Mine sisu juurde

Ideaal

Allikas: Vikitsitaadid
Idealiseeritud klassikaline maastik Jacob More maalil (1780), esiplaanil Cicero sõpradega vestlemas.
Carlos Schwabe, "Spliin ja ideaal" (1907, pilt on inspireeritud Charles Baudelaire'i "Kurja lillede" ühe osa pealkirjast.)
Singeri õmblusmasin Ideal
Ideaal Jaan Kaplinski andmetel

Ideaal on millegi kujuteldav täiuslik eeskuju või püüeldav eesmärk.

Proosa[muuda]

  • Reaalid: mida ei saa teostada, seda ei nõuta.
Ideaalid: mida nõutakse, seda ei saa kohe teostada.
Ideaalses sõltub kõik vaimustusest, reaalses visadusest. (lk 31)


  • Paistab, et viimasel poolteisel sajandil on teaduse progress seisnenud materiaalse universumi avardumises ja inimese tähtsuse ahenemises. Selle tagajärge võiks nimetada naturalistliku või positivistliku tunde süvenemiseks. Inimene ei ole loodusele seaduseandja, ta on vastuvõtja. Loodus on see, mis seisab kindlalt, inimene on see, kes peab kohanema. Inimene mõistku tõde, olgu see pealegi ebainimlik, ja alistugu sellele! Läinud on romantiline spontaansus ja vaprus, üldine nägemus on materialistlik ja masendav. Ideaalid osutuvad füsioloogia inertseteks kõrvalsaadusteks; kõrgemat seletatakse madalama kaudu - sellena, mis "ei ole midagi muud kui...", mis on kõigest midagi hoopis madalamat. Ühesõnaga te leiate materialistliku universumi, milles ainult karmimeelsed tunnevad end loomuldasa koduselt. (lk 22)
  • Võtkem näiteks kes tahes meist siin ruumis koos oma kallite ideaalidega, mille nimel ta on valmis elama ja töötama. Iga niisugune ideaal oleks realiseerituna üheks momendiks maailma päästmises. Aga need kindlad ideaalid ei ole tühjad abstraktsed võimalikkused. Nad on põhjendatud, elavad võimalikkused, sest me oleme nende elavad eestvõitlejad ja tagatised ning kui tekivad ja lisanduvad täiendtingimused, saavad me ideaalid tegelikeks. Millised aga need täiendtingimused on?
Esiteks on nendeks niisugune asjade kombinatsioon, mis siis, kui aeg on küps, annab meile võimaluse, tühjus, millesse me saame hüpata, ning viimaks meie tegu. (lk 185)
  • Kuid nagu nii mõnedki koerte ja kasside ideaalid langevad kokku meie ideaalidega ning koerad ja kassid saavad iga päev elavaid tõendusi selle tõsiasja kohta, nii võime ka meie uskuda tõenduste põhjal, mida annab religioosne kogemus, et leidub kõrgemaid jõudusid ja need töötavad maailma päästmise nimel ideaaljooni mööda, mis sarnanevad meie ideaalidega. (lk 193)
  • Kellelgi ei ole arusaamist kõikidest ideaalidest. Keegi ei tohiks endale lubada nende üle ülepeakaela kohut mõista. Meis peituv pretensioon nende suhtes dogmaatiline olla on enamiku ülekohtu ja julmuste põhjus ning see inimese iseloomujoon, mis kõige tõenäolisemalt inglid nutma ajab. (lk 327)
  • Näiteks ideaal peaks olema intellektuaalselt mõistetav, me peaksime olema selle olemasolust teadlikud; ja see peaks kandma niisugust väljavaadet, ülendust ja sära, mis kaasneb kõigi intellektuaalsete faktidega. Teiseks, ideaal peaks sisaldama mingit uudsust — vähemalt selle jaoks, keda see ideaal haarab. Nüristunud rutiin ei sobi ideaalsusega kokku, ehkki see, mis on ühe inimese jaoks nüristunud rutiin, võib teise jaoks olla ideaalne uudsus. See näitab, et midagi absoluutselt ideaalset pole olemas: ideaalid sõltuvad elust, mis neid kannavad. Rentslist hoidumine ei ole meie jaoks siin üldse mingi teadlik eesmärk, aga paljude meie vendade jaoks on see üks kõige õigupärasemalt kaasakiskuvaid ideaale.
Nüüd te mõistate, et alasti, abstraktsel ja vahetul kujul on pelgad ideaalid maailma kõige odavamad asjad. Igaühel leidub neid ühel või teisel kujul: isiklikul või üldisel, kehtival või ekslikul, madalal või kõrgel; ja kõige vääritumatel sentimentalistidel ja unistajatel, joodikutel, viilijatel ja värsiseppadel, kes iialgi mingit jõupingutuse, vapruse või visaduse märki ei ilmuta, on neid arvatavasti kõigi ohtramalt. Haridus, mis ju avardab meie silmapiiri ja vaatevälja, on vahend ideaalide hulga suurendamiseks, uute ideaalide nähtavale toomiseks. Ja kui ainuüksi ideaalide kapital muudaks elu tähendusrikkaks, siis oleks teie tärgeldatud särgi ja prillidega kolledžiprofessor kõige absoluutsemalt ja sügavamalt tähendusrikas inimene. (lk 345-346)
  • Elu tuumakaks mõtteks on alati üks ja sama igavene asi — mingi harjumuspäratu, ükskõik kui spetsiifilise ideaali abielu teatava ustavuse, vapruse ja visadusega; mõne mehe või naise vaevadega. Ja milline tahes või kus tahes elu ka on, alati leidub šansse selle abielu sõlmimiseks. (lk 350)
    • William James, "Pragmatism ja elu ideaalid", tlk Märt Väljataga, Vagabund, 2005


  • "Kuule sina, va kalja-rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk," ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. "Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane."
"Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas," ütles rätsep.
Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:
"Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!"



  • Üliinimene on ennatlik ideaal, mis eeldab inimese olemasolu. (lk 18)
  • Ideaali poole püüdlemisel ei tohiks kättesaadav olla miski muu peale põrgupiinade. (lk 40)
  • Pahed ei voha kunagi jõudsamalt kui siis, kui ideaal seisab silma ees. (lk 79)
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999


  • Ideaalid on nagu rõivad - nad on rõivaste kombel vältimatud, kuluvad rõivaste kombel ja neid tuleb aeg-ajalt vahetada. Kui rõivad ja keha ei ole omavahel kooskõlas, teab igaüks, kumba on vaja vahetada.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 52



  • "See ongi minu häda, kas tead," mõtiskles Yossarian kaastundlikult ja pani käed rinnal risti. "Minu ja iga ideaali vahele jäävad alati Scheisskopfid, Peckemid, Kornid ja Cathcartid. Ja see muudab ideaali ära."
"Ära mõtle nende peale," soovitas major Danby positiivselt. "Ja ära lase neil oma väärtusi muuta. Ideaalid on head, aga inimesed mõnikord nii head ei ole. Vaata suurt pilti."
Yossarian loobus sellest nõuandest skeptilise pearaputusega.
"Kui ma üles vaatan, näen ma kasu lõikavaid inimesi. Ma ei näe taevast ega pühakuid ega ingleid. Ma näen inimesi, kes igalt korralikkushetkelt ja igalt inimlikult tragöödialt kasu lõikavad."
"Aga ära selle peale ka mõtle," käis major Danby peale. "Ja ära lase end vihale ajada."
"Oh, see ei ajagi mind vihale. Mind ajab vihale hoopis see, et nende meelest olen ma lihtsameelne loll. Nad arvavad, et nemad on targad ja meie ülejäänud oleme lollid. Ja tead, Danby, mulle turgatas praegu esimest korda pähe, et äkki neil on õigus."
"Aga ära selle peale ka mõtle," väitis major Danby. "Mõtle ainult oma kodumaa heast käekäigust ja inimese väärikusest."
"Jajah," ütles Yossarian."


  • Ideaale seepärast kutsutaksegi ideaalideks, et nad on tegelikkusega rabavas vastuolus. Ja kui külm rahulik mõistus hakkab otsima vahendeid, mismoodi neid ideaale saavutada, siis ta taipab, et valitud vahendid ei mahu ideaalide endi raamidesse, ning peab natuke südametunnistust laiemaks venitama, sättima teda, kohendama... pole vaja oma südametunnistust poputada, vaja on seada teda sagedamini uue tegelikkuse tolmuse tõmbetuule kätte, kartmata, et talle ilmuvad plekid ja karm koorik.


