Lõpp

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme.


  • Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.



  • Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale.
  • [Teele:] "Hea küll, olgu siis pealegi lõpp; aga teadke, et teie selles süüdlane olete, mitte mina."
"Lõpp?" ehmatab rätsepmeister. "Mis lõpp? Mis lõpp?"
"Lõpp," kordab Teele tasa seda lühikest, aga Kiirele nii koledat sõna.
"Oh Teele, Teele, kui kalk ja südameta inimene te olete!" ohkab Kiir. "Ka mina olin teist teises arvamises enne Venemaale minekut."
"Noh," vastab Raja peretütar rahulikult naeratades, "siis tänage õnne, et mind enne täiesti tundma saite, kui hilja oleks olnud."
  • Oskar Luts, "Suvi", rmt: "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 253
  • [Kloostrivend:] Kas see on lõpp?
[Kloostriülem:] See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus.


  • Võõrustamiskommete kohaselt peab Odüsseus rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning täiuslikkus võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
    • Tiina Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014