Sakslased

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sakslane Caspar David Friedrichi maalil "Der Wanderer über dem Nebelmeer", u 1817.

Sakslased on rahvas Saksamaal, Põhja- ja Kesk-Euroopa piiril. Laialdaselt on levinud uskumus, et sakslastel puuduvat huumorimeel, mis ei saa siiski tõsi olla, sest vastasel juhul oleksid eestlaste seast parima huumoritajuga saarlased, kes tutvusid 13. sajandil sakslastega viimastena, saarlaste huumorimeele suhtes on Hiiumaa teadlased aga ammu tõestanud vastupidist. Saksa köögiga on lood enam-vähem analoogsed. Eestile pole sakslased andnud midagi peale linnade, teede, kanalisatsiooni, muusika, kirjanduse, teatri, vanasõnade, lorilaulude, rahvuseepose, veini ja õlle, hapukapsa ja kartuli, korstnate ja kemmergute, luterluse ja vennastekoguduste, koolide, suurema koguse sõnavara, nimede ja tähestiku. Ja laulupidude, mida eestlased ja lätlased hakkasid korraldama esimese baltisaksa laulupeo eeskujul. Sakslased kõnelevad valdavalt saksa keelt või sellele lähedasi germaani keeli.

Proosa[muuda]

  • Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."


  • Üleüldiselt tuttav tõeasi on, et sakslane kunagi väljaspool rahvust seista ei suuda. Kõik, mis teda huvitab, huvitab teda kõigepealt kui sakslast. Mis ta tunneb, seda tunneb ta kui sakslane. Ükskõik, millest sakslane kirjutab: olgu see filosoofia või teadusline teooria, kirjutagu ta spordi ja õhuvannide, rahvamajanduse, karskuse, lastekasvatuse või stenograafia üle, ikka vaatab ta asja peale rahvusliselt seisukohalt: wir Deutsche... see on alati väljamineku punkt.
    • Marta Sillaots, "Rahvusline enesetundmus", algselt ilmunud Postimehes 02.08 ja 09.09 1911, cit. via Marta Sillaots, "Kirg ja kavalus". Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa, 2012, lk 48


  • Nende korporatsioonidega on asi natuke imelik, neil on oma konks man. Nende ainus kodu on teatavasti Saksamaa, kus neil oma väga kindlat riigipoliitilist otstarvet täita tuleb. Nimelt on sakslased vanast ajast saadik olnud ülikange individualiseerumis-tarvidusega inimesed, kelle paindumatus kaua aega kõik riiklise elu ja ühistegevuse halvas. Kuid kus häda, seal abi. Ja Saksa Sturm und Drang uputatakse lihtsalt õlleklaasi ära. Haritud noorsoo jaoks toimetavad seda plaanilikult ja suurepärase režiimiga korporatsioonid. Astub mõni noor marupea ja ilmauuendaja korporatsiooni, siis joodetakse ta lihtsalt purju ja pikendatakse seda pohmelusaega aastate viisi kuni ülikooli lõpetamiseni, vahepeal teda ainult niikauaks kainestades, et ta korrapäraselt oma eksamid ära teeb ja hea eeldressuuri riigikodanikuks nn. burši-Kommenti näol õpib. Mõju on suurepärane: 4-5 aasta jooksul on sellest käärivast individualiteedist tehtud tainas, millest igasuguseid sündsaid nukke riigi ja ühiskonna teenimiseks võib välja vormida. Korporatsioonides dresseeritakse seda, mida Nietzsche nimetab "karjainimeseks". Nüüd aga on kõigi inimliste nivelleerimispüüete halb külg see, et tema baasiks võib võtta ainult kõige alamad sihid inimese hingeelus. "Karjainimene" muutub harilikult lihtsalt seaks, kes pealegi varsti endale koguni individualismi põhjusmõtete järgi õigust nõuab oma loomuse järgi, s.o. seamoodi elada, ilma et teised "survet tohiksid katsuda avaldada", nagu meil hiljuti öeldi.
    • Helmi Neggo, "Sapilised ääremärkused". Postimees, 23. märts 1920, cit. via Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa 2013, lk 271


  • Kevad on Roomas arenenud juba nii kaugele, et paljud tavernad on tõstnud lauad välja aeda puude alla. Kui ma ühest sellisest oaasist mööda läksin, kuulsin korraga tuttavat üliõpilaslaulu:
Meum est propositum
in taberna mori…
Olin kohe kindel, et need pidid olema sakslased, sest ükski teine rahvas ei tarvita ladina keelt ainult lõbu pärast.



  • Daniel jäi seisma kohviku kõrval väikesel ümaral väljakul ja sõnas: "On aeg juua tassike kohvi! Mina aga lahkun pooleks tunniks."
Ja läks ära, lahustus ühesuguste eramajade vahel. Istusime, ootasime teda. Poole tunni pärast teda polnud. Talle ikka meeldib rääkida, et mina ja tema oleme täpsed inimesed, kuid mina olen täpne saksa, tema aga juudi kombel. Minu küsimuse peale, milles vahe seisneb, vastas tema: sakslane tuleb õigel ajal, juut aga siis kui vaja!


  • Ent Danieli onupojad, kes olid veel liiga noored selleks, et hakata sakslastega koos töötama, käisid ikkagi boššide valdusse läinud ujumiskohas: nad ju armastasid nii väga supelda! Ja kõige vanem neist armastas ka vallutajaid ning koguni uhkustas sellega avalikult. Kuid see ei toonud talle õnne: ta hakkas järsku kõhnuma, ta rind langes sisse, ta tõmbus küüru nagu rauk — ja seda kahekümneaastaselt. Mõelda, kus ikka lugu! Ta kaotas vähimagi sarnasuse oma vendade ja Danieliga ning hakkas sarnanema isaga. Külas räägiti, et ta olevat endale tõve külge saanud supelkohas, et bošid olid vett mingisuguse ainega desinfitseerinud — ja kes neid teab: mis on kasulik nendele enestele, pole alati kasulik kohalikele elanikele... (lk 16)
  • Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega elamud, lossid või vannitubadega villad. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma sisseoste tegema, turule või komandantuuriga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše vihata täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset vastupanu osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma hädaohtu sattumata, sest riskida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku hukkamõistu alla ja boikott oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma jutluses... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende patrullid jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla autodega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha hirm ise sundis lapsi koduõuedesse jääma. (lk 24-25)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel