Hermynia Zur Mühlen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hermynia Zur Mühlen, portree autor Emil Stumpp
Osa memoriaalist Bonni turuplatsil, kus sillutisse paigutatud 60 raamatuselga, n-ö järjehoidjad meenutavad natside raamatupõletamist 1933. aasta 10. mail.

Hermynia Zur Mühlen (12. detsember 1883 – 20. märts 1951) oli Austria kirjanik ja tõlkija. Ta tõlkis saksa keelde hulga raamatuid inglise, vene ja prantsuse keelest. 1908-1914 elas baltisaksa mõisniku Victor Moritz Karl von Zur Mühleni abikaasana Eestis.

Ta avaldas pseudonüümi Lawrence H. Desberry all kuus kriminaalromaani. Eesti keelde on tõlgitud tema mälestusteraamat "Ende und Anfang" (1929).


"Lõpp ja algus"[muuda]

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus". Tõlkinud Viktor Sepp. LR 48-51 (1981)

  • Kui ma olin väike, rippus koridoris, otse minu magamistoa vastas, käokell. Ta meeldis mulle väga, ma aina kuulasin nobedasti välja hüppava käo häält. Kord öösel aga hirmutas mind mu meeliskell väga. Mingi kume heli peletas une ning öises vaikuses kuulsin kolmeteistkümmend jubedat hüüdu. Öökull, mõtlesin ma, öökulli hõige tähendab surma. Hirmunult hakkasin hüüdma ja karjuma, kuid keegi ei kuulnud mind. Siis valdas mind kohutav meeleheide, arvasin, et kõik inimesed majas, väikeses linnas, isegi terves maailmas on surnud ja mina olen ihuüksinda jäänud siia surnud maailma. Kui ma meenutan seda aega lapsepõlvest, tõuseb taas esile jube öö, mil mu sõber käokella seest maailmale surma ennustas. Maailm, kus kasvasin, on kadunud. Ja kuigi paljud tema toonaseist asukaist elavad veel, on hääbunud kunagine rõõmsameelne, kultuurne kerglus, põlgus raha vastu, iseenesestmõistetav üleolek kodanlasest, olgu ta või miljonär. (lk 5, algus)
  • Isa ütles sageli: "Austrial on üksainus tõeline huvi — et muhamedlased hoiaksid oma usust kinni. Seni kui nad fesse kannavad, on meie jaoks kõik korras." Fesside suurim tootja tollal oli Tšehhimaa. (lk 5)
  • Ta jutustas ka heategevusballidest, kus risti läbi saali oli tõmmatud köis: ühel pool tantsisid kodanlased, teisel pool aadlikud. Vana daam pidas põhimõtetest kinni: kui tema õetütar Sophie Chotek abiellus troonipärija Franz Ferdinandiga, teatas ta: "See isik minu majja enam ei astu. Ta on paha naisterahvas, ta on süüdi selles, et meie keisril ei saa enam olla troonipärimisõigusega järeltulijat." (lk 6, vanadaam on autori vanaonu abikaasa)
  • Pisitasa ja järk-järgult tungis "uus aeg" meie väiksesse järveäärsesse linna. Postkontori esimene naissoost ülem oli sensatsiooniks. Enamikul klientidest oli tunne, et selles jaoskonnas postitatud kirjad ei jõua iialgi pärale, ning tähtsaid tähitud kirju ei usaldatud hoopiski lahke priske preili kätte. Arvan, et mitmed vanad daamid, kes elasid villades ja kandsid ka kodus päev läbi kindaid, et käsi hoida, pidasid naisterahva viibimist kassaluugi taga ebasündsaks ning ausat postiametnikku hukkaläinud hingeks. (lk 7)
  • Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid lugupidamisest iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud daam hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras armastusväärsust ja viisakust, varjas oma isiklikke tundeid ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast umbilicus mundi'ks, polnud vaid nende süü — aukartusest võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
  • Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil. Meie individuaalses kasvuhoones tundus üks klaasiruut vanaema targa käega puhtaks küüritud olevat ning sealtkaudu võisin vaadata välja tegelikkusesse. Juba lapsena silmasin seal probleemide probleemi, rikkust ja viletsust, ehk seda, mida tollal nimetati "vaesteks inimesteks". (lk 11)
  • Ka vanaema võttis mind tõsiselt ning ma mäletan pikki vaidlusi temaga naiste passiivse ja aktiivse valimisõiguse üle. Põhimõtteliselt oli ta selle poolt, kuid arvas, et naised ei ole veel piisavalt küpsed, Austrias valiksid nad peaaegu eranditult klerikaale. Mul oli loomulikult parem arvamus oma sookaaslaste tarkusest — nüüd pean siiski möönma, et vanaemal oli paljuski õigus. (lk 13)
  • Politsei ei austanud meid ikka veel oma tähelepanuga ja nii otsustasin viimase katsena kirjutada draama, mis võetakse loomulikult kõigis teatrites vastu ja mille tsensuur ära keelab. See oli ilus draama arvukate laipade ja heksameetrites kirjutatud needustega aristokraatide aadressil. Lapsed külmetasid ja surid nälga ning kuri krahv, kes neid lumetormist hoolimata oma lossi ei lasknud, naeris vaid kuratlikult "hahahaa!", kuni laste ema mitme lehekülje pikkune needus ta vaikima pani.
Kirjanduslikust edevusest näitasin erandlikult seda meistriteost vanematele. Ema sai pahaseks ja ma kuulsin temalt nagu ikka: "Sa oled idioot", isa aga naeris ja naeris ning ütles lõpuks: "Teine Goethe," mis täitis mind mitmeks päevaks rahuldusega, kuni viimaks taipasin pilget, kaotasin julguse ja põletasin draama. (lk 14-15)
  • Marie pärast sain tihti pahandada. Eelkõige segas ta mind mu usutalitustes. Vahel juhtus ta õhtupalvuse ajal toas viibima ning siis keeldusin ma iga kord kõigile arusaamatuil põhjustel lugemast Ave Mariat. Ma kujutlesin kangekaelselt, et kui ma ütlen "Ole tervitatud, Maria, kes sa oled armu saanud, Issand olgu sinuga", siis arvab preili Marie, et need sõnad käivad tema kohta, ja kuna ma teda ei sallinud, ei tohtinud tal tekkida arvamust, et palvetan tema poole. (lk 17)
  • Ühel päeval rääkis meile keegi, et hobune olevat tola löönud ning too ei saavat esineda. Vanaema saatis mind pudeli Prantsuse punaveiniga vigastatu juurde, võib-olla ka selleks, et mu tsirkusevaimustust pisut jahutada. Astusin viletsasse väikesesse telki, lavatsil vedeles nukrameelne vanem mees, kellelt poleks küll veidraid hüppeid ja häid nalju lootnud, ning tema kõrval istus sukki nõeludes väsinud kõhn naine, kahvatu, murelik, hallinevate juustega — ilus ratsutajanna. Kasvatajale, kes mind saatis, näis, et kaastundest nende vaeste inimeste vastu puhken ma peaaegu nutma; kuid see polnud kaastunne, mis pisarad kurku tõi, vaid pettumus, võib-olla ka instinktiivne kohkumus, mida tunneb inimene kes esmakordselt heidab pilgu elule kulisside taga. (lk 18)
  • Naine aastal 1900 oli märter, kes kangelaslikult naeratades talus ja varjas kannatusi. Kõige tähtsam tollal oli "talje"; ideaalsest keskkohast pidi saama kahe normaalsuuruses käega ümbert kinni võtta. See keskkoht saavutati järgmiselt: lahtine korsett pandi ümber, siis suruti käed külgedele, hoiti hinge kinni ja kammerneitsi hakkas täie jõuga korsetinööridest tirima. Järgnes väike paus, tõmmati hinge, kammerneitsi kogus jõudu. Protseduuri korrati ning siis tõmmati hulga fišbeiniga varustatud kleit selga. Vöökoha ümber käis tugev pael haakide ja aasadega. Enamasti ei saadud seda kinni ning siis algas uus tirimine korsetinööridest, kuni kleit kinni saadi.
