Jaroslava Blažková

Jaroslava Blažková (15. november 1933 – 20. veebruar 2017) oli slovaki kirjanik ja ajakirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema jutustus "Nailonkuu".

"Nailonkuu"

Tsitaadid väljaandest: Jaroslava Blažková, "Nailonkuu". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1968, LR 28/29.

Surnuaias oli rõske ja troostitu. Narmas krüsanteemid norutasid uduhämus ja kirstutegija poeg tuli kadunu mälestuseks pandud küünalde juurde sooja saama. Ta vedas järel nööri otsa seotud konservikarpi, mis pidi hobune või auto olema. Surnukuuri ees seisvatest mustadest mantlitest ei teinud ta väljagi. Mantlid tammusid jalalt jalale, kuulasid plekk-karbist hobuse plärinat ja katsusid kurbadena näida. (lk 7, algus)
Surnukuuris, kus lamas sidrunikarva tardunud näoga Vdovjak, valdas Paštinskyt hirm. Surnut tuli karta, liiatigi kui ta elusana oli olnud Vdovjak. Vdovjakit kartsid instituudis peaaegu kõik. Tema positsiooni, irooniat ja mõõduandvust, mis tulenes rohkem tema halvast seedimisest kui asjatundlikkusest. (lk 7)
Kirst oli pompoosne, puust rosettide ja paberist pitsidega. Andrej nägi selles satisfaktsiooni. Just arhitekt Vdovjak, funktsionalist ja maitselageduse vastu võitleja, lamab lõpuks paberkaunistustega kirstus ja tema nina all setsessioonlikes lühtrites suitsevad vahaküünlad. (lk 8)
Oktoobrikuu uitas mööda asfalti gripiohtliku udu näol. (lk 13)
Andrej silmades läikles rõõm, et nad nägid tüdrukut, ja tema käed kibelesid tüdrukut puudutama. Ta tunnistas endale, et see flirt meeldib talle pööraselt. Ta kordas meelega "flirt". Kõik tema vahekorrad olid flirt ja ta hoolitses pedantselt selle eest, et need midagi muud poleks. Ta tunnistas tööd ja vabadust ja ei midagi muud. Ta kartis sõltuvust. Kuid see tüdruk oli ülearu ilus ja meeldis talle hirmsasti. (lk 18-19)
Haiglas juhtus igasuguseid imelikke asju, inimesed andsid koos isikliku pesuga ära ka oma enesekindluse ja uhkuse. Narkoosi all rääkisid nad kõige pentsikumatest elamustest ja hüüdsid agoonias nimesid, mida ükski nende omastest ei teadnud. (lk 22)
Rokokoo-markiisiga pronkskell hakkas õhulist menuetti tilistama. Kõik see oli ebareaalne, stseen Bergmani filmist. Ühe õe absurdne sundimatus ja teise absurdne sunnitus, nende tuba ja udu akna taga. Andrej ootas, millal nad hakkavad lendama või värssides kõnelema. (lk 24)
Nad istusid vaikides. Andrej veendus, kui raske asi on vestlus. Tal oli keskusteluks oma rutiin, kuid siin osutus kõik kasutuks. Neiu istus kramplikult sirgelt, põlved kõvasti vastu keha, silmad liikumatult Andrej lipsusõlmel. Nagu oleks lipsul merekoll või vähemalt sinepiplekk. See hakkas Andrejd häirima. Ta kompas lipsusõlme ja oli juba valmis kas või seapähklitest rääkima. (lk 26)
Draha tõmbas riiulist "David Copperfieldi". Algul tahtis küll "Haavakirurgiat" lugeda, kuid otsustas siis vana hea Dickensi kasuks, kellel kõik on nii lihtne, inimesed jagunevad headeks ja halbadeks, head saavad lõpuks oma tasu, kõik armunud lähevad paari ja elavad kui kuninga kassid, on õnnelikud ja rõõmsad, ja hambad ei valuta neil surmatunnini. (lk 29)
Andrej leidis ema köögist. Ema praadis kartulikotlette, oli kole pahane ja otsis asjata lohutust panteistlikust brošüürist "Kogu maailm on ühtne". (lk 29)
Kell neli seisis Andrej "Luxori" ees, pesunööri otsa seotud koer kaasas. Ümberringi käratses õhtune Bratislava, tõtlev ja tõuklev. Lapsevankrite, autode, kandekottide vool, õhtulehesabad. Väljalangenud tähtedega neoonreklaamide vilkumine, tuututamine ja helistamine, laste küsimused, täistuubitud trammid, väsinud elevandina müttava ekskavaatori mürin. Kübarate pärast igavese tuulega võitlevad inimesed, iseteenindamisega äride ja sööklate pöördustest sisse-välja sebivad inimesed, vabast õhtust rõõmsad inimesed. Bratislava. Tema kodulinn, pisut matslik, perutav nagu koolipoiss, väikekodanlik, lõbus. (lk 34-35)
Andrej tundis jälle pöökpuulehtede lõhna. Noorte lehtede selgesti tajutavat lõhna apelsinikarva õlleaurus. Miks ilmus ta kujutlusse just pöökpuulehestik? Miks mitte roosid või sirelid, täiskuuvalgus või midagi muud armastusromaanide luitunud repertuaarist? Ta ohkas, analüüsis mõistuspäraselt nagu keemik: joomaurgas, õlu, matsid, kõrtsis lällutajate lõhnad. Ei mingeid pöökpuid. Ega midagi kevadist. (lk 39)
Ema sundis Jozefit mütsi pähe panema, kuid trepikojas pistis poiss selle portfelli. Moenõuetesse kuulus teesklus, nagu inimene ei teakski, mis on külm. Kangi all võttis ta taskust peegli ja kammis juuksed hoolikalt laubale. Tema nägu omandas kihvti ilme. Säärase, mida ema nimetas lõnguslikuks. Tõstis krae üles, vilistas "Töömalevlaste marssi" ja astus uulitsale, täis rõõmu, et oli pääsenud harmoonilise perekonnaelu küüsist. (lk 42)
Peter istus vanni äärele ja Andrej märkas, just siin, poolpimedas, luudade ja ämbrite keskel, katkise dušiga kongis, et Peter pole enam sugugi poisike. Ta laupa lõhestas kolm kortsu, kortse oli ka ninajuure ümber ja näonahk oli haige mao tõttu kollane, ei aidanud ka poisikeselik siilisoeng. Nad olid vanad mehed. Vanad, küpsed, kolmekümneaastased mehed, kellel oli ülim aeg oma vedur soliidsetele rööbastele juhtida, mida mööda võiks terve elu sõita. (lk 44)
Doktor Paštinsky polnud auahne mees. Tal polnud midagi ühist tolle omakasupüüdliku kavalusega, mida tähistatakse ütlusega "oskab elada". Paštinsky ei osanud. Tema kontori päästis pankrotist natsionaliseerimine. Tema kolleegide käealusedki olid juba ammu väljapaistvateks ametimeesteks tõusnud, tema aga istus kindlalt projekteerimisinstituudi juriskonsuldi kohal ja ootas hirmuga, millal ta lahti lastakse. Kartis, et saadetakse tootvale tööle. Kartis seda paaniliselt nagu inimene, kellel pole enam kübetki elus hädavajalikku kohanemisvõimet. (lk 46)
Ta oli elanud kogu elu väärika teadmisega, et ta on haritud inimene. Eales ei targutanud ta ülearu, pigem võttis omaks tunnustatud põhimõtted. Võttis need omaks kõhklemata, teades, mis on õige ja mis väär. Õige on elada korralikult, teha tööd ja kasvatada lapsi. Kõnelda tõtt, pidada lugu autoriteetidest, varandusest ja jumalast. Kõik vastupidine on väär. Jumal varises esimesena, seejärel läks varandus koos autoriteetidega. Paštinsky tundis end inimesena, kes on jäänud pidžaamaväel keset linnaväljakut. Taktitundega inimesed tegid näo, nagu ei paneks nad seda tähelegi, jõhkardid naersid, lapsed näitasid tema peale näpuga. Üks neist lastest oli tema poeg. (lk 47-48)
Paštinsky ohkas jälle.

"Sul käivad kõrvetised, eks ole? Ma toon söögisoodat."

Naine läks ära ja Paštinsky kujutles oma ideaali: rahulik harmooniline elu naise, laste ja tööga nagu kellavärk. Tema kujutlused olid naeruväärsed.

Naine tuli tagasi lusikatäie soodaga.

"Võta sisse! Sul hakkab kohe parem."

Paštinsky võttis. (lk 49)

"Draha, kas sa andestad mulle kunagi? Draha, kas sa kuuled? Sa tead, missugune ma olen. Ma ei vaja kedagi, ma pole kunagi kedagi vajanud. Kuid seekord on teisiti. Lihtsalt - ma olen armunud. Sa peaksid seda mõistma."

Draha otsis visalt kedagi, kelle olukord võiks halvem olla. Leukeemiaga insener. Naine kahesaja teisest palatist. Kuid polnud kedagi. Ainult tema ja Andrej, keda õigupoolest enam polnudki.

Tee lõhnas, tulehelk tantsis seinal, gaasileek kahises. Andrej joonistas sigaretiga õhus ringe. Draha jälgis ta kätt, ring ringi järel, ja iga ring tegi millelegi lõpu. (lk 50-51)

Nad astusid kohvikusse, see nägi välja nagu vanadekodu. Kortsus näod, iganenud moed, naftaliinilõhn. Valehammastega vanamutid matsutasid suud ja kasutasid õigust ülejäänud osa elust üksnes kohvitassi taga. Nad soojendasid end kommunaalradiaatorite juures ja tahes-tahtmata pealesunnitud üksmeele paistel, sest vanadele, nagu noortelegi kuueteistkümnenda eluaastani on armastus ja isegi unistused keelatud. (lk 56)
Jozef kuulas naudinguga trompetisoolot. Trompetimängija kõrgendas tooni, paiskas selle katustest kõrgemale, mis võisid udus ka kõrged valged mäeharjad olla, ja pidas selle imeväärselt, kõikumata ühel kõrgusel. Siis lõi bass koos klaveriga kaasa ja poisid hakkasid vaimustunult trampima. Nad seisid väljakul grammofoniplaatide kioski ees ja olid müüjannaga kokku rääkinud, et too laseb neile siis, kui ostjaid pole, Louis Armstrongi tulla. See oli midagi kontserditaolist. Nad seisid põnevil, nende lühikesed juuksed olid udust niisked. Ümberringi helidemeres ujusid tüdrukud nagu kahemastilised purjekad, mustade sukkade ja puhevil seelikuga tüdrukud. Poisid saatsid neid sõnagi lausumata pilkudega, vaatasid ainult aeg-ajalt üksteisele tähendusrikkalt otsa. (lk 58-59)
Ema jälitas kinnisidee, et inimene peab "midagi tegema". Ta ise liikus alalõpmata, askeldas aina põrandakaltsu või tolmulapiga korteris ringi. Ja kui kõik läikis ning iga auk oli kinni topatud, välgutas ta vähemalt heegelnõela ja tegi lugematul hulgal linakesi, mis seejärel tärgeldatuna kummutisahtlitesse rändasid. Midagi pidi ju tegema!

"Midagi tegema" tähendas õpikuid, kandleharjutusi, saksa keelt, mitte aga joonistamist, millest Jozef rõõmu tundis. Töö oli Kohustus suure algustähega. Rõõm töö juurde ei kuulunud. Rõõm oli meelelahutus ja sellele kuulus õhtu. Aga õhtul peavad lapsed voodis olema. Ja lasteks jäävad nad seni, kuni nad pole