  • Kõrgeid ideaale peab hoidma, neid ei tohi lasta teostada. (lk 31)
  • Mida väiksemad on aated, seda monoliitsemad püsivad aatekaaslased. (lk 31)
  • Ideaal on alati kättesaamatu, sest tema lähenemisel tuhmub sära ja kaob ideaali nimigi ammu enne, kui ta kohale jõuab. (lk 49)


  • Muidugi, ma saan aru, et noortel näitlejatel on praeguste palkade juures raske oma elu korraldada. Ja kui siis juhtub veel, et naisnäitlejal on väike laps, võetakse seda juba sellise ilmaimena, et oeh... täna pole võimalik see ja homme teine! Seepärast olen alati imetlenud Anu Lampi. Tal on kolm väikest poissi ja samas võib öelda, et ta kannab ju Noorsooteatri repertuaari, aga töö suhtes ei tee ta endale mingit hinnaalandust. Olen seda tähele pannud kas või tema ettevalmistuses raadio lugemistundideks. Ja ma ei tea korda, kui Anul poleks olnud nakatavalt hea tuju. Tema näos on kogu aeg päike. Tema olekus on midagi antiikset. Kuidas ma seda nüüd ütlen, ta on täiesti eestiaegne näitlejatüüp. Minu jaoks naisnäitleja ideaal. (lk 15)


  • [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. Nad võitlesid aristokraatlike ideaalide ja aumõistete eest ajal, mil need olid lahjenemas ja hääbumas, ajal, mis ähvardas tasandada inimestevahelised erinevused ja kustutada suurejoonelised mõtted. Nad ei teadnud ise, mis neid takka sundis, kõrgemad jõud ja idealistlikud nõudmised määrasid nende teed ja pitseerisid nende saatuse ning päevikutes ja kirjades naisele kirjutasid nad, et tema, naine, on ainus, kes mõistab, tal ei tule häbeneda mehe pärast, kes seab endale kõrgeid eesmärke, mida ta hiljem reedab, et naine tunneb teda tegelikult paremini kui tema ise, ta tunneb mehe sisimaid tõukejõude ja mõistab teda, nagu emad mõistavad oma lapsi, ja saab aru, et mees peab ohverdama elu ja perekonna võitluses kõrgemate püüdluste nimel, ja mees ise on jõuetu meheliku tahte ees, mis on tema südames pesapaiga leidnud. Naised pidid mõistma, et ainult arad ja leiged asetavad perekonna kõrgemale Võitlusest ja Elueesmärgist. Nii nad kirjutasid, nii nad uskusid. Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.
"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.
Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 14-16



  • Teisega, ühe Tõnuga, elasin kohusetundest isegi kuu aega koos ja meie vahel toimus teatav rutiinne seksuaalne läbikäimine, mille vältel mõlemad püüdsid juuresolevalt kehalt leida mõningaid oma fantaasia elemente. Kes otsib, see leiab. Seks on kahtlemata ka kompromisside, konformismi, leppimise küsimus. Ideaalid peavad nürinema, ideaalid peavad hävima.
    • Emil Tode, "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002, lk 314


  • Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur aade lükkab kõrvale väikese elu ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult ideele pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur utoopia neelab kõik ja argipäev jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma raamatutes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja saatuse kaudu, kommunismi ja natsionaalsotsialismi ja sügavate usule rajatud põhjenduste kaudu. Kui tuleviku hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.


Luule[muuda]

  • Väliselt meenutavad ideaalid veidi küülikut, sabata ümisejat või väga suurt viiksjänest. Koon on lühike, lõhestunud ülamokaga, kõrvad väikesed, mõnel liigil peaaegu üleni karvade sees peidus;
jalad lühikesed, kuid tugevad. Neljavarbalistel eesjäsemetel on lamendunud küünised, mis meenutavad kapju. Tagajäsemed on kolmevarbalised.
...
Vastsündinud on hästi arenenud, nägijad, karvadega kaetud. Nad saavad kiiresti iseseisvaks. Noored ideaalid on sümpaatsed ja kergesti
taltsutatavad, täiskasvanud seevastu tigedad ja agressiivsed.
  • Jaan Kaplinski "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 29


Aade on vaade millest ei saa enese
kaotuseta loobuda Aateid on vähe
alles jäänud Inimesed kannavad
kehi Nad on püsisoojad ja maksa-
vad selle eest renti

  • Ene Mihkelson, "Aade on vaade millest ei saa" kogus "Torn" (2010), lk 64


Allikata[muuda]

  • Kui meil tunnistatakse rahvusliku ja omakeelse kultuuri aadet ja soovi rahvusena püsida, siis on paratamatult vaja keelt arendada, rikastada.