Särk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki!
  • Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid nad ta rõivad ja jagasid nelja ossa, igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka särgi, särk oli aga õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla.
24 Nad ütlesid siis üksteisele: „Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab”, et läheks täide Kiri:

„Nad on mu rõivad omavahel jaganud,
ja riiete peale liisku heitnud.”


Satta, satta, vihmakene,
Satta vihma, kasta muida,
Kasta muida karjatsida,
Jätä minda kastemata.
Mull põle kohta, kus ma kuevan,
Ei ole tare, kus tahenen,
Ei kueva särgi kol'kijada,
Ei valge särgi vaalijada.
Jumal mull kol'gib kuevad särgid,
Jumal vaalib valged särgid.

  • Rahvaluule, "Vana kannel" II


  • ...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.


"Jookse poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Too kodust siidi särki,
Siidi särki, kulda körti,
Kulda körti, kirju vööda,
Kirju vööda, siidi sukka,
Siidi sukka, hõbe pärga!"

  • Juhan Kunder, "Vaene laps ja talu tütar". Kogumik "Eesti muinasjutud".



  • Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi ta paratamata palja reisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusvastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus valge linane särk, mis ulatus põlvini, ja kaelas kirju sitsirätik, sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakustundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja päikese paistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuu-okste ja värskete nõgestega ning siis algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja pistis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu-raod ja nõgesed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin-seal verepiisad. Pearu karjus.


  • Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.


Pooleks naljad ja südamevalu —
see mu viimane ulakas viis.
Oma lahkumisminutil palun
neid, kes viibivad minuga siis,

et mu raskete pattude märgiks,
ja et olin ma eksinud tall,
lastaks surra mul vene särgis
tarenurgas ikoonide all.

  • "*** Ainus lõbu on jäänud veel mulle". Tõlkinud Linda Ruud, lk 118-119


Käe teki veerest pudenive valla,
näi: ame rinna kohald ette paisunu,
ist akne pääle, kura jala talla

püinds vaadet' alt ja küirut' pää ta alla.
Mis enne katekõrdselt varjatu,
jäi süituld nätä ülevest mul alla.

  • Hendrik Adamson, "* Tekk riibuline ümmer...", "Väike luuleraamat", 1965, lk 13


Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järel,
vits peos, sest mine isahane tea.


Puänt... Kui paneks kangelased paari?
Sulg takerdub ja silmgi kipub looja.

Kuum. Mõte visalt-visalt venib kirjaks —
poolunes paar saab lõpuks kositud.
Kui ärkan, süüdlaselt mind vaatab Kirjak:
mu särk on lõunaooteks nositud.

  • Paul Rummo, "Puänt", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 5


kiroda verevä pleiadsigaq
paprõ pääle
niguq verevä langaga
umblõ kaitsõkirju
setohammõ kaalamulku
käüseotsõ alaviirde


Vanasõnad[muuda]