Rusikas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



  • Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
    • Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.
  • Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani.
  • "Hea küll, Villem. Kui sinu härra või — seltsimees mustlastega riidu minema ja need ta kallale kippuma, kas sinu ei avitama oma härrat?"
"Muidugi, aga mitte enne, kui asi selge oleks olnud."
"Mis asi enne selge olema?"
"Kellel õigus, kas härral või mustlastel," vastas Villem kindlasti.
"Hm, tark poiss, tark poiss! Aga et see härra maa oli, mille peal mustlased asusid, siis oli õigus härra pool?"
"Siis löönud ta oma tarkusega mustlased kallalt minema, mitte aga toapoisi rusika abil."


Mis on me hing? Jääd lööme labidaga
ja kangiga … ja rusikaga rinda
Meil tuleb kevad kinni nabida ja
maksta ükstakõik kui kõrget hinda


Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

  • Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 2


Vanasõnad[muuda]

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]