Anu Lamp

Anu Lamp, 2015.

Anu Lamp (sündinud 29. märtsil 1958 Tallinnas) on eesti näitleja.

• Õpetamine on minu jaoks olnud väga põnev. Ma olen õpilastele väga tänulik, sest ma olen nii ise palju õppinud.
  • Intervjuu Margus Saarega: "Anu Lamp: näitleja elukutse põhiasi on hoida üleval inimeste meelt", ERR, 01.04.2018

• Ma praegu vaatan, et noored on kärsitud. Kärsitud selles suhtes, et minnakse liiga ruttu teatrist ära või ei jõuta oodata, kui kohe ei tule mingeid rolle. Aga mõnikord on kasulik natuke aega lihtsalt paigal olla ja oodata. See ei olegi nii traagiline. Peaasi oleks mitte närvi minna. See on ka vaikne valmistumine. See on elukutse, kus kõik mängib kaasa. Mida sa loed ja näed… Kõik see kulgemine.
  • Intervjuu Juku-Kalle Raidiga: "Soe ja valge nagu Anu Lamp ongi Anu Lamp", Kes-Kus, mai 2017

Giuseppe Verdi ooperist "La Traviata"

• Meie lavastus peaks kõnelema meie kaasajast. Ja me oleme selles mõttes ka autoritruud, sest Verdi soovis omal ajal, et "Traviata" oleks kaasaegne tükk ning kõnetaks kaasaegset publikut. Ning nii nagu Verdil, nii ka meil võidab armastus surma.
  • "Anu Lamp debüteerib ooperilavastajana", Postimees, 27. jaanuar 2017

• Lähtusime Verdist, kes 1850. aastate alguses pöördus rabavalt kaasaegse teema juurde, valides oma uue ooperi libreto aluseks Alexandre Dumas' näidendi "Kameeliadaam". Verdi küll kaotas võitluse selle eest, et ooperit esitataks kaasaegses lavakujunduses, aga Dumas’ šokeeriv päevakajalisus kõnetas publikut. Meie soov oli sama – puudutada oma aja valupunkti. Tänapäeval on tuberkuloos ravitav, meie Violetta elab narkootikumide maailmas.
  • "Olympic Casino esitleb: G. Verdi ooper "TRAVIATA"", Birgitta Festival 2017

"Pausidesse kantud kõnekus"

• Teatrist eemal olemine, mõnda aega, on ainult kasulik. See mõjub hästi, siis võib tekkida tahtmine tagasi tulla ja midagi teha.

Võimalus mängust välja astuda võib anda jõudu jätkata. Laadimise aeg on ülimalt vajalik. Iga asja jaoks on aeg. Muidugi ei juleta olla natuke aega eemal ja ennast laadida. Aga samas on ülioluline, mille pealt see linnuke laulab. Peaks olema ära ja rahulikult asju kõrvalt vaatama. Siis saad aru, mis sa tahad. Kas see on lihtsalt mingi väsimus.

• Anu Lamp. Pausidesse kantud kõnekus. Teatritasku, 20. mai 2009

Tema kohta

• Anu huumor põhineb suuresti tema intelligentsusel. Tema huumor on alati terav, kiire, nagu piitsaplaks, ja tihtipeale võib see isegi märkamata jääda. See käib nii kiirelt ära, nagu karatelöök. Võib kahe silma vahele jääda.
  • Jaan Rekkor, intervjuu: Priit Pullerits, "Saladuslooriga kaetud Anu Lamp", Postimees Arter, 22. märts 2008

• Kutsusin Anu 1990. aastate keskel lavakõneõppejõuks. Selle kutsumisega oli hea õnn. Tema tunnid on olnud väga efektiivsed. Õppejõu töö efektiivsus on näha üliõpilaste eksamite ja arvestuste vaimses tasemes ja energeetikas. Anu on kõhkleja ja otsija, mis on hea tunnus õppejõule, s.t ta ei ole õppejõud, kes on mingile alale kivistunud ning kogu aeg korrutab ühte ja sama. Ta on pidevalt otsinud teid, kuidas aidata üliõpilastel just kõne valdamisega luua rolle ja avastada maailma. Tema tundides on tehtud Moliere'i värsse, presidendi kõnesid, teatriinimeste paroodiaid.
  • Ingo Normet, intervjuu: Priit Pullerits, "Saladuslooriga kaetud Anu Lamp", Postimees Arter, 22. märts 2008

• Seepärast olen alati imetlenud Anu Lampi. Tal on kolm väikest poissi ja samas võib öelda, et ta kannab ju Noorsooteatri repertuaari, aga töö suhtes ei tee ta endale mingit hinnaalandust. Olen seda tähele pannud kas või tema ettevalmistuses raadio lugemistundideks. Ja ma ei tea korda, kui Anul poleks olnud nakatavalt hea tuju. Tema näos on kogu aeg päike. Tema olekus on midagi antiikset. Kuidas ma seda nüüd ütlen, ta on täiesti eestiaegne näitlejatüüp. Minu jaoks naisnäitleja ideaal. (lk 15)
  • Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16

• Anu Lambi "Keeleuuenduse lõpmattu kurv" (Teater NO99, 2006, lav Anu Lamp) kasvas välja lavakooli tööst ning on hõrk keeleteater Johannes Aaviku keeleloomingu ja 20. sajandi alguse keeleuuenduse põhjal; teatri jaoks tavatu tunnustusena pälvis see 2007. aasta keeleteo auhinna. (lk 84)
  • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88