Vannituba

Proosa[muuda]

Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat vastuolu, mis nende elus valitses. Ühel pool luksus, loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need pisiasjad, mis elu meeldivaks teevad. Salongides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende tolmusus vähem silma, vannitubadel puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei raamatuid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu välismaa kultuuri. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt patriotismist, prantsuse või inglise keelt hästi osata oli peaaegu ebamoraalne. Haritus oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, Loomingu Raamatukogu, 48-51, 1981, lk 106

Valgeks võõbatud auto pole auto, vaid vannituba. (lk 28)
Vannitoas tilkuva vee öine tragöödia rõhub nagu ei miski muu inimese südant. (lk 35)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, Loomingu Raamatukogu, 2, 1974

Ivan Nikolajevitši ei heidutanud võõras ümbrus põrmugi, ta sammus mööda koridori edasi, arutades endamisi: "Ta peitis end muidugi vannituppa." Koridor oli pime, Ivan põrkas kogu aeg vastu seinu. Siis nägi ta nõrka valgustriipu ukse all, leidis kobamisi lingi ja tõmbas korraks ust enda poole. Haak lendas lahti, Ivan leidiski end vannitoast ning mõtles, et tal on vedanud.

Oli vedanud küll, aga vähe viltu! Ivanile lõi näkku niiske soe õhk ning vanniahjus hõõguvate süte valguses seletas silm seinal rippuvaid suuri pesupalisid ning vanni, millel mustendasid jubedad laigud — sealt oli email maha löödud. Vannis seisis alasti naine, üleni seebivahus ja nuustik käes. Ta vaatas lühinägelikke silmi pilutades sissetungija poole, põrguvalgus viis ta ilmselt eksitusse ja ta ütles vaikselt ning lõbusalt:

"Kirjuška! Ärge jamage! Te olete ju püstihull … Fjodor Ivanõtš tuleb kohe tagasi. Kaduge siit, ja kähku!" Ja ta ähvardas Ivani nuustikuga.

Tegemist oli ilmse arusaamatusega, ja süüdi oli selles mõistagi Ivan Nikolajevitš. Kuid ta ei tahtnud seda tunnistada, hüüdis etteheitvalt: "Ennäe võrgutajat! …" ja leidis end millegipärast kohe köögist. (4. ptk, "Tagaajamine")

Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 52-53

Me kihutasime tolmupilves mööda saart ringi ja mister Beeler näitas meile villat villa järel, pakkudes välja jahmatamapaneva valiku erineva suuruse, värvi ja asukohaga maju, kuid ema raputas igaühe puhul otsustavalt pead. Lõpuks olime vaadanud kümnendat ning viimast maja mister Beeleri nimestikus ja ema oli jällegi pead raputanud. Mister Beeler vajus murtult maja trepile istuma ja kuivatas taskurätiga nägu.

"Madam Durrell," ütles ta lõpuks, "ma olen nüüd teile näidanud kõiki maju, mis mul teada on, ja teie ei taha ühtki neist. Madam, mida te siis nõuate? Mis neil majadel viga on?"

Ema silmitses teda hämmastunult.

"Kas teie siis ei märganud?" küsis ta. "Üheski majas ei olnud ju vannituba."

Mister Beeler ajas silmad pungi.

"Aga madam," kurtis ta võltsimatu ahastusega, "milleks teile seda vannituba vaja on? Kas siin siis merd ei ole või?"

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 27–28

... aga see vannituba oli ehitatud Hullu Jack Ramkini kavandi järgi ja meenutas Nähtamatu Ülikooli kuulsat vannituba, kuigi kui sealse vannitoa oleks kavandanud Hull Jack, siis oleks ülikooli kutsutud Nilbeks Ülikooliks, kuna Hull Jack tundis tervet (aga võib-olla ka ebatervet) huvi naiste vastu ning tema vannitoas paistis see välja, ja kuidas veel, jumalate eest! Muidugi oli valgest marmorist kaunitaridele lisatud väärikust urnide, marmorist viinamarjakobarate ja alati populaarsete gaasriideribadega, mis olid õnnekombel maandunud täpselt õigesse kohta, et vältida kunsti muutumist pornograafiaks. Lisaks oli see väga tõenäoliselt ainus vannituba, kus kraanidele oli märgitud "soe", "külm" ja "brändi".

Ja siis olid seal seinamaalingud, sellised seinamaalingud, et kui sa olid vastuvõtliku meelega meesterahvas, oli õnn, et külmaveekraan oli olemas, kuna — detailidesse laskumata — seal oli detaile suurel hulgal ja naised olid tõepoolest alles probleemide algus. Vannitoas leidus nimelt ka marmorist härrasmehi, täiesti ilmeksimatult just nimelt mehi, kuigi mõnel neist olid kitsejalad. Oli hämmastav, et vesi vannis iseenesest keema ei hakanud.

Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012, lk 157–158

Uks läks kriuksatades lahti. Harry lipsas sisse, pani ukse enda järel riivi, võttis [nähtamatuks tegeva] mantli seljast ja vaatas ringi.

Tema esimene mõte oli, et prefektiks tasuks saada ainult sellepärast, et kasutada sellist vannituba. Küünaldega lühter heitis mahedat valgust ja kõik oli tehtud valgest marmorist, kaasa arvatud midagi tühja nelinurkse basseini taolist, mis asus keset põrandat. Basseini ääres oli umbes sada kuldset kraani, igaühel eri värvi kalliskivist nupp. Seal oli ka hüppelaud. Akende ees rippusid pikad valged linasest riidest kardinad; nurgas seisis kuhi kohevaid valgeid vannilinasid ja seinal rippus üksainus kuldraamiga maal. Sellel oli kujutatud blondi näkineidu, kes magas ühe kivi peal sügavalt, ja iga hingetõmme sasis kergelt tema pikki näo ette vajunud juukseid.

[---] Kuidas ometi pidi see aitama tal muna saladust lahendada? Sellegipoolest asetas ta kohevad vannilinad, mantli, muna ja kaardi basseinisuuruse vanni kõrvale, laskus siis põlvili ja keeras paar kraani lahti.

Ta sai kohe aru, et sealt tuli eri sorti, veega segatud vannivahtu, kuigi see ei olnud selline vaht, mida Harry siiamaani näinud oli. Ühest kraanist paiskus jalgpallisuuruseid roosasid ja siniseid mulle, teisest valgus välja lumivalget vahtu, mis oli nii paks, et Harry leidis, et see kannataks tema raskuse välja, kui ta peaks selle peale istuma; kolmandast tuli raske aroomiga lillakaid pilvi, mis jäid vee kohale heljuma. Harry lõbustas end natuke kraanide lahti ja kinni keeramisega, nautides eriti üht kraani, mille sisu veepinnalt suures kaares tagasi põrkas. Siis, kui sügav bassein oli täis kuuma vett, vahtu ja mulle (milleks läks vanni suurust arvestades väga vähe aega), keeras Harry kõik kraanid kinni, võttis hommikumantli ja pidžaama seljast, sussid jalast ning läks vette. (25. ptk, "Muna ja silm", lk 395-396)

J. K. Rowling, "Harry Potter ja tulepeeker", tlk Krista Kaer ja Kaisa Kaer, Tallinn: Varrak, 2000