Soengu tegemine kestis umbes tunni. Loendamatud suured ja väikesed juuksenõelad hoidsid naturaalseid ja võltslokke ja palmikuid kinni. Siis pandi pähe hiigelkübar ning torgati kübaranõelad sisse. Sageli olid kübarad ainult ühel küljel lillede ja lindudega kaunistatud ning kogu raskus vajus ühele kohale. Kümne minuti pärast hakkas pea valutama, korsett ei lasknud hingata, kraekõvendid puurisid kaela, hiiglaslikud puhvkäised takistasid igat liigutust. Nõndamoodi kõndisid naised kangelaslikult naeratades promenaadil ja hoidsid kiiresti väsivas käes vedikut. (lk 20)
  • Armastasin meie suurt aeda vanade kastanipuudega; kevadel sõime hommikust nende valgete küünalde all ning mesilaste sumin segunes kaunilt inglise vanavanaemalt pärineva hõbedase teekatla omaga. Valgustäpid mänglesid sinisel Wedgwoodi portselanil, nõlvakul sinavate kõrgete kuuskede otsas hüplesid oravad oksalt oksale, musträstad laulsid. Sügisel levitasid vanad kastanid kollast kuma ja täitsid söögitoa sooja kuldse helgiga. (lk 21)
  • Eriti meeldis mulle väike kirik, mis paiknes saarel keset järve, ning kuhu viis pikk sild. Valges ümbruses näis ta õhus hõljuvat. Meeleldi loobusin unest pühapäeva hommikul, kui sain minna hommikumissale saarekirikusse. Pehmest valgest hämarusest satuti tumedasse ruumi, pinkidel põlesid keermelised õrna lõhnaga kollased vahaküünlad sihvaka võbiseva leegiga, ministrantide poolenisti punased rüüd kumasid tuhmilt, vaimuliku kuju kantslis paistis ähmaselt, väike astmaatiline orel pingutas kõigest väest. Oli Kristuse tulemise aeg, ootuse aeg enne messiase sündi, me kõik teame seda, me hüüame taeva poole, et ta avaneks ja saadaks maailmale lunastust: rorate coeli. Ning hiljem, kui jälle sillale astuti, oli taevas tõepoolest avanenud, päike säras, sinine laotus muutis lume veelgi valgemaks, õhk oli külm ning inimesed olid täis õilsaid kavatsusi ja hirmus näljased. (lk 22)
  • Kõik ajaloos ja kirjanduses eriti vaimukaks tunnistatud naised olid eelkõige head kuulajad ning see pole mingi eriline kunst, sest lõppude lõpuks on iga inimene huvitav, kui ta räägib sellest, mis talle kõige südamelähedasem, olgu see kunst, poliitika, kirjandus või miski hoopis ebaoluline. Kui aednik räägib lilledest, rätsep riietest, muutub kogu inimene, kõik, mis on roosides või riietes hea ja ilus, kandub justkui vestlejale üle ning tema omalt poolt tekitab nende asjade vastu huvi, mis on omane elavale inimesele. (lk 23)
  • Üks mu esimesi reisimälestusi on Venezia. See mälestus pole kena, sest tollal olin vanaemast lahus ja koos vanematega. Oli talv, laguunid olid nukrad ja hallid ja haisesid. Lisaks sellele veeti mind harimise eesmärgil — olin seitse aastat vana — pildigaleriidesse. Nägin suurel hulgal pilte ja leidsin, et peaaegu kõik neist on tapvalt igavad. Kui ma siis aralt teatasin, et mulle piisab sellest pühakute kogusest, sain kuulda tavalise "Sa oled idioot", mis tegi mulle vanad meistrid pikaks ajaks vastikuks. Isegi siis veel, kui hakkasin siirast rõõmu tundma Peruginost ja Luinist, ei tunnistanud ma seda trotslikult, ning alles siis, kui olin täiskasvanud ja elasin vanematega kaks aastat Firenzes, kuulutasin avalikult, et need pildid meeldivad mulle. (lk 26)
  • Lissabonis nägin esmakordselt kolooniate pahupoolt. Portugali kolooniast Lourenpo Marquesist pöördusid väed tagasi, haavatud ja kollapalavikku põdenud sõdurid. Nad võeti pidulikult vastu, kohale ilmusid õukond ja diplomaatiline korpus. Sadamas seisid hästi riietatud ja toidetud terved inimesed, ümbritsedes aukartlikult ilusat kuningannat ja paksu kuningat, laevadelt aga tulid kollased varjud, kurnatud, metsikust kliimast pargitud, paljud kõndisid kõikudes, teisi kanti, oli ka lihtsaid naisi, kes kibedasti nutsid, sest nende poegi polnud tagasipöördujate hulgas. Mäletan, et koduteel ütles isa pilkavalt: "Kolooniate õnnistus." (lk 26)
  • ... lapsed ei oska graatsiliselt merehaiged olla ning selles olukorras ei paku nad kuigi meeldivat pilti. Merehaigusest põhjustatud viletsuse juurde oleks veel siginenud üksindusest tulenev viletsus, kui poleks olnud suurt inglise madrust punakate juuste ja paljude tedretähtedega. Võib-olla olid tal kodus lapsed, võib-olla oli ta lihtsalt hea inimene, igatahes minu eest hoolitses ta täpselt väljenduse järgi: nagu isa oma lapse eest. Hommikul tuli ta kajutisse, pani mind riidesse — ma mäletan veel praegu, kui õrnad ja ettevaatlikud olid tema suured käed. Siis kandis ta mind tekile ja alustas võitlust merehaigusega. Ta proovis kõige kummalisemaid vahendeid, pidin sööma hapusid asju, jooma merevett ning kui miski ei aidanud, proovis ta rohtu, mida pidas küllap universaalseks vahendiks: ta sundis mind ära jooma suure klaasitäie puhast viskit. Ta oli rängalt pettunud, kui ka see ei aidanud. Terve päeva jooksul leidis ta ikka jälle aega minu juurde tulla, et mind paremini teki sisse mähkida, mind lohutada, järgmiseks päevaks head ilma ja siledat merd ennustada. Õhtul kandis ta mind kajutisse ja võttis riidest lahti. Tema nime olen unustanud, kuid mitte teda ennast, tema suuri tugevaid, ent õrnu käsi ja head naeratust tedretähnilisel näol. (lk 27)
  • Mingil põhjusel on mu mälestused Madeirast tuhmunud. Ma näen vaid suuri kameeliapuid tihedalt täiskasvanud Montet, kust sõideti siledaks poleeritud munakivisillutisel kelkudega alla nagu liumäest; mäletan ka kohutavat, mitte kuidagi lõppeda tahtvat dineed, mille Austria konsul ema auks korraldas ning kus serveeriti kakskümmend viis eri aastakäiku madeirat. (lk 27)
  • Manitsus headusele on eriti kibe siis, kui tahetakse saada suureks kirjanikuks ja äärmiselt arukaks inimeseks. (lk 31)
  • Et ma soovisin saada "arukaks", selles oli süüdi onu Anton. Kogu perekonnal — vanaemal, isal, emal —, kõigil oli looduse poolt antud ilus nina; mind aga oli karistatud tšehhi ninaga, mis oli mu teise, tšehhi vanaema pärandus. Isa naeris mu üle ja arvas, et vihm sajab mulle ninna, nii väga olevat see taeva poole püsti.
Kuid onu Anton uuris mind ühel päeval ja ütles siis: "Selle ninaga, mu laps, pead sa tingimata saama väga haritud ja arukaks naiseks". (lk 31)
  • Oli hilissügis, kui onu Anton saabus. Me istusime väikeses salongis kaminatule ees ja tema jutustas Jaapanist. Ta oli ka ilusaid asju kaasa toonud: lakkesemeid, portselani ning minu jaoks oma suure punase jaapani visiitkaardi. Kui uus saadik lubati esmakordselt mikaado juurde audientsile, kandis teener seda suurt punast visiitkaarti tema ees. Ühel saadikul oli seejuures räbalasti läinud. Ta oli olnud ettevaatamatu ning ei lasknud visiitkaardi teksti keeletundjal kontrollida. Suurel punasel tuules laperdaval lehel, mida tema ees kanti, olid seisnud sõnad: "Siin läheneb alandlikult maoli roomates euroopa koerapoeg meie kõigekõrgemale isandale, et paluda armu oma maale." (lk 33)
  • Kõikidel linnadel on mingi iseloomustav lõhn. Dresden lõhnab liivataignakookide järele, München õlle, Viin naha ja halva tee, Lissabon kalade ja piprapõõsaste, Berliin bensiini ja lohakalt pestud inimeste, Frankfurt kodanikuuhkuse ja demokraatia järele, ent Marseille's ühinevad Lääne lõhnad Ida omadega. Juba seal võib täheldada toda Oriendi ainulaadset lõhna, mis tuleb roosiõli, safrani, kaamelisõnniku ja päikese käes kuivanud mustuse segust. See on ärritav lõhn, mis hoiab närvid pingul ning ennustab igasuguseid kummalisi seiklusi. (lk 34)
  • Olin just saanud kingiks oma esimese fotoaparaadi ning kuna ma pidevalt unustasin uut kaadrit ette keerata, tegin kõige kummalisemaid pilte, kus majad seisid pea peal, kus laevad sõitsid üksteise sisse ning inimesed ja loomad sulasid kokku koletisteks. Olukord minu peas sarnanes nende piltidega. Esimest korda elus ei suutnud ma uute muljete tulva vastu võtta, ta tormas mu kallale, kiskus mind siia ja sinna, rõõmu hulka sugenes peapööritus ja väsimus. (lk 34)
  • Dutzi oli väike rikutud olevus, kes jutustas kõikidele, kes soovisid kuulata, et tema ema ja õnnis kroonprints Rudolf, nojah... Kord õhtul, kui lebasin voodis ja lugesin, koputas ta vaheuksele: "Tule minu juurde."
Läksin. Dutzi seisis ihualasti, nii nagu jumal tema ilu oli loonud, keset tuba.
"Kas ma olen ilus?" küsis ta.
Ma olin aktipiltide ja -skulptuuridega harjunud. Vaatlesin teda asjatundliku pilguga. "Jah, sa oled väga ilus. Aga sa ei tohi juurde võtta." Ning ma pöördusin minekule.
Dutzi vaatas mulle vihaselt otsa. "Sa ei jää minu juurde?"
"Mul on huvitav raamat."
Ma lahkusin ja ei saanud aru, miks Dutzi sellest saadik minu peale vihane oli. (lk 37)
  • Veetsin kloostris kaks vaikset rahulikku aastat. Mulle kõige kallim inimene oli surnud ning ma vajasin taevast, mis lubas loota taaskohtumist. Õppisin tundma müstika ahvatlevat võlu — öötunnid vaid igavese tule kahvatupunasest leegist valgustatud hämaras kabelis olid täis salapära. Tulid lihavõtted, enne seda olin neliteist päeva paastunud ja peaaegu nälga surnud, sest tollal armastasin kõiges liialdada. Tühja kõhu ja ringikäiva peaga on kerge nägemusi näha ning jumala vapustavat kohalolekut tunda. Usu ime on kõrgema võimuga ühinemise suur ime, mis sisaldab üheaegselt mineviku, oleviku ja tuleviku; isiklik tillukene mina lahustub täielikult tohutus tervikus ja muutub tolle koostisosaks.
Samasugust tunnet olen sageli läbi elanud, kui suurtel demonstratsioonidel lauldi "Internatsionaali". Tuhanded ja tuhanded on haaratud ühesugusest, kogu maailma hõivavast ja kõiki piire trotsivast tahtest, ühesugusest lootusest, olevikust ja tulevikust, ning igaüks kuulub sellesse tervikusse, pole enam üksik, pole indiviid, vaid kaduvtilluke osa suurest üritusest. (lk 40)
  • Õhtu tuli. Kammerneitsi tegi mulle ilusa soengu, ma tõmbasin esimest korda elus selga dekolteeritud kleidi ning tundusin endale selles täiesti alasti. Dineeni läks kõik hästi, siis aga, istudes Prantsuse ja Inglise saadiku vahel, tundsin õudusega, et pean tingimata nina nuuskama — kuid mul polnud taskurätti. Mida teha? Mu debüüt oli oivaline. Ma aevastasin kõvasti ja kaotasin jutulõnga. Isa oli kättesaamatult kaugel. Nina hakkas tilkuma. Ma vaatasin lauanaabreid: kes neist mõistaks mu õnnetut olukorda? Prantslane oli tõsine ja pidulik ja väärikas nagu preester, kes missat peab. Inglase eest oli mind hoiatatud, kuid tema sinised silmad oskasid naerda. Ma sosistasin talle: "Kas te saate mulle laua all taskurätikut anda?"
Ta vaatas mulle imestunult otsa ning ma kohmetusin väga tugevasti. Siis hakkas ta naerma, isa heitis mulle kiitva pilgu, sest mu lauanaaber ilmselt ei tundnud igavust, ning seepeale ulatas sir Arthur Nicholson mulle laua all taskurätiku. (lk 43)
  • Pärast kahte vastikut vihmakuud, mil tuul vahetpidamata ulus ja märatses, tuli kevad. Nüüd oli siin kaks merd, üks, mille sinised vood pekslesid vastu kallast, ja teine sisemaal — terved väljad lõhnavaid, säravsiniseid iiriseid, mis kõikusid väikeste lainetena tuule käes siia ja sinna. Nii kaugele kui silm ulatus oli kõik sinine. (lk 49, Maroko)
  • Ma teadsin täpselt, kuidas tuli käituda saadikute, hertsogite, ertshertsoginnade ja tavaliste surelikega. Aga kuidas tuleb käituda "kurikuulsa" anarhisti seltskonnas? Kuidas teda kõnetada? Ei või ju öelda "inimkonna vabastaja"? Samuti mitte lihtsalt "härra N."? Kuhu jääb nõutav aukartus?
Ägedalt põksuva südamega astusin salongi. Isa esitles: "Härra N., minu tütar."
Härra N. ei kandnud punast särki. Härra N-il ei paistnud pomme taskus olevat, ta kandis õhturiietust ning oli väikest kasvu noorepoolne austria juut kõrge lauba ja kohevate mustade juustega. Laua juures ei pidanud ta ka ässituskõnesid, silmagi pilgutamata sõi ta serveeritud roogi, ta ei nimetanud meid kurnajateks ja vereimejateks, vaid viisakalt krahv Cr-iks ja komtessiks.
Isa sinised silmad naersid iga kord, kui kohtusid minu omadega. Mehed vestlesid ladusalt, nad rääkisid kirjandusest. Asjatult püüdsin juhtida vestlust teemale nr. 1 — anarhismile. Härra N vaatas mulle kaastundlikult otsa ning pöördus jälle isa poole. Ta ei aimanud ju, millise aukartusega ootasin ühtainustki "anarhistlikku" sõna.
Kui ta oli läinud, ütles isa: "Sul oli õigus, ma olen rõõmus, et kutsusin ta külla. Ta on sümpaatne, huvitav, tark inimene."
Mina aga olin sügavalt pettunud oma esimesest tutvumisest anarhistiga. (lk 52)
  • Kui sündis Muley Ali esimene poeg, korraldas ta kolmepäevase peo. Diplomaatide abikaasad külastasid haaremis kuueteistkümneaastast noort ema, istusid ja igavlesid, kuulasid monotoonset araabia muusikat ja jõid rohelist teed piparmündilehtedega. Keeldumine pakutud teest oli ebaviisakas ning tollal tegin ma palju Austria maine heaks, sest suutsin kuni kakskümmend tassi teed juua ning jõin ka. Muusika mõjus uinutavalt, ühtesoodu vaid viis heli. Ruumi täitsid rasked idamaised aroomid, vanematel daamidel tekitas silmade lahtihoidmine raskust. (lk 53)
  • Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maalikunstnik, inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" klatši. Kui teatasin tädile, et oleme kihlatud, puhkes suur tüli ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.
Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju kerjusega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle rahaga võite nälga surra."
Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.
