Juhan Viiding

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Juhan Viiding (pseudonüüm Jüri Üdi) (1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995) oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja.


 KISKUGE
       KÜLJEST
         MU
         TIIVAD,
      MONTEERIGE
         ENDALE
         KÜLGE
    
    VAADAKE,
        KUHU
         NAD
        VIIVAD
         TEID,
           TE
          RASVASED
         HÜLGED.

  • "Realistliku ingli laul". 1968
siin laias ilmas?
    • "Mis on see luuletaja luule?" Kogust "Ma olin Jüri Üdi", 1978
  • Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE JUUNI.
    • "Ta istub". Kogust "Tänan ja palun", 1983


  • Meile on palju antud – ikka oleme nõutud.


Me oleme - üks naine - väga noored,
mis siis, et sina kaugemale näed.
Ma ütlen sulle, see ei ole vale,
sa astu, palun, mulle lähemale.
Mul sinu jaoks on väga puhtad käed.

    • Luulekogust "Armastuskirjad"


...
kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
...
Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

  • Juhan Viiding "Vana mehe laul" (viisistanud Olav Ehala)

Tema kohta[muuda]

  • Juhan Viiding on eesti luuletaja, kellest peab kõnelema kogu aeg. Tema tähtsust ei pea rõhutama. Kõik teavad niigi. Ta vajas olemiseks palju ruumi, palju inimesi enda ümber. Teda austati ja armastati sügavalt nendel ülekohtustel nõukogude kümnenditel, mille keskel elades tema luule sündis [---].
  • Pole kahtlust, Juhan Viiding ON. Tema kirjutusmasin vaikis alles eile, tekstid on juba salvestunud uutele kandjatele. Tähendused täidetakse uuesti, ravi kestab. Ent ometi alluvad tema tekstid endiselt ja kahtlusteta autori tahtele. Nii Jüri Üdi kui Juhan Viidingu luule puudutab endiselt seda tulist tuuma, kus tõde on nii tajutavalt lähedal.
  • Kuid paradoksaalselt, unustades või isegi teadmata midagi sellest ajast, on Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, tema hääl ja rütmid, see eriline „kurb soojus” saanud märkamatult osaks meie omavahelisest igapäevakõnest. Ainuüksi Juhan Viidingu nimigi pingutab keele napiks, paneb häälde, puhastab liigsetest sõnadest. Viidingu tekste laulab ja õpib pähe ka praegune noorus. Ehk sageli teadmatagi, kes on sõnade autor: „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu­koht… ”!Juhan Viidingu tundlik ja dramaatiline, justkui pidevas katkemisolekus luuletajanatuur, tema tähendustest pingul tekstid on salvestunud eesti kultuuri süvakihtidesse. See on häälestanud põlvkondi. Jüri Üdi luule on olnud eesti noorte üheks suuremaks mõjutajaks pärast Gustav Suitsu „Elu tuld”. Luulerevolutsioon, jäljendajad? Või luulekeel, mis imbub ajatult verre juba esimesel kokkupuutel, allumata tahtele ja küsimata, milleks.
  • Tema elu kaudu hakkame paremini mõistma ajastut, millesse ta püüdis ennast sobitada ja mida samal ajal ka muuta.
  • Juhan palus mitte unustada, et kõik inimesed on oma parimail hetkil poeedid ja oma halvimail on nad lihtsalt inimesed. [---] Luules on see, kes nad tahaksid olla oma parimail hetkil.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel