Kiiktool

Kiiktool on kõverate jalastega tool, mis on mõeldud õdusaks kiikumiseks.

Proosa[muuda]

Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.

Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina. (lk 24)

Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994

Siis märkab ta, et ta mees on koju tulnud. Ta kuuleb, kuidas ta tuppa astub ja kiiktooli istub. Ta tunneb nii hästi seda õõtsumist, kui jalased nagisevad vastu põrandalaudu, et ta isegi ümber ei vaata. Kogu aja, seni kui ta mängib, jätkub õõtsumine. Nüüd ei kuule ta enam helisid, vaid ainult õõtsumist.

Vaene vana Ulrika, nii piinatud, nii üksildane, nii abitu ja vaenlase maale ära eksinud, ilma ühegi sõbrata, kellele kaevata, ilma ühegi lohutajata peale kriiskava klaveri, mis vastab talle polkaga!

See on nagu irvitav naer matusel, nagu joomalaul kirikus.

Kiiktool jätkab kogu aeg õõtsumist, ja korraga kuuleb ta, kuidas klaver ta kaebeid naerab, ning ta lõpetab keset takti. Ta tõuseb ja vaatab kiiktooli poole.

Aga hetk hiljem lebab ta minestanult põrandal. Ei olnud see tema mees, kes istus kiiktoolis, vaid keegi teine - see, keda väikesed lapsed ei julge nimepidi nimetada, see, kes hirmutaks nad surnuks, kui nad teda tühjal pööningul kohtaksid.

Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas, 2006, lk 137

Raske, aga mitte võimatu on uskuda, et keset elutuba olev kiiktool saab püsida tasakaalus. Või ongi elu kiiktool ja tema kohustus ning eesmärk ongi kiikumine.
- Margus Mikomägi, "Uduse teekonna tõde ja õigus", Teatritasku, 2. veebruar 2009 (arvustus Eugene O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" lavastusele Tallinna Draamateatris)

Minu silme all, ainitisest ainitisema pilgu all kiikus tool kergelt, järk-järgult aeglasemalt, nagu kiiktool pärast istuja püstitõusmist veel mõnda aega kiigub. Ainult et seal polnud kedagi olnud. Tuba oli olnud tühi. (lk 118-119)
- Susan Hill, "Naine mustas", tlk Karin Suursalu, 2014

Luule[muuda]

Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid –
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 2 kogus "Kohtupäev" (1937)

Välislingid[muuda]