"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!" (lk 57-58)
  • Kõikidest sallimatuse liikidest on ehk kõige raskem vabaneda esteetilisest sallimatusest, mis on võib-olla ka julmim. Ta tekitab lausa elulistena tunduvaid vajadusi, ta süvendab argust, mis viib ainsa tõeliselt andestamatu patuni: tunnetatud tõe eitamiseni. Ta vormib inimesi, kes veendumuste nimel oleksid suutelised suureks teoks, võib-olla isegi elu ohverdamiseks, kuid kes ei kannataks välja "punase plüüsmööbli keskkonda". Tõeliselt ohtlikud, tõelised ahelad on ainuüksi elu pisiasjad, nad klammerduvad meile külge nagu takjad ning neist on raske lahti saada. (lk 59)
  • Esimesel mail õnnestus mul isale auk pähe rääkida, et ta tuleks minuga Carouge'i maipeole, mis toimus suurel tühjal ehitusplatsil. Sundisin vaest isa tüki maad rongkäigus punase lipu taga marssima, kuid ta maksis mulle kätte sellega, et vedas mind mitmesuguste parteide kõnemehi kuulama ja osutas kõnede omavahelistele vasturääkivustele.
Mu peas tekkis segadus. Seni oli sotsialism minu jaoks ühtne tervik olnud, siin aga võitlesid sotsialistid üksteisega. Kuna ma majanduslikest asjadest mitte midagi ei teadnud, ei saanud ma enam millestki aru. Vaidlused olid mulle mõistetamatud, punane lipp oli ainus, mille külge võis klammerduda. Isa vaatas mind pilkava naeratusega, märkas siis talle sümpaatsena tunduvat itaalia anarhisti ning hakkas tollega jutlema. (lk 60-61)
  • Araabia giidide lemmiktrikk oli järgmine. Püramiidide lähedal tõmbasid nad pahaaimamatu võõra kõrvale ja sosistasid talle salapäraselt: "Siin peaks kaevama, ehk leiab efendi midagi antiikset."
Efendi kaevas ning tõi mõne aja pärast vaimustunult päevavalgele väikese skarabeuse, ilusa, uskumatult hästi säilinud väikese skarabeuse, kes polnud küll vaaraode aegu pinnasesse sattunud, kuid kel oli seljataga küllaltki pikk reis Saksa vabrikust siia püramiidideni. Efendi seda ei teadnud ning hea giid sai eriti suure jootraha.
Pole olemas meeldivamaid ja osavamaid valetajaid kui Egiptuse giidid. Seda märkas juba Herodotos ning tema kirjeldused neist sümpaatsetest sulidest peavad tänapäevalgi paika. (lk 62)
  • Saksamaa kulutas tollal palju raha propagandale muhamediusuliste rahvaste seas. Kummalisel kombel tunti siin keisri vastu mõningast sümpaatiat — orientaalne kära ja suured žestid meeldisid siinsetele inimestele, sest see kõik sarnanes fantasia kebir'iga, kus samuti tehti palju tühja lärmi ja paugutati õhku.
Sellest järeldasid Saksa diplomaadid Oriendis, et on võimalik muhamedlasi kihutada džeha'sse, pühasse sõtta; Oriendi tundjad olid muidugi teisel arvamusel, ent kas on eales leidunud diplomaati, kes oleks asjatundjalt õpetust võtnud? (lk 63-64)
  • Beirut oli räpane ja mitte eriti ilus. Siin kohtusid halvim Idamaa ja halvim Õhtumaa. Linnas elavatel kristlikel süürlastel puudus täiesti muhamedlaste suursugusus. Mis puutub nende aususesse, siis oli see niisama halva mainega kui armeenlastegi oma. (lk 66)
  • Liibanoni kuberner oli poolakas, armastusväärne ja nii elegantselt riides, nagu tahaks ta Bond Streetile jalutama minna. Ta igavles ja igatses Euroopa suurlinnade järele. Ta kutsus meid külla oma lossi Liibanoni mäel, kust vaatas vanaaegsete vürstide kombel oma rahvale ülevalt alla. Suur luksuslik ehitis, mille euroopaliku elegantsiga sisustatud salongid sobisid vanatestamentlikule mäele niisama vähe kui mondäänne poolakaski, paiknes imekaunil metsasel nõlval, kuid asjatult otsisin seedreid, mis olid lahutamatult seotud Liibanoniga. Kõikjal kõrgusid suurepärased vanad puud, kuid mitte ühtegi seedrit. Kuhu olid nad jäänud? Kas Saalomon laskis templi ehitamiseks nad viimseni maha võtta?
Ühel väljasõidul nägin siiski mõnda neist. Neil olid võred ümber nagu metsloomadel loomaaias, nad olid haruldused, mida võis vaadata, ent mitte puutuda. Nad polnud eriti ilusad; kristlaste valitsus ei mõjunud neile ilmselt hästi. (lk 67)
  • Damaskuslastel oli tõepoolest õigus, kui nad olid oma linnale uhked. Saledad minaretid, kust kõlasid kutsed palvusele, olid võrratud, võrratu oli suur turg, mis laius teise linnana keset Damaskust. Kõrge kupli all kulgesid soojas hämarikus terved tänavad ning igas tänavas oli isesuguseid kauneid asju. Mõõkadel ja pistodadel mänglesid valgushelgid; kaupmees võttis saleda tera, painutas ta täiesti kokku ja laskis siis tasase sahinaga jälle sirgeks vetruda. Pistodade ja mõõkade käepidemed olid kaunistatud vääris- ja poolkalliskividega ja sädelesid eredalt. Teises tänavas müüdi lahtisi kalliskive. Kaupmehe sõrmede vahelt nirisesid tillukesed sinised akvamariinilained, ühel muinasjutuööl oli ta Linnuteel käinud, nüüd lebasid saagiks saadud kuukivid kastis ja kumasid õrnalt. Nurgas helkisid salakavalalt suured punased rubiinid nagu tigedad silmad, mahedad türkiisid naeratasid siniselt nagu tükk põhjamaa taevast, mis siia eksinud. (lk 69)
  • Omari mošee oli väga ilus ning ühtlasi vapustav näide tolerantsusest ja vastastikkusest mõistmisest varematel aegadel. Kui ristisõdijad olid linna vallutanud, vajasid nad kirikut, et palvetada oma jumala poole. Siis pakkusid "vaenlased", muhamedlased, neile pool mošeed. Hoone poolitati suure eesriide abil, ühel pool palvetasid muhamedlased, teisel pool pidasid kristlased oma missat. Allah ja kristlaste jumal said teineteisega väga hästi läbi. Praegugi räägib kivitahvel mošee seinal sellest haruldasest ususallivuse juhtumist.
Muhamedlased põlgavad kristlasi, kuid sünnipärasest taktist hoiduvad nad teiste usku solvamast. Kuulsin korduvalt, kuidas vestluses isaga muhamedlased viisakalt seletasid, et austavad Jeesust, too olevat muidugi väike prohvet olnud, Muhamediga mitte võrreldav, kuid väga õilis. Ja madonnat nimetasid nad lugupidavalt sõnaga sit, mis tähendab daami. (lk 70)
  • Valged lossid aedades, mis ulatuvad veepiirini, rohelus nii kaugele kui silm ulatub, tihedad salud, kus öösiti laksutab nii palju ööbikuid, et ei saa õieti magada, suured Türgi praamid ja purjekad Bosporusel — see oli Therapia väline pilt. Sisemuses oli ta aga tõeline herilasepesa, mida täitsid üksteist kahtlustavate ja vihkavate inimeste sumin ja sisin. (lk 73)
  • Tollal ilmus diplomaatilistele suareedele veel "metsikuid" pašasid sisemaalt. Need olid barbarid, kes seltskondlikke kombeid eriti ei tundnud, kuid olid praktilise mõtteviisiga, sest alati nad "võtsid kaasa" igasuguseid asju. Keegi maiasmokk nende seast olevat pärast korralikku einestamist terve langusti taskusse libistanud. Üks noor atašee märkas seda, haaras ülemeelikusehoos kastmekannu ja tühjendas selle paša taskusse, sõnades: "Votre Excellence a oublie la sauce".
Noore atašee karjäär ei olevat olnud eriti edukas. (lk 75)
  • Kaks päeva pärast meie esimest lantši "Loreleyl" kutsus isa mind enda juurde ja teatas, et komandör olevat mu kätt palunud, ta olevat meeldiv inimene, kõik muu olevat ka korras, ma kaalugu seda asja.
Kodunt tahtsin ma ära, Konstantinoopol meeldis mulle, "Loreley" ka — aga komandör ei meeldinud. Ütlesin ema suureks pahameeleks ei. Ema pahameeleks ja minu ja laeva komandöri õnneks, sest praegusel ajal on ta saksa natsionalistide suurkujusid. (lk 75)
  • Kuna oli suvi, sõitsime öösiti. Nii pääsesime päevase kuumuse eest. Mäletan pikka sõitu kuupaistelisel ööl läbi üksildase metsase maastiku. Kõik oli surmvaikne, vaid meie saatjaskonna hobuste kabjaasted kajasid läbi öö. Oli täiskuu ja isa hoiatas mind: "Pane tihe loor näo ette, kuu põletab."
Ma ei uskunud seda ja ei võtnud tema nõu kuulda. Järgmisel hommikul olin täiesti pruun ja kogu nägu valutas. (lk 76)
  • Öösel aga äratas mind kummaline hääl: midagi näriti, keegi matsutas valjult. Mul hakkas õudne, mis see võis olla? Süütasin küünla ja nägin, kuidas prao vahelt roomasid tuppa jälgid rasvased tõugud. Hüppasin voodist, avasin vaheukse — kõrvaltuba lausa kihas tõukudest. Nad närisid valjult mooruspuulehti ja tundsid end ilmselt mõnusasti, igatahes mõnusamalt kui mina. Külavanem oli siinne suurim siidiussikasvataja. Olin rõõmus, et ei tarvitsenud teist ööd selles ebameeldivas naabruses viibida. (lk 76)
  • Onu veidruste hulka kuulus reformimiskirg. Antud juhul üritas ta reformidaavalikke maju. Olukord bordellides ning prostituutide halb kohtlemine Ateenas ja Korful ajasid onu lausa marru. Kahjuks ei raevutsenud ta vaid sõnades, ta tegi seda ka kirjalikult, ajalehtedes ja ajakirjades. Halastamatult ründas ta avalike majade valdajaid ning arvas kindlasti, et teeb sellega head.
Ent tulemuseks oli välisministeeriumi kiri, millega ta paigutati palju halvemale kohale.
Ettevaatamatul kombel polnud onu eelnevalt uurinud, kellele kuulub kõige rohkem avalikke maju. Austriast sai ta nüüd teada, et enamiku peremeheks oli Kreeka välisminister. (lk 77-78)
  • Frankfurt oli esimene Saksa suurlinn, mida õppisin täiskasvanud inimesena üksikasjalisemalt tundma. Mulle meeldis ilus, aristokraatne arhitektuur ja lopsakas rohelus ning — inimeste antipaatia Preisimaa suhtes. Tublide turistide kombel rändasime Rothschildide algkodu ja Schopenhaueri elumaja juurde, vaatlesime Danneckeri paksu Ariadnet, naersime läbi pisarate, kui kohtusime palmihoones taas troopiliste taimede ja lilledega. Täiskuuööl jalutasime Römerbergil. Meie ees ärkas ellu keskaeg, oivalised vanad ehitised näisid jutustavat hämaratest saladustest.
Siin rahuldas isa oma kirge "labaste" toitude vastu. Ta vedas mind väikestesse restoranidesse ning sõi loendamatul hulgal frankfurdi vorstikesi. Ükskord ehmatas ta vaese kelneri peaaegu surnuks. Rikaste kodanlaste linn oli nähtavasti temas taas äratanud eriti aristokraatseid tundeid — seda juhtus temaga tihtipeale. Kui ta, järgides oma Austria harjumusi, andis kelnerile sakslase arusaamist mööda röögatu jootraha, lausus too mees: "Tänan väga, härra parun!" Rothschildide linnas oli see küllap kõrgeim tiitel, mida inimene võis kuulda saada. Ent isa oli sügavasti solvunud ning ütles kiiresti ja valjult: "Nimetage mind Viktoriks, kui see teid rõõmustab, ent jumala pärast ärge nimetage mind paruniks!"
Vaene kelner arvas, et tema ees on hullumeelne; ta põrnitses isale kohkunult otsa ja kiirustas siis minema, jättes teda Viktoriks nimetamata. (lk 78-79)
  • Ta kasutas kena trikki, et soovimatuid kaaslasi kupeest peletada. Alguses istus ta sünge näoga oma kohal ja vaatas sissetungijale ähvardavalt otsa. Siis hakkas ta veidralt häälitsema, vehkis metsikult kätega, käitus nagu vaimuhaige. See oli mulle märguandeks: ehmunult pidin kaasreisijale sosistama, et isa on just praegu vabanenud raviasutusest ning ei tohi ärrituda.
Kui see trikk korda läks ning reisijad kiirustades kupeest lahkusid, naeris isa koolipoisi kombel ja oli hulk aega heas tujus. (lk 79)
  • ... avastasin äkki, et korralik inimene peaks õppima mingit ametit, ja läksin õpipoisiks raamatuköitja juurde. Lihtsameelne tiroollane pidas mind algul segaseks, hiljem harjus ta minuga ja karjus minu nagu teistegi õpipoiste peale, kui olin raamatu viltu lõiganud või kuldtrüki kihva keeranud. Suure usinusega õppisin mitu kuud kõike, mida väikeses töökojas õppida oli. Siis otsustasin ühe nädala töötada kaheksa tundi päevas, mis oli tollal töölisklassi veel saavutamata eesmärk.
Kuid juba kahe päeva pärast leidsin, et kaheksatunnine tööpäev on üpris kummaline ideaal. Ristluud ja selg valutasid, nagu oleksid tahtnud katki minna, käed värisesid, iga noaga lõikasin endale sõrme, köitmismasin tõmbas mu sõrmed katki, liimipott läks ümber. Pärast tööd ei tahtnud ma süüa, öösel ei saanud ma magada. Liimilõhn ei kadunud ninast ning ajas oksele.
Ent ma ei andnud alla, pidasin vastu terve nädala. Kui siis töö laupäeval lõppes, jahmus terve töökoda, kui ma pooleldi elutuna põrandale kukkusin ning ägedalt nutma puhkesin. Mul oli väga häbi, kuid ma ei saanud sinna midagi parata.
See ainus nädal õpetas mulle rohkem kui paljud paksud raamatud sotsiaalsete küsimuste kohta. (lk 81)
  • Sõitsin isaga Baden-Badenisse, ema oli juba seal. Ta ütles pilkavalt: "Küll sa näed, kui ebameeldiv see on, kui sind kõnetatakse vaid "armuline proua"." Kuid ta oli rõõmus, et sai viimaks minust lahti, ning hakkas suure usinusega tegelema minu kaasavaraga.
Juunis me abiellusime, kuid mitte Baden-Badenis, sellega oleks täiskasvanud tütar, keda mu ikka veel väga ilus ema inimeste ees varjata tavatses, liiga suure tähelepanu osaliseks saanud. Ema kannatas niigi mu olemasolu kurva tõiga tõttu, kuigi isa tema säästmiseks ja ta nooruslikkuse päästmiseks tutvustas mind võõrastele: "Mu tütar esimesest abielust." Sel moel tekitas ta inimestes arvamuse, et ma olen ema võõrastütar, ja seejuures ta ei valetanud, nagu ta alati uhkusega rõhutas. Täieliku illusiooni saavutamiseks pidin ema kõnetama eesnime pidi. (lk 83)
  • Siber — see sõna lasus luupainajana kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub karistuse alla, kui ta tsaari isikut solvab tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, karskusseltsi kuulumise eest satuti Siberisse, iga spordiühing, karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne vandenõulaste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
Ja mis kõik ei ohustanud tsaari püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos. (lk 85)
  • Loomulikult ei olnud maainimesed balti parunite suhtes hästi meelestatud. Kui maanteel mõni talupojavankrike mööda sõitis, möirgas talumees vihaselt "kuradi saks", ja mu mees nõudis, et ma pikematel jalutuskäikudel kannaksin kaasas revolvrit, sest nende "lojuste" puhul ei võivat millegi peale kindel olla. Kuna kartsin väikest brauningut, mida mu mees oli pidanud "sobivaks" pulmakingiks, palju rohkem kui kõiki neid "lojuseid", ei järginud ma tema nõuannet. Puudulikust keeleoskusest hoolimata olin peagi kõigi meie töölistega heal jalal. Nad ütlesid: "Härra on abiellunud valge mustlannaga; see on hull, aga hea inimene". (lk 85-86)
  • Austria aristokraatide armastusväärne kõrkus, mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese jumalikkuses. Ent siin polnud mingeid kahtlusi, pisemadki parunivõsud olid veendunud, et nende armulik protestantlik jumal on nad loonud teisest materjalist kui eesti "lojuseid". Kodanlasi tituleeriti ametist hoolimata "literaatideks" ning kui nad olid sakslased, siis soositi neid armulikult.
Balti parunid ise ei olnud kaugeltki "literaadid". Kui jõudsin mõisasse, kus mu mees elas juba kuus aastat, leidsin pärast hoolikat otsimist kaks raamatut: piibli ja pornograafilise väljaande "Lauljanna memuaarid". Ning kui ma oma esimese sõidu ajal Tartusse ostsin neljasaja rubla eest raamatuid ja lisaks tellisin ajakirju mitmes keeles, oli mu mees siiralt hämmastunud ning ämm küsis nõutult:
"Milleks sulle nii palju raamatuid? Heal perenaisel on majapidamises nii palju tegemist, et ta ei leia aega lugemiseks."
"Austerlanna" muutus peagi tublide "balti perenaiste" hirmuks.
Kui ma esimese hommikusöögi ajal uues kodus võõrastusega küsisin, kus on džemm, vaatas mees mulle veel suurema võõrastusega otsa ja teatas siis: "Aga džemmi söövad ju ainult libud."
Ning vaene ämm küsis kohkunult: "Sa kümbled kaks korda päevas? Seda ei tee ju ükski korralik naisterahvas!" (lk 86)
  • Koduteel muutusin uudishimulikuks: "Mida su sõbrad minu kohta ütlesid?"
Mees naeris: "Võluv naine, ent halb mära. Liiga õrn. Mis moel sa temalt lapsi saad?"
Niisugune oli üldine hoiak naise suhtes maal, kus vähem kui viieliikmelist perekonda nimetati "lastetuks". Siin protestantlikul põhjamaal põimusid kummalisel moel orientaalne ja balti maailmavaade. Abielus naine oli ainult ema. Ta ei tohtinud enam kanda heledaid riideid ega dekolteeritud kleiti, ta ei tohtinud kena välja näha, ta oli saavutanud eesmärgi — läinud mehele.
"Miks sa musta ei kanna?" päris ämm, kui ilmusin ühes oma ilusamatest Pariisi kleitidest. "Sa oled ju abielunaine." (lk 87)
  • Umbes viie minuti kaugusel häärberist seisis tööhobuste tall ning mu mees oli palunud, et ma hoiaksin esimesel tallipoisil silma peal, sest too ei olevat eriti usaldatav. Ühel õhtul, kui oli juba pime, läksin kohusetundest ajendatuna talli juurde. Esimene tallipoiss lebas külma maa peal ja oigas kohutavalt. Ehmusin, jooksin majja tagasi ja tulin tagasi oma universaalravimi, konjakiga. Toetasin haiget nii hästi kui suutsin ning jootsin teda ettevaatlikult konjakiga. See näis talle hästi mõjuvat ning ma tundsin juba rõõmu oma arstivõimetest, kui äkki ilmus valitseja. Ta vaatles liigutavat pilti ja küsis siis hämmastunult: "Mis te teete, armuline proua? Mees on niigi maani täis!" (lk 88)
  • Ühel päeval, kui meest kodus polnud, tuli üks ta mulle veel tundmatuid sõpru meile külla. Me vestlesime igasugustest asjadest, ka poliitikast. Külaline elavnes, kiitis Vene valitsust ja ütles viimaks: "Poliitiliste vangide juures kasutame oivalist meetodit, mis mõjub igast piinamisest tõhusamalt. Nad saavad nädal aega süüa vaid heeringat ja mitte ühtki tilka vett." Ta muheles.
"Uskuge mind, armuline proua, nädal sellise dieedi peal, ja peaaegu kõik tunnistavad oma patud üles."
Mees oli äärmiselt imestunud, kui ma sõnatult helistasin teenri kohale ja ütlesin: "Rakendage paruni hobused kohe ette. Ja kui ta peaks veel tulema, siis ei võeta teda vastu."
Ta ei tulnud enam. (lk 90)
  • Talv oli lõputu. Kahel pool lahtiaetud teid seisid inimesest kõrgemad lumemüürid, kõik oli jääs ja kui ma lahtises saanis sõitsin, muutusid juuksenõelad nii külmaks, et tekitasid peanahal tulist valu. (lk 95)
  • Viljandis külastas meid vanapoolne mõisnik, keda kõik teised naersid. See oli kasimatu üpriski räpane vanahärra, kellel oli suur hall habe. Ma olin "naabritega" juba harjunud ja ei lootnudki, et nad räägiksid millestki muust kui majapidamisest. Vanahärra aga küsis ootamatult, nagu oleks jutt kartulitest: "Kas te lugesite Anatole France'i uut teost?"
Pärast seda küsimust tekkis vanahärra ja minu vahel südamlik sõprus. Ta tuli kolmeks päevaks külla, et võtta osa jahist, ja kaasas oli tal vaid hambahari. Ta jäi kolmeks nädalaks. Me läksime koos jahile, kuid ei toonud mingit saaki koju, me vestlesime raamatutest ja teistest maadest ning jätsime kitsed puutumata. Balti parunite silmis oli vanahärral tume minevik. Tollal kombekohase "õpingureisi" ajal oli ta sattunud Napolisse ning armunud seal kalurineiusse. Napoli iludus ei võtnud teda kuulda ning perekonna kohkumusest hoolimata jäi noor baltlane kümneks aastaks sinna, lakkamatult püüdes kauni kalurineiu soosingut võita. Lõpuks ei saadetud talle kodunt enam raha, iludus abiellus Napoli noormehega, ning parun tuli kurvalt koju tagasi, südames igatsus lõunamaade järele. Perekond pani ta paari "tubli" naisega, kes valitses mõisat. Tema aga süvenes raamatuisse, kus leidis osa sellest elust, mis temalt rööviti. Head peremehed põlgasid teda ning oli liigutav näha, kuidas pisut kohmakas, pahuravõitu mees elustus, kui leidis inimese, kes tundis Napolit ja moodsat kirjandust. (lk 95-96)
  • Eile oli veel tõeline talv, täna aga paistis tõeline päike, jääkate jõel sulas, suured pangad põrkasid klirinal kokku, lumi oli kadunud nagu nõiaväel, talivili haljendas ning maja ees lõhnas uimastavalt paakspuu. Põhjamaine kevad tuleb üleöö. Ta tuleb maheda sooja tuulega, mis naerunäol kihutab minema kogu talve viletsuse, ta tuleb lõhnade ja õitega, saledate valgete kaskede õrnade noorte lehtedega. (lk 96)
  • Tollal märatses Peterburis äge koolerapuhang, igal tänaval oli näha desinfektsioonikatlaid, loendamatud surnuvankrid veeresid mööda, suured müürilehed keelasid tsaari nimel Neeva vett joomast. Algul oli jube, ent varsti harjusin sellega. Raskem aga oli harjuda pingelise õhkkonnaga, mis linnas valitses. 1905. aasta revolutsioon oli veriselt maha surutud, kuid paadunuimadki reaktsionäärid teadsid täpselt, et see oli vaid hingetõmbeaeg. "Kümne, kaheteistkümne aasta pärast läheb uuesti lahti" — nii oli üldine arvamus. Juba tollal aimasid need inimesed oma hukku, nende julmus tuleneb surmahirmust. Kõik oli ohtlik. Iga raamat, iga sõna, isegi värvid. Suveteatris andis etendusi mingi Austria trupp, viimaseks numbriks oli tollal uudne apašitants. Kui tantsupaar, mees ja naine, lavale ilmus, tardus kogu saal, peaaegu võis kuulda, kuidas inimesed hinge kinni hoidsid: tantsijad kandsid leekivpunaseid kostüüme. Jutt vaikis, vene daamide kanged parfüümid ei levitanud enam lõhna, hakkas haisema hirmu järele. Pärani silmad vahtisid lava ning kuigi oli suvi, tõmbasid naised mantli tihedalt ümber õlgade.
"Revolutsioon tantsib teie peade kohal," sosistasin mehele, tema aga vastas ägedalt: "Ole ometi vakka." Ka tema silmad jälgisid otsekui nõiutult metsikult tantsivaid punaseid kujusid laval. Kui tantsijad lahkusid, valitses surmavaikus, ükski käsi ei liikunud. Siis tõmbas elegantne Peterburi sügavalt hinge ja pöördus mondäänsesse argipäeva tagasi, väike võbin ikka veel liikmetes. (lk 98)
  • Teistes Euroopa pealinnades on rikkus ja vaesus, elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, Peterburis seevastu oli kõik läbisegi. Uhke palee kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane kõrts. Suvi polnud Peterburi jaoks õige aeg, "seltskond" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte restoranide õhtune luksus imestama: naiste dekolteed ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka kaupmehi Nižni Novgorodist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, sülitasid avalikult põrandale ning jätsid kelnerile sada rubla jootraha. Õhtuti mängisid "saartel" vene mustlased, kelle muusika erutas veel rohkem kui ungari mustlaste oma. Ka siin vajutasid valged ööd kõigele ebamaisuse pitseri, kõik mõjus peaproovina päevavalgusega täidetud teatris, mitte aga tragöödia viimase vaatusena, mis aeglaselt, ent kindlalt lõpule lähenes. (lk 98-99)
  • Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat vastuolu, mis nende elus valitses. Ühel pool luksus, loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need pisiasjad, mis elu meeldivaks teevad. Salongides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende tolmusus vähem silma, vannitubadel puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei raamatuid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu välismaa kultuuri. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt patriotismist, prantsuse või inglise keelt hästi osata oli peaaegu ebamoraalne. Haritus oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks. (lk 102)
  • Aja jooksul ilmus ka autosid, kuid viletsatel teedel jõudsid nad kehvalt edasi, ühtelugu tuli peatuda, et lasta mööda perutavaid hobuseid ja mitte vähem kohkunud talupoegi.
Kellestki vanast mõisnikust räägiti kena lugu: tema onupoeg oli ostnud auto ning osanud vanahärrat sõidule meelitada. Tempo meeldis viimasele; kui ta autost väljus, astus ta lahke naeratusega juhi juurde ja ulatas talle peopesal tüki suhkrut. Ta oli harjunud nii tegema, kui hobused olid eriti head sõitu teinud. (lk 103)
  • Läksin külalise juurde.
"Parun Wolff, kas on tõsi, et te ei taha loomaarstiga ühes lauas istuda?"
"Loomulikult, see räpane eestlane!"
Vaatlesin "balti aadlikku" uuriva pilguga. "Te külastate meid peaaegu iga kuu, parun Wolff. Kas mina olen kordki keeldunud teiega ühes lauas istumast?"
Balti parun ahmis õhku.
"Eks ole," lisasin armuliku naeratusega, "kui mina suvatsen näruse paruniga ühes lauas istuda, siis võite teie olla rõõmus, kui sööte loomaarsti seltsis."
Kummalisel kombel näis argument mõjuvat. Lõunasöök möödus rahumeelselt ja heatujuliselt — hoolimata loomaarsti kohalolekust. Siiski ütles parun Wolff hiljem mu mehele: "Kui mul oleks niisugune naine nagu sinul, hoolitseksin kõige kiiremas korras selle eest, et ta satuks Siberisse." (lk 108)
  • Hiljem mängisin paruni sõpruse täielikult maha ning tema külaskäigud muutusid harvemaks. Ta oli metsik antisemiit ja võis tundide kaupa juute sõimata. See ärritas mind. Isa oli mulle toonud "Semi-Gotha" esimese väljaande, et näidata mulle üht juudisoost sugulast — see oli püha Ignatius Loyola. Üks mu emapoolseid esivanemaid oli olnud tema nõbu. (Hiljem see raamat keelati, sest seal oli ka Romanovite suguvõsa.) Olin üpris rõõmus, kui avastasin, et pöörase juudivihkaja parun Wolffi vanavanaema oli olnud juut. Kui ta kord jälle külla tuli, panin "Semi-Gotha", kus tema perekonda puudutav lõik oli punasega alla kriipsutatud, külalistetoa öölauale. Sellest hetkest peale ei sallinud ta mind enam üldse. (lk 109)
  • Isa saatis mulle Whistleri raamatu "On the Gentle Art of Making Enemies" ja kirjutas: "Tegelikult pole Sul seda vaja, kuid võib-olla avastad Sa mõne Sulle veel tundmatu meetodi ebasümpaatia tekitamiseks Sinu vastu."
Ma ei taha kiidelda, kuid Läänemereprovintsides elades olin sel alal Whistlerist üle. (lk 109)
  • "Täna suri ühes perekonnas seitsmes laps," helistas mulle ämm, kes oli vaga protestant ja eeskujulik ema.
"Kas te lasksite inimestele kaitsepookimisi teha?"
"Oh ei, doktor Hasenjäger on ära sõitnud ja isa teist arsti ei taha. Küll jumal aitab."
Mu ämm päris kord: "Kas teil, katoliiklastel, kehtivad samuti käsud: ära varasta, ära tapa, ära riku abielu?" Vastuseks kuulis ta: "Ei sugugi, meie usk käsib kõike seda teha." Seepärast ei imestanud ta sugugi, et katoliiklanna uskus rohkem kaitsepookimisse kui jumala abile. Rohkem imestama pani teda see, et katoliiklanna hakkas oma usu nimel tegutsema ning helistas Vladimir Stepanovitšile, kohtunikule.
"Vladimir Stepanovitš, V. mõisas surevad inimesed rõugetesse nagu kärbsed. Hoolitsege selle eest, et sinna kohe arst sõidab ja töölisi süstib. Muidu telegrafeerin kubernerile. Jah, te võite julgelt öelda, kes niisugust asja nõudis."
Kuberner oli vanajumal ise ning hullust austerlannast võis kõike oodata. Kahe sandarmi saatel ilmus arst mu äia mõisasse ning töölised, naised ja lapsed said kaitsesüste.
Taoline massiline süstimine ei olnud aga sugugi nii lihtne, seda pidin kogema, kui nõudsin nende abinõude läbiviimist ka meie mõisas. Inimesed kamandati kohale, ma paljastasin käsivarre ning arst võttis süstla, et kõik võiksid näha, et tegemist on täiesti ohutu asjaga. Sellegipärast nutsid naised hirmunult ja üks töölistest, mees nagu tammepuu, langes pärast "operatsiooni" minestusse, tõugates mind äärepealt pikali. Sepa naine põgenes kõigi kolme lapsega metsa ja ilmus alles viie päeva pärast. (lk 109-110)
  • Uus valitseja Swiderski oli talumatu, jõhker idapreislane, kes peksis töölisi ja rääkis kõigile, et ta õde on abielus paruniga. Meie vahel valitses äge vaen, ma ristisin ta "Siga-Saksaks", ja peagi kasutasid seda nime kõik töölised. Kord pärastlõunal, kui olin üksi kodus, kuulsin lasku ning kohe jooksis kokk kohale. "Jumal appi, Swiderski on maani täis, seisab köögis ja laseb brauningust."
Kõlas teine pauk ja siis veel kolmaski.
Kokk nuttis. "Mis me teeme, armuline proua, jumalapärast, mis me peame tegema?"
"Keegi ei tohi kööki minna. Ma lähen ise tema juurde."
"Ei, ei, ta laseb armulise proua maha."
Ma olin Siga-Saksa peale liiga vihane, et hirmu tunda. Eestoas võtsin kätte ratsapiitsa — mida sellega revolvri vastu teha, seda ma ei arutanud — ja läksin kiiresti kööki. Siga-Saks seisis ukse lähedal, irvitas tobedalt, tõstis suure brauningu ja sihtis mind. Küllap olen kohe surnud, mõtlesin ma, ent siis sähvatas päästev mõte läbi pea: mees on preislane, sõjaväes teeninud, sõjaväe kord on tal veres, ta on liiga purjus, et jagada, kes tema ees seisab. Ma karjusin võimalikult sõjaväelisel toonil: "Parem pool! Ümberpöörd! Sammu marss!"
Ta oli eht Wilhelmi-aegne preislane, nõksatus läbis ta keha, sirgelt marssis ta minust mööda, nagu oleksin veltveebel, ja läks teisest uksest õue. Sõjaväeliste käsklustega ajasin ta üle õue oma tuppa, panin ta seal luku taha. (lk 112)
  • Eesti talupojad ei piirdunud viinaga, nad tarvitasid ka palju tapvamat jooki — eetrit. Maakonnalinna apteegist sai retseptita kõike: eetrit, kokaiini, morfiumi. Mõisad ostsid ravimeid hulgi, meie suures arstimikapis oli piisavalt mürki, et terve mõis teise ilma saata. Oli trööstituid päevi, mil seisin riiuli ees, kus seisid morfium ja süstal, ning ma pidin kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte nii ohtlikul viisil elule kergendust otsida.
Vastutulevad eetrijoodikud ei röökinud ega märatsenud nagu viinaninad. Neil oli tardunud ilme, ümbruskonda ei pannud nad nagu tähelegi ja mõjusid sellega palju jubedamalt kui alkoholiuimas olijad. Tõesti väga kahju oli neist inimestest, kes end sel viisil hukka saatsid. (lk 113)
  • Balti parunid jõid nagu nende alamadki, kuid alati vaid erilistel puhkudel — välja arvatud mõned tuntud joomarid, Kui perekond oli omavahel, oli paljudes mõisates vaid piim laual. (Vesi oli joogiks kõlbmatu.) Ent pidusöökide ja jahi ajal oli enamik "kultuurikandjatest" täiesti purjus. Järgmisel päeval sarnanesid salongid lahinguväljaga. Mahagonist lauaplaatidesse olid sigarid põletanud suured augud, lõhkikäristatud sohvapadjad vedelesid kõikjal, põrand oli kilde täis. Mu klaver oli häälest ära, sest üks külaline oli terve pudeli veini klaverikeelte peale kallanud.
Neis ringkondades, kus elasin varem, polnud iialgi juhtunud, et mehed oleksid end daamide juuresolekul purju joonud, äärmisel juhul läks mõni Ungari diplomaat sentimentaalseks ja hakkas kaunitaridega kurameerima või kuulutas nukralt, et keegi teda ei armasta.
Siin aga olid mehed sageli maani täis ning nende ülimoraalsed naised ei näinud selles midagi imelikku. "Vaesed mehed, neil on majapidamisega nii palju muresid. Nad peavad vahel ka meelt lahutama." (lk 113)
  • Kokk oskas mulle selgeks teha, et faasanite ja kanade ristamine on võimalik, ning siis püüdis metsavaht mulle ilusa faasanikuke, kubjas istutas kanaaeda terve metsatuka, et faasan ennast hästi tunneks. Ristamine ei läinud korda, kanad olid küll asjaga päri, ent faasan keeldus. Metsatukk haljendas veel kaua minu rõõmuks, näidates mulle, et inimesed, keda siiralt armastasin, ei pidanud mind oma vaenlaseks. (lk 115-116)
  • Kuna olin "teist usku", ei pidanud ma neist kodustest jumalateenistustest osa võtma. Aga ma lõin kaasa, kui mu kaks nooremat küdi kodus olid, sest nendega koos võis igasuguseid tempe teha. Me teatasime: "Jah, me tuleme palvetundi, kui võime ise koraale valida." Ühel ilusal päeval laulsime vaga Ulrichi ehmatuseks vana hernhuutlaste laulu, mille olin leidnud mingist memuaariraamatust ja mis sisaldas muu hulgas järgmise ilusa salmi:

Ma olen päris raisku läind,
ma olen paturibul,
ja patuga ma paaris käind
nii nagu juut ja sibul.
Oh issand, haara kõrvust mul
ja heida armu õnnetul'
ning vii mind nõndaviisi
su õndsusparadiisi.

(lk 119)

  • Nõnda siis juhtus, et viiekümne kahe aastane V. mõisahärra kohtus esimest korda elus inimesega, kes julges talle vastu rääkida, kes ei lubanud enda peale karjuda ning kes võis olla täpselt niisama ebameeldiv nagu ta ise, kui tekkis üks neist kardetud "skandaalidest".
Algul oli tema hämmastus piiritu, ta arvas, et olen mõistuse kaotanud, ta möirgas valjemini kui kunagi varem ja kuulutas:
"Kui mina su mees oleksin, peksaksin ma su pehmeks."
"Kui sina minu mees oleksid, oleksin ma su juba ammu ära tapnud või sa oleksid õppinud käituma nagu džentelmen."
"Sa unustad, et ma olen su mehe isa."
"Tema vaeseke pole selles süüdi."
"Vait, kui mina räägin!"
"Kas sa oskad seletada, miks?"
Skandaal venis pikale, vaene ämm värises kõrvaltoas, mu mees käis mureliku näoga ringi, küdide väikesed abikaasad suutsid oma rõõmu vaevalt varjata. (lk 120)
  • Terve mõis oli jalul, pimeduses sagisid inimkujud. Mehed olid raevus ja tahtsid mõrvarit tabada, naised hädaldasid ja olid surmani hirmunud. Viimasena ilmus paks urjadnik naabermõisast. Ta ütles, et tapmine keset ööd on alatus, sest sellega ehmatatakse inimesed unest üles. (lk 122)
  • Sõja puhkedes olin veel Davosis. Mul ei olnud raske ebapatriootiline olla, ma tundsin sõdivaid rahvaid liiga hästi, nende seas polnud peaaegu ühtki, kelle verd mu soontes poleks voolanud, ma ei suutnud ühtki neist eelistada, nägin vaid õnnetuid inimesi, kes aeti surma, mõttetult ja kasutult, ning ma mõistsin ka ainukest võimalust imperialistlike sõdade vältimiseks. (lk 127)
  • Vanas Austrias oli kõik võimalik, ma sain loa ning nüüd pidin mina, kes ma olin pikka aega Venemaal "austerlanna" olnud, viibima Austrias "venelannana".
"Ärge ainult patsifistlikke kõnesid pidage!" hoiatasid mind tuttavad Davosis. Ka isa kirjutas: "Ära jumalapärast räägi pommiheitmisest ning ära ütle, et kõik valitsused tuleb üles puua."
Nõnda sõitsin, head soovitused kaasas, "vaenlase" riiki.
Piiril juhtus esimene "intsident". Mu raamatute seas olid Shakespeare'i köide ja Platoni "Vabariik". Mõlemad raamatuid äratasid kontrollivate ametnike kahtlust.
"See on inglane," ütles üks, vaadates Shakespeare'i raamatut raevuselt, "seda ei tohi üle piiri viia."
Mainisin tagasihoidlikult, et autor on juba sajandeid tagasi surnud.
"Sellegipärast on ta inglane. Raamatut ei tohi sisse tuua."
Platonit uuriti igast küljest, ametnikud ei osanud seisukohta võtta. Viimaks leidis üks neist kirjastuse: Georg Müller, München. Ta ütles kolleegile: "Kirjanik on baierlane, selle raamatu võib kaasa võtta."
Shakespeare deponeeriti piiripunkti Šveitsi poolel, "baierlane" Platon tohtis Austriasse sõita. (lk 128)