Hani

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ferdinand von Wright, "Hanhi kurittaa sorsaa" (1858)
Marie Petiet (1854–1893), "Tüdruk hanedega", s.d.
Elizabeth Nourse, "Haneparv" (u 1883)
Anna Ancher, "Jõuluhanede kitkumine" (1904)
Thérèse-Marthe-Françoise Dupré, "Hanesid ajamas" (1910)
Kyriak Kostandi, "Haned" (1913)

Hani (Anser) on haneliste seltsi partlaste sugukonda kuuluv veelindude perekond.

Luule[muuda]

Minu valge hani
täna plehku pani.
Hih-hih-hii, hoh-hoh-hoo,
täna plehku pani.

Hani sulpsas vette,
ma ei saanud kätte.
Hih-hih-hii, hoh-hoh-hoo,
ma ei saanud kätte.


Õieli kael ja punakad lestjalad takatsi sirgus,
silmades punakas helk, millise loob eha kiirg,
nii nemad ujuvad üleval öösise kõrguse sinas,
kustuva päikese vaos, hämaras pilvises reas.
Aeg-ajalt sirguvat hahkjate tiibade võimukat lööki
saadab taevases sõus kõlajas, kaikuja hääl.
Kaaslane kaaslasi kutsub ja häälitseb kurgusel toonil
üleval pilvisel teel, kust läheb sajane lend.
/---/
Otsegu öösised varjud, mis hõljuvad pilvede piirel,
viirgab hanede salk öösiste tähtede all,
täites valjude häältega sinava taevase kummi,
kust kõlab igatsev hääl, alane pilvisel teel.
Ei pea rändajid põhjalast vilusast lõunamaa poole
öösine saar ega laid, vagune söödamaa paik,
kuhu nad pehmele murule laskuksid puhkama summas,
uinudes lüheda öö, tiiva all kollakas nokk.
Edasi hõljuvad öösised lendajad tähtede valges,
silmades igatsev loit, öövalust hingeldav rind,
heledid kaelu sirutes ehava valguse järge,
millist veel õhkub päev, viimase palangu tuhk.
/---/

  • Villem Grünthal-Ridala, "Metshaned". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 456-457



Tol korral ringi jooksin alles särgis,
täis lapsemõtteid oli kahupea,
või vänderdasin hanekarja järel,
vits peos, sest mine isahane tea.


Oli vilju, varje — valgeid ülaseid
või värve mürgiseid mu saatuslikus söögis,
ja kui haned lennuks unelesid kõrgeid teid,
siis sain ma sügistuuleks nende tiivalöögis.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Meelita või räägi tasakesi -
kõik on talle hane selga vesi.
Tundes kurja isahane, me
ise parem plehku paneme.


...
Me teame,
kõik algas hanedest,
kes päästsid Rooma
ning sulgedest ja sulepeast.
Nüüd suleaeg on suletud
ekraani taha õhukesse kasti,
sulg klaasi taga vaikselt sahiseb,
kui tähtedega tantsiks valssi.
...
Kui päevast päeva
kirjaridu loeme
ekraanidelt,
siis teame, neis peidavad end
mälestused sulgedest.
Sääl kogu jutt käib lindudest,
kes päästsid mitte ainult Rooma,
vaid ka meid.

  • Livia Viitol, "Suur suleaeg", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 6-7

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel