Lusikas
Lusikas on käepideme külge kinnitatud nõgusa kahaga söögiriist, mis on mõeldud peamiselt vedela toidu söömiseks.
Proosa
[muuda]- Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud.
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 137
- Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! Nuga lõikunuks ta puruks, kahvel puurinuks läbi, lusikas löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks.
- Elias Canetti "Maailm peas", tlk Toivo Tasa, 1983, lk 7
- Kõige esimene tarkus ehk elutõde oli: "Äi elamisess ole muud taris kui öönesnöu ja supilusikas..."
- Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika", 2016, 2. trükk, lk 153-154, juhunoppeid hiidlaste ütelungidest
- Kume hääl noore piiga kohta, mõtles Magnus. Kume ja mahe. Hääl nagu must siirup. Magnus unustas korraks, kus ta on, kujutledes, kuidas ema mõõtis lusikaga siirupit piparkoogitainasse, keerutas lusikat poti põhjas, et viimseidki venivaid niite kätte saada, ja andis siis lusika talle limpsida. Magnus tõmbas keelega üle huulte, Catherine'i ainitine pilk tekitas temas kohmetust. See tüdruk ei pilgutanud silmi.
- Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016, lk 8
Vanasõnad
[muuda]- Enne tarvis isu, siis lusikat.
- Lusikaga antud, kulbiga võetud.
- Mehe rusikas on magusam kui mee lusikas.
- Mis lusikaga võetud, tuleb kulbiga tasuda.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
