Rästik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kreuzotter (Skagen, Denmark).jpg

Rästik (Vipera) on rästiklaste sugukonda kuuluv maoperekond. Eestis elab harilik rästik (Vipera berus), meie ainus mürkmadu.

Piibel[muuda]

Ära vaata veini,
kuidas see punetab,
kuidas see karikas sädeleb,
hõlpsasti sisse läheb:
see salvab viimaks maona
ja mürgitab otsekui rästik!


Ükski ei süüdista õiglaselt
ja keegi ei lähe kohtusse tõe nimel:
loodetakse tühja peale
ja räägitakse valet,
sigitatakse pahandust
ja sünnitatakse kurjust.
5 Nad hauvad mürkmao mune
ja koovad ämblikuvõrku;
kes sööb nende mune, see sureb,
ja katkivajutatust poeb välja rästik.

Jesaja raamat 59:4-5


  • Johannes ütles nüüd rahvale, kes oli tulnud, et lasta ennast temal ristida: "Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest?"

Luule[muuda]

Booraksis, valges arseentrioksüüdis,
lubjas, mis kustutamata, ja pigis,
sulanud tinas, arseendisulfiidis,
rasvas, tõrvas ja varvaste higis,
saastas ja solgis, roisus ja rögas,
pidalitõbiste jalgade uhtmes,
huntide, rebaste sapilögas,
kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,
rästiku veres ja mürgiski veel
keegu kadeda laimaja keel!

  • François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest". Tõlkinud Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47


Talvise närvetusvoo
meis katkestab vürstlik ristik.
Naeru, me loitsu eest soo
poole põgeneb rästik.

  • Paul-Eerik Rummo, "Aas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 181


ma ei kirjuta vastikuid ridu
ma ei kirjuta nastikuid ridu
ma kirjutan rästikuid ridu
suuri rästikuid ridu

  • Juhan Viiding, "Ma ei kirjuta vastikuid ridu" kogus "Aastalaat" (1971)

Proosa[muuda]

