Kõikidest sallimatuse liikidest on ehk kõige raskem vabaneda esteetilisest sallimatusest, mis on võib-olla ka julmim. Ta tekitab lausa elulistena tunduvaid vajadusi, ta süvendab argust, mis viib ainsa tõeliselt andestamatu patuni: tunnetatud tõe eitamiseni. Ta vormib inimesi, kes veendumuste nimel oleksid suutelised suureks teoks, võib-olla isegi elu ohverdamiseks, kuid kes ei kannataks välja "punase plüüsmööbli keskkonda". Tõeliselt ohtlikud, tõelised ahelad on ainuüksi elu pisiasjad, nad klammerduvad meile külge nagu takjad ning neist on raske lahti saada. (lk 59)
