Saan

Allikas: Vikitsitaadid
Hobune ja saan (1900-1920)


Proosa[muuda]

  • Tartu, 2. (14.) detsember 1828
[---] Läksin pärast lõunat jalutama, kõndisin mööda kinnikülmunud Emajõge. Igalt poolt kuuldub kuljuste helinat, sest kõik sõidavad saanidega. On kena vaatepilt, kui omapärase ehitusega saanid, üks või kaks hobust ees, välgukiirusel mööda kihutavad, sest sõidetakse alati traavi. Rakendit ei suuda ma küll kirjeldada, seda peab ise nägema. Varuhobune on pika ohja otsas, nii et ta pea puudutab peaaegu maad, ta on tavaliselt pika lakaga, galopeerib kogu aeg või pigem tantsib kõrval.


  • Neid ootas hästi kummaline sõiduk - tilluke saan ilusa kirju kattevaibaga, kümme valget jänest ees.
Sõbrad võtsid jäneserakendis istet, katsid põlved pehme vaibaga ja Une-Mati hüüdis uljalt:
"Hoppadi-hei!"
Vastuseks liigutasid kõik kümme jänest oma kõrvu. See oli ütlemata uhke vaatepilt — kakskümmend pikka valget kõrva ühtses taktis liikumas, just nagu võimlejad spordipeol! Siis jäid kõrvad paigale, aga sibama hakkasid jäneste käpad — neid oli kokku nelikümmend! — ning saan nihkus paigast. (lk 24)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Luule[muuda]

Siis tirid saksa saani
suvel, parmude all.
Täidad mõisale plaani,
mokake madalal.

  • Juhan Viiding, "Tallipoisi rahvalaul" kogust "Elulootus" (1980), lk 31


Saaniga sõitsin ma sohinal
külast läbi kiiruga;
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.

Eesti vanasõnad[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel