Kahvel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tallinna Juveelitehase eesti rahvusmustri motiiviga koogikahvlid 1960ndaist

Kahvel on asi, millega sa sööd, mis on nagu triip, aga lõpus on kolm orka. Vedelaid toite sellega ei söö.

  • Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib. Ühe silmanurgaga mõõdab ta enda kõrval seisvat Tootsi ja jõuab otsusele, et kui juba keegi Paunverest igavest piina peab kannatama, siis paharetil ja tema sellidel igatahes pole tarvis seda isikut kaugemalt otsida. Siin tema kõrval seisab igavene koogumees, kelle küljes arvatavasti juba kohtki on valmis vaadatud, kuhu talle kord kahvliga torgatakse.
  • Süües isa suu auras. Ta mäluvad lõuapärad olid niisama täitmatud kui ta käed. Tütar seisis püsti, et isa taldrikut kiiremini täita; tütre taldrik jäi tühjaks. Ükskord, kartis ta, pärib isa, miks mina ei söö. Isa sõnad olid tütrele veel hirmsamad kui teod. Isa sõnu mõistis tütar alles sellest ajast alates, mil ta täiskasvanuks sai, isa toimingud mõjutasid teda tema elu esimestest hetkedest peale. Isa, ma juba sõin, vastaks ta. Söö aga. Ent isa ei küsinud seda temalt oma abielu pikkade aastate jooksul mitte kordagi. Mälumise ajal ta mälus. Tema pilk püsis taldrikul, ainiti ja joobunult. Toidumäe kahanedes kustus silmade sära. Mehe mälumislihased panid pahaks, et neile anti liiga vähe tööd; nad ähvardasid peagi röökima pista. Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! Nuga lõikunuks ta puruks, kahvel puurinuks läbi, lusikas löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel