Revolutsioon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Bastille' lammutamine. Hubert Robert, 1789

Revolutsioon on kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele. Poliitiline revolutsioon on murranguline, pöördeline periood ühiskonna ja riigi ajaloos, plahvatuslik üleminek ühelt ühiskondlik-poliitiliselt korralt teisele. Sellega kaasneb riigipööre või selle katse.

Proosa[muuda]

  • Vahendeist, millega saavutatakse revolutsioon, ei piisa selle kinnistamiseks. Peeter I on ühtaegu Robespierre ja Napoleon (kehastunud revolutsioon).
  • Les moyens avec lesquels on accomplit une révolution, ne sont plus ceux qui la consolident. — Pierre I est tout à la fois Robespierre et Napoléon (La Révolution incarnée.)


  • Eesti töörahvas ei nõua mitte rahvusliku separatismi, vaid ühe proletaarse revolutsiooni eeskava punkti teostamist: rahvavõimulise Eesti kuulutamist ise­seisvaks vabariigiks. Küllalt on eesti rahvas 700 aasta kestel kannatanud Saksa ja Vene saagitsejate ja võimupidajate all. Küllalt on eesti rahva pojad maailmasõjas ohvreid toonud asja eest, mis nende oma ei ole olnud. Nüüd näib rahvusvaheline tund löönud olevat ka eesti vägistatud rahvuse vabastamiseks, aeg kätte jõudnud meie seitsmesaja aasta eest katkestatud rahvavõimulise riikliku arenemise jätkamiseks. [---] Soome lahe kummalgi rannikul on mõeldav Soome ja Eesti vabariikide lepingu­pärane reaalunioon kummagi rahvaesinduse soovil ja rahvusvaheliselt kindlustatud rahvahääletuse eeldusel.
    • Gustav Suits, "Eesti Töövabariik. Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses", 1917. (Rmt: Gustav Suits, "Vabaduse väraval". Ilmamaa, 2002, lk 83, 93.)


  • Kahest kalduvusest sünnib iga rahva ajalugu: alalhoidlikust ja uuenduslikust. Perioodiliselt pääseb üks neist teise üle võimule. Varsti aga vahetavad nad jälle osasid. Kummalgi on oma ülesanne, oma õigustus; üks on ilma teiseta mõeldav niisama vähe kui magneti positiivne poolus ilma negatiivseta. - Kui tihti ei vaielda selle üle, kumb õigem on, kas evolutsioon või revolutsioon. Missugune tühi töö ja vaim unärimine! Kumbki on "õigem" omal ajal. Rahulikus arenemises kasvavad ja küpsevad teatud vastuvõetud ideed; neid tehakse elus tõeks viimse võimaluseni, kõik töötatakse ilusalt peenikeselt, korralikult läbi. Aga kui sarnane ilus, peenike, korralik arenemine väga kaua kestab, tuleb viimaks silmapilk, kus arenemisest enam juttugi olla ei või, vaid ainult lubjanemisest ja mülgastumisest. Evolutsioon arendab korra vastuvõetud ideesid, ta ei loo aga ühtegi uut. Seda suudab revolutsioon. (lk 216)
  • Seltskond ei tee kunagi revolutsiooni - see on seltskonnavastane nähtus. Seltskond areneb rahulikul, evolutsioonilisel teel ja kaitseb esiisade pärandust vaimlises ja ainelises mõttes. Kui seltskond terve ja tugev on, saab ta selleks loomulikuks vastupanijaks, mis uuenduste kiirsõiduvankrit nii pöörase rutuga edasi kihutamast keelab, et ta omaenese hoo pärast end puruks jookseks. Seltskond esindab pääajude vastutöötavaid tsentreid, ilma milleta kõik inimese tegevus ainult joobnu jaburdam iseks muutub. — Aga seltskond peab ka vaimliselt nii painduv ja vastuvõtlik olema, et revolutsiooni positiivse tuuma ja uute ideede seemnest üles kasvatada uus poliitiline ehk seltskondline korraldus. Alalhoidlikul seltskonnaklassil pole revolutsioonis sugugi mitte vähem tähtis osa kui edasitormaval revolutsioonilisel hulgal. Otse selle vastu tõendan ma: revolutsiooni lõplik õnnestumine ehk nurjaminek oleneb kõigepäält sellest, kui terve ja iseteadlik ning ühtlasi kui arenemisvõimuline ja vaimlistele huvidele vastuvõtlik on alalhoidlik klass. (lk 218)
    • Helmi Neggo, "Tagasi vaadates". Tallinna Teataja, 28. märts; Postimees, 30. märts 1918. Tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013


  • Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.
    • Konstantin Päts, "Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3



  • Tõeline teadusrevolutsioon saab toimuda üksnes täppis- ja loodusteadustes, see on tõsi. Sest revolutsioon on ühesuse kehtestamine mingi teise ühesuse üle, millegi kummutamine ja millegi kehtestamine, humanitaarsus aga soosib paljust. Samas on aga iga uue revolutsioonilise ühesuse tekkimise eelduseks humanitaarse paljususe varu. Teiste sõnadega: iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse.
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16, lk 11


  • Imelik, et revolutsioonidel on ikka veel romantiline aura. Tegelikult on nad ju verised, hallid, jubedad. Ja pärast paari lõbusat lõhkumispäeva ka igavad. (lk 235)
  • Revolutsiooni teoreetikud on alati kenad ja haritud inimesed, kes kujutavad ette, et kõik on kuidagi nende sarnased. Revolutsioonide läbiviijad pole kunagi kenad ja haritud inimesed. Vastupidi. (lk 256)

Allikata[muuda]

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel