Kloun

Kloun on naljanumbritega esinev tsirkusekoomik. Eriti populaarsed on nad poliitikas.

Proosa

Ühel päeval rääkis meile keegi, et hobune olevat tola löönud ning too ei saavat esineda. Vanaema saatis mind pudeli Prantsuse punaveiniga vigastatu juurde, võib-olla ka selleks, et mu tsirkusevaimustust pisut jahutada. Astusin viletsasse väikesesse telki, lavatsil vedeles nukrameelne vanem mees, kellelt poleks küll veidraid hüppeid ja häid nalju lootnud, ning tema kõrval istus sukki nõeludes väsinud kõhn naine, kahvatu, murelik, hallinevate juustega — ilus ratsutajanna. Kasvatajale, kes mind saatis, näis, et kaastundest nende vaeste inimeste vastu puhken ma peaaegu nutma; kuid see polnud kaastunne, mis pisarad kurku tõi, vaid pettumus, võib-olla ka instinktiivne kohkumus, mida tunneb inimene kes esmakordselt heidab pilgu elule kulisside taga.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 18

Pange tähele kulissidetagust puhkust pidavat Buffo Suurt, ülemklouni, kes istub täieõiguslikult mitte laua otsas, vaid selle võimumehelikus keskpunktis, paigas, kuhu Leonardo paneb istuma Kristuse, jättes endale sakramendiliku õiguse murda musta leiba ja jagada seda oma jüngrite vahel.

Buffo Suur, hirmus Buffo, lõbus, kohutav, laastav Buffo ümmarguse valge näo ja tollilaiuste ruužiringidega silmade ümber ja nelinurkse suuga, mis on nagu kikilips, ja oh irvituste irvitust, oma kelmilt viltuse valge koonusmütsi all kannab ta parukat, mis ei matkigi juukseid. Tegelikult on see hoopis põis. Mõelge ometi. Ta kannab oma sisemust väljaspool keha, ja osa oma kõige rõvedamast ja intiimsemast sisemusest selle peal; nii et selleks, et võiksite arvata, et ta on kiilas, mahutab ta oma aju elundisse, mis tavaliselt mahutab kust. (lk 119-120)

[Buffo:] "Meeleheide on klouni alaline kaaslane.

Sest kaunis sageli puudub klounaadis vabatahtlikkuse element. Tihti, näedsa, pöördume me klounaadi poole, kui kõik muu on untsu läinud. Nende läbitungimatute märja valge maskeeringute alt võid sa leida, kui juhtuksid järele vaatama, nende näod, kes tundsid kunagi uhkust olla nähtav. Sa leiad sealt näituseks õhuakrobaadi, kelle julgus on üles ütelnud, sadulata ratsaniku, kes viskas kord üleliigse kukerpalli, žonglööri, kelle käed värisevad kas joomisest või kurbusest sedavõrd, et ta ei suuda oma palle enam õhus hoida. Ja mis jääb siis järele, kui mitte valge maskiga kurb Pierrot, kes kutsub välja naeru, mis tuleks muidu palumatagi.

Lapse naer on puhas selle hetkeni, kui ta naerab esimest korda klouni üle." (lk 122-123)

"Klouni loodud lõbusus kasvab proportsionaalselt alandusega, mida ta on sunnitud taluma," jätkas Buffo, valades oma klaasi viina juurde. "Ja siiski võib ka öelda, kas pole, et kloun on Kristuse täpne kujutis."

Noogutusega leebelt särava ikooni poole haisva köögi nurgas, kuhu prussakate näol roomas öö. "Põlatu ja äratõugatu, patuoinas, kelle kühmus õlgadele kuhjatakse pööbli raev, naeru objekt ja ometi — ometi! on ta ka naeru subjekt. Sest need, kes me oleme, oleme me otsustanud olla. (lk 123)

Angela Carter, "Õhtud tsirkuses", tlk Triin Tael, Varrak, 1998

"Millest me nüüd räägime?" küsis Kai.

"Nüüd? Nüüd räägime ühest jänesest, kes ehitas sibulatest tsirkuse, kus kõik kogu aeg nutsid," ütles kõhuuss. "Ta ise esines seal klounina."

"Ja nuttis samuti!" sõnas Kai.

Andrus Kivirähk, "Kaelkirjak". Tallinn: Tiritamm, 1995

Esimene elusolend, kelle peale ta sattus, oli laiades valgetes pükstes kloun. Iidol astus talle risti tee peale ette ning ütles:
         "Kui õige maadleks?"
         "Kas te olete terve, lugupeetav?" küsis kloun osavõtlikult. "Oi-jee, teil ju terve keha paistes!"
         "Need on mu musklid!" teatas Iidol. "Noh, pistame rinnad kokku!"
         "Hoia ja keela, kus on alles jutt!" vangutas kloun pead. "Stopp!" ütles ta Iidolile, kui see talle kallale karata plaanitses. "Teil on ju muna suus!"
         Nii öelnud, võttis kloun Iidoli suust välja väikese hõbedase kuuli. Iidol vajus ehmunult liivale.
         "Jaa-jaa!" pomises kloun ning tõmbas Iidoli kõrvast välja valge jänese. Seejärel ilmusid Iidoli sõõrmeist päevavalgele kaks papagoid ja silmast lilleline sall.
         "Vot nõnda, lugupeetav!" ütles kloun ja tegi minekut.
         Iidol lebas mõnda aega oimetuna maas ja ainult värises hooti.

Andrus Kivirähk, "Iidol". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

Samal ajal põles Ankh-Morporkis Narride gildi hoone.

See oli probleem, sest gildi tuletõrjebrigaad koosnes peamiselt klounidest.

Ja s e e oli probleem sellepärast, et kui näidata klounile veeämbrit ja redelit, oskab ta reageerida ainult ühel viisil. Aastatepikkune väljaõpe nõuab oma ja võtab juhtimise üle. Käsklusi hakkab jagama punane nina. Kloun ise ei saa sinna midagi parata.

Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum,2006, lk 11

Räägitakse, et Eesti on maailmas üks väheseid paiku, kui mitte ainus selline, kus klounidele antakse riiklikke teenetemärke. Pean siin silmas, et 2022. aastal tunnustas president klounipaari Piip ja Tuut Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Kunstivallas tegutsevate klounide puhul on see kindlasti erakordne, kuid näiteks poliitika kurjadele klounidele täiesti tavaline. Toogem või näiteks veidra soenguga riigijuht, kelle valdused algavad teiselt poolt ookeani ning kes alles hiljuti sai (küll kingitusena) Nobeli rahupreemia medali ja samuti esikohta tõendava roseti nii Mississippi kui ka Massachusettsi osariigi koertenäituselt. Muidugi mõistan päris ehtsate klounide, tõeliste kunstimeistrite õigustatud pahameelt selle võrdluse pärast, sest poliitikute, aga ka suunamudijate, selgeltnägijate jm meelelahutajate puhul ei ole ülla klounitiitli tarvitamine üldsegi kohane. Piibu ja Tuudu juurde tagasi tulles tuleb kõige muu lõbusa kõrval esile tõsta – ilmselt tegi seda ka president – nende vankumatut võitlust selle nimel, et Eestis esineks võimalikult vähe koulrofoobiat ehk intensiivset ja irratsionaalset hirmu klounide ees. Nende lavalugudest peegelduv heatahtlikkus ja sõbralikkus on sellele palju kaasa aidanud.
- Tambet Kaugema, "Kutsus kokku külalisi", Sirp, 27.02.2026

Luule

Ja kui tola toore muna
pihus katki pitsitab,
rahvas sellest võlutuna
plaksutab ja itsitab.

Joel Sang, "Tsirkus" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele" (Vagabund 1991)

Meis kõigis on kübeke klouni,
ka siis kui seda ei näe...
Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad,
tsirkus alati jääb!

Heldur Karmo, "Tsirkus", tuntud Heli Läätse esituses (viis Arne Oit)

Välislingid