  • Muhv nihkus vargsi Kingpoole kõrvale ja küsis sosinal:
"Kas rästik hammustas sind?"
"Ei hammustanud," sosistas Kingpool vastu. "Aga palju ei puudunud. Kõige viimasel hetkel jõudsin õhku hüpata."
"Õnneseen," ütles Muhv kergendatult, samas aga laskus ta näole õudusevari. "Vaata, mis Sammalhabe teeb!"
"Oh häda!" hüüdis Kingpool.
"Hoia ennast, Sammalhabe!" karjus Muhv.
Sammalhabe oli rästiku kätte võtnud ja hakanud talle peale puhuma. Sõprade ärevusele mingit tähelepanu pööramata pomises ta vaikselt:
"Varesele valu, harakale haigus, meie Rudolf saab ilusti-kenasti terveks."
"Miks sa teda Rudolfiks nimetad?" küsis Muhv, kui oli ennast kuidagiviisi koguda suutnud.
"Aga kas ta pole siis Rudolfi nägu?" naeratas Sammalhabe. "Minu meelest on ta küll Rudolf mis Rudolf."
Ja nende sõnade juures pistis ta rästiku endale rahulikult taskusse.
"No kuule," kahvatas Kingpool. "Sa ei kavatse teda ometi kaasa võtta?"
"Ja mispärast mitte?" kortsutas Sammalhabe kulmu. "Kui loodus ise rästikuid oma rinnal soojendab, miks ei võiks siis üks nende hulgast ka paar nädalat minu taskus elada?"
"Paar nädalat?" kogeles Muhv.
"Jajaa," ütles Sammalhabe otsustavalt. "Umbes paar nädalat, kuni ta kosub ning täiesti terveks saab." (lk 100)
  • Alles siis tundsid Muhv ja Kingpool esimest korda pisikest kergendust, kui Sammalhabe autost piimamannergu võttis ja teatas, et läheb küla pealt piima otsima.
"Ah nii," ütles Muhv nõrgalt naeratades. "Muidu oled ikka rohkem teega ja marjamahlaga läbi ajanud, aga nüüd tuleb välja, et..."
"Et sa oled ka väikselt piimatüüp," lõpetas Kingpool Muhvi poolelijäänud lause.
Sammalhabe mühatas.
"Te ise olete tüübid," ütles ta poolpahaselt. "Ega ma enda jaoks piima ei lähe muretsema."
"Kelle jaoks siis?" päris Kingpool.
"Aga Rudolfi jaoks muidugi," kõrgendas Sammalhabe häält. "Või on see ehk sinu meelest kuidagi ebakohane, et haige Rudolf mõne lonksu korralikku lehmapiima joob?" (lk 101-102)
  • "Ära nüüd liialda," pomises Muhv.
Kuid Kingpool oli juba hoogu sattunud.
"Ma ei liialda mitte põrmugi!" hüüatas ta. "See, kes liialdab, on hoopis Sammalhabe! Või pole see sinu meelest liialdamine, kui endale rästikuid taskusse topitakse? Võib-olla on see sinu meelest täiesti loomulik asi?!" (lk 102)
  • Mine võta kinni, kas oli Rudolf oma nimega juba harjuda jõudnud või hakkas tal lihtsalt umbne, kuid igatahes sirutas ta nüüd oma pea Sammalhabeme taskust üsna kaugele välja.
Noorperenaise silmad olid korrapealt täiesti ümmargused.
"Sul on ju... madu... taskus," kogeles ta. "Kujutle vaid!"
"Ah madu või," pomises Sammalhabe ja heitis Rudolfi poole pealiskaudse pilgu. "Jajah, tõsi küll, madu mis madu."
Ning siis hakkas Rudolf nähtavasti värske koore lõhna tundma. Mõne hetke pärast oli ta juba poolest saadik taskust väljas ja keerutas oma piklikku pead iga ilmakaare suunas. Veel üks hetk, ning ta libistas enda õuemurule.
"No vaata aga vaata," pani noorperenaine käed risti rinnale. "No mis sa mõistad ütelda!"
Piimamannerg seisis nüüd otse Rudolfi nina ees. Veel väike jõupingutus, ja juba oli uss peadpidi koores.
"Ega ta sedaviisi äkki koort ära ei mürgita?" muretses noorperenaine. "Rästikul ju mürgine hammas suus."
Aga Sammalhabe lõi hajameelselt käega.
"Pole midagi," ühmas ta.
Kui Rudolf oli isu täis joonud, toppis Sammalhabe ta tagasi taskusse ja ütles hellalt:
"Jää nüüd ilusasti, tudule, Rudolfikene, uni leevendab kõiki hädasid ja haigusi."
"Kuidas?" teritas noorperenaine kõrvu. "Kuidaviisi sa teda kutsud?"
"Rudolfiks," pomises Sammalhabe.
Noorperenaine vaikis nüüd natuke aega, naeratas siis ja lausus:
"Sul on küll vist väga kuldne süda, et isegi uss sulle kurja ei tee. Ma ei imestaks põrmugi, kui sinust veel kunagi luuletaja saaks."
Need sõnad läksid Sammalhabemele kõvasti südamesse ning liigutatult tänas ta noorperenaist nii rõõsa koore kui ka sõbraliku suhtumise eest. Seejärel võttis ta piimamannergu kätte - seal loksus koort veel paariks või kolmekski Rudolfi söögikorraks - ja asus tagasiteele sõprade juurde. (lk 108-109)
  • Kingpool oleks heameelega tahtnud silmi kinni pigistada, kuid roti pilgust kiirgav seletamatu kuri jõud takistas tal seda tegemast. Lummatult vahtis ta oma piinajale otsa, jälgis, kuidas see hambaid irevile ajas ja kuklakarvu turritas.
"See on lõpp," mõtles Kingpool oma ainukest mõtet. "See on nüüd tõepoolest lõpp."
Samas kuulis ta rohu kerget sahinat otse oma külje all. Midagi jahedat ja libedat vingerdas temast mööda ning suundus otse roti poole.
Rästik! Rästik Rudolf!
Uskumatul Kas tõesti oli Rudolf puu otsast alla laskunud, et temale, Kingpoolele, appi tulla?!
Üllatusega märkas Kingpool, et ta suudab äkki jälle mõelda ka muust kui oma lõpust.
"Milline suurepärane rästik," mõtles ta. (lk 140)


Välislingid[muuda]