Kuliss

Proosa

Ja sadas.

Linn paistis läbi vihma joomede nagu mõne detektiivfilmi kuliss. Plekktorudes korisesid veejoad ja maast kerkis samal ajal aurulaineid, mis ujusid mööda tänavaid nagu lopsakad naised. Kõik see meenutas pigem Šotimaa turbaraba või tapmisstseeni teatrilavalt kui Bratislavat tema kõige mässulisemal ööl. Läikival siledal asfaldil roomasid ringi tänavatuled ja kaks nokastanud meest lõugasid kähedalt:

"Ei kapsas

ole ananass!"

Lõppes vana aasta, algas uus.

Jaroslava Blažková, "Nailonkuu", tlk Lembit Remmelgas, LR 28/29 1968, lk 91

"No igatahes on mul kavas selle asja põhjani jõuda," nähvas Vanaema. Ta ronis tagasi lavale ja paotas ripnevat eesriiet.

"Sina!" karjus ta. "Sina oled surnud!"

Õnnetu äsjane laip, kes parajasti närvide rahustuseks singivõileiba sõi, kukkus uperpalli taburetilt maha.

Vanaema virutas ühele põõsale jalaga. Jalg läks põõsast puhtalt läbi.

"Näete?" ütles ta, pöördudes kummaliselt rahuloleva hääletooniga kogu maailma üldsuse poole. "Miski pole päris! See on lihtsalt värv, ja tagapool on pulgad ja paber."

Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 39

Kasperi jaoks kuulusid nunnad Lõuna-Euroopasse. Alates Müncheni Mariakirchest Variete Plöni vastas ja sealt edasi lõuna poole. Kus religioon on tsirkus. Ruumikas ja uhke, rahvas tuleb kohale pühapäevarõivais, viiruk, lavavalgustus, konferantsjee valges ja kullas, kõik õhtud välja müüdud. Taani kirik on selle kõrval pööning, kus kulisse hoitakse.
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, 2008, lk 120

Luule

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Nende kannatlik ootamine kulisside taga,
kostüüme seljast võtmata,
grimmi maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.

Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23