
- "Kas te olete pettunud, Mak?" küsis prints-hertsog süüdlaslikult.
- "Mitte eriti," vastas Maksim. "Pigem vastupidi, ma tunnen kergendust. Nõial oli õigus, mu südametunnistus pole veel küps niisugusteks ettevõtmiseks. Vist on vaja veel ringi hulkuda, ringi kaeda. Südametunnistust on vaja treenida…" (lk 271)
- [Prokuröri mõte:] Risk on alati ja kõiges olemas, ainult on vaja ta miinimumi viia. (lk 326)