Mine sisu juurde

Kristlus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Ristiusk)
Plautilla Nelli, "Püha õhtusöömaaeg" (1550ndad)

Kristlus ehk ristiusk on judaismi fundamentalistliku reformi käigus sündinud usulahk, mis on tänapäeval üsna populaarne, nagu ka kristluse fundamentalistliku reformi käigus sündinud islam. Kristlus põhineb pühakirjal, mida nimetatakse Piibliks ja mis jaguneb kahte ossa: judaistlik Vana Testament ning judaismi ümber tõlgendav Uus Testament. Kristliku teoloogia keskmes on ainujumala poeg ja maapealne kehastus, Rooma impeeriumi aegses Iisraelis juudina maa peal elanud Jeesus Kristus, kelle elu ja tegevuse mõningaid osi kirjeldab Uus Testament. Hiljem on kristlust eri riikides veel korduvalt ümber kujundatud ja reformitud, peamiselt poliitilistel (anglikaanlus, õigeusk) ja fundamentalistlikel (puritaanlus, kalvinism, luterlus) ajenditel.

Proosa

[muuda]
  • Ristiusul on kolmekordne kuju. Üks on religiooni sigituselement — rõõm kogu religioonist. Teine on vahendus üldse — usk kõige maapealse üldisesse võimesse olla igavese elu vein ja leib. Kolmas on usk Kristusse, tema emasse ja pühakutesse. Valige, milline tahate, valige kõik kolm, see on ükskõik, nõnda te saate kristlasteks ja ainsa, igavese, väljendamatult õnneliku koguduse liikmeiks.
    • Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), tlk Toomas Rosin, Akadeemia nr 10/1997, lk 2083


  • [Köster:] Väiksed ja rammetud olite siis, kui teid eluteele saatsin, tugevatena ja elujõulistena tulite mind vaatama, mind, oma vana kooliõpetajat, kelle pea vaheajal on halliks läinud ja kelle elupäikene alla hakkab vajuma. Ma tänan teid südamest, et te ei unustanud oma usuõpetajat, kes teile küll vahel võib-olla valjum oli kui tarvis, kes teile aga siiski ainult head soovis ja teist õigeid ja ausaid inimesi püüdis kasvatada, nagu seda nõuab meie püha ristiusk. Rõõmustan ja tänan Loojat, kes on lasknud neid seemneterakesi, mis mina teie südametesse külvasin, tärgata, kasvada ja vilja kanda."


  • "Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva!" ütles proua Malmberg õpetlikult. "Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!"
"Ja muidugi, proua Malmberg," oli Indrek nõus.
"Aga miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles?"
"Ega ma ei peksa ju, nad ise lähevad," vastas Indrek. "Oleks inimese kõrvad ka sama õrnad kui tassidel, siis oleksid vist kõik inimesed kõrvuta."
"See olekski õiglane," arvas proua Malmberg, "sest milleks inimeselgi kõrvad, kui pole tassil."
"Aga tasside kõrvad ei kuule ju,“ katsus Indrek vastu vaielda.
"Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki."
"Aga tassid ei lähe ju puusärki," arvas Indrek.
"Mis sest?" küsis proua Malmberg vastu. "Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad viimsel päeval üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast."


  • Jõul on meie päevil kristlik püha Õnnistegija sündimise mälestuseks, kuid ta iga ulatub kaugemale tagasi Kristuse sünniaastast; juba põhjamaa paganad pidasid jõulu enne veel, kui Kristus oli sündinud. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse sünnipäev omandab paganate püha nime, aga mitte ainult nime, vaid ka palju, palju paganliku jõulupüha kombeid, mis säilinud meie päevini.


  • Mingis mõttes on muidugi kõik mõistlikud ideed piiratud. Nad ei saa olla endast suuremad. Kristlase mõttemaailm on piiratud, just nagu ateistilgi. Ta ei saa mõelda, et kristlus on võlts ja olla jätkuvalt kristlane, ning ateist ei saa ateismi võltsiks pidada ja ateistiks jääda. ("Maniakk", lk 26)
  • XIX sajandil ei lakanud inimesed Kristuse ülestõusmisse uskumast mitte sellepärast, et liberaalne kristlus lubas neil selles kahelda, vaid sellepärast, et ülirange materialism ei lubanud neil seda uskuda. ("Õige usu romantika"), lk 168-169


  • See oli usu kriis, mis tabas neid mõtlejaid, kes ei suutnud lepitada teaduse arengut traditsioonilise kristliku ilmutusega. Usk ja mõistus paistsid lohutumalt tülis olevat, kui just usule mõnd uut valemit ei leita. Seda valemit asus otsima rühm filosoofe, kes ei suutnud enam aktsepteerida ilmutatud religiooni ega tunnistada mingeid transtsendentaalseid juhtmõtteid, saamata siiski läbi ka ilma nendeta. Nii sai alguse kristliku õpetuse ilmutatud elementide mahanülgimise ja eetiliste põhimõtete kui tõelise religiooni keskse tuuma nende asemele upitamise tänini kestev protsess. (lk 58)
  • Kontrast sisemise tahte ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku tardumus talumatuks ning kutsub esile uusi revolutsioone. (lk 128)
  • Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)


  • Ja äkilises äratundmises nägi Charles kristluse õiget mõtet: seda barbaarset kuju mitte kummardada, mitte kõrgel hoida, ja seda otsese kasusaamise - pattude andeksandmise lootuses, vaid jõuda maailmani, kus too mees võiks ristilt maha astuda, kus teda võidaks näha mitte surmaagooniast moondunud näoga, vaid rahuliku naeratusega võidu pärast, mis on saavutatud elavate meeste ja naiste poolt ning nende südames.
    /.../
    Charles kõndis aeglaselt löövi tagasi, pöörates ükskõiksele nikerdatud puukujule selja. Kuid mitte Jeesusele.


  • [Padre Blazon:] Ent minu mõtted... Kristusest näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb kastaneid tulest välja tooma. Mis nad ütlevad, kui ta nagu eelmine kord tuleb ja laostab viinamäenikke, peksab ühel päeval rahavahetajad pühakojast välja ning sõbrustab järgmisel rikastega? Teate, tal on kole äkiline iseloom, kahtlemata isalt päritud. Kas ta tuleb kui läänemaalane... ütleme iirlase või teksaslase kujul ... kuna kristluse kants on Läänes? Vaevalt ta enam juut on, sest siis läheks asi päris hulluks. Araablased naeraksid end ribadeks, kui Iisrael pakuks välja kahtlasevõitu trooninõudleja. Kas ta lahendab vastuolud katoliiklaste ja protestantide vahel? Kõik need küsimused näivad kergemeelsed nagu lapse küsimused. Kuid kas ei öelnud ta ise, et me peame olema kui lapsed? (lk 176-177)
  • [Liselotte Vitzlipützli:] Oh seda ristiusku! Ka siis, kui keegi vannub, et ta sellesse ei usu, on tal lihas ja luus tuhat viissada aastat kristlust, mis lõid meie maailma, ja ta tahab näidata, et võib olla kristlane ilma Kristuseta. Säärased on kõige hullemad: nad on dogma järgi karmid ilma müütide luulelise iluta. (lk 226)


  • Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus Cicero oli kõnelnud ja Julius Caesar äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle jõe, kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser Marcus Aurelius oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged ideed, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)


  • Jeesus on tänapäeval maailmas märksa vähem levinud kaubamärk kui näiteks Coca-Cola, mis on hästi tuntud ka nn. mittekristlikes maades. Nagu Coca-Cola, Nike (mille tossud ma ükspäev ostsin, päris ilusad; ja kallid), Marlboro jt. rahvusvahelised brändid peavad ka brändi Jeesus maaletoojad (sellel on veel hulk allbrände mille korraga tarbimine on, või vähemalt oli vanasti välistatud; küllap see olukord muutub: tootekujundus olgu lihtne, kõigile arusaadav, võimalikult universaalne) võitlema kõigepealt noore tarbijagrupi eest. Nemad on tulevik. Ma ei tea sealjuures, kas Eesti on kristlik või mittekristlik maa. Euharistia hankimine on siin kindlasti palju keerulisem kui näiteks Coca-Cola, isegi light'i. Kirikud on enamasti kinni, poed on praktiliselt alati lahti. Eesti on kaubandusparadiis, seda kindlasti.


  • Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. See on ka üks põhjus, miks eestlastest sai animistlik ristirahvas - usk kui üks väga suur kultuuriinnovatsioon takerdus samuti metsa. Ajalugu on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.


  • Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.

Film

[muuda]
  • Esimees: Päevakorra punkt kuus, elu mõte. Noh, Harry, sul olid selle kohta mõned mõtted.
Harry: Õige küll, jah. Mul on üks meeskond selle kallal paar viimast nädalat töötanud ja meie tulemused võib võtta kokku kahe põhilise kontseptsiooniga. Esiteks, inimesed ei kanna küllalt palju mütse. Teiseks, mateeria on energia. Universumis on palju energiavälju, mida me tavaliselt ei taju. Mõnel energial on spirituaalne allikas, mis mõjutab inimese hinge. Aga see hing ei eksisteeri algusest peale, nagu traditsiooniline kristlus õpetab, see peab sündima juhitava enesevaatluse käigus. Selleni jõutakse aga harva, kuna inimesel on ainulaadne võime lasta igapäevastel pisiasjadel end vaimsetelt teemadelt kõrvale eksitada.
[Paus.]
Max: Mis värk nende mütsidega oli?
  • Filmist "Monty Python's The Meaning of Life" (1983). "Part V: Live Organ Transplants"

Allikata

[muuda]
  • Sel nädalal kuulasin ma "Matteuse passiooni" kolm korda ja iga kord valdas mind sama mõõtmatu imetlus. Kes on täielikult unustanud kristluse, kuulab seda tõesti nagu evangeeliumit.
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kristlus&oldid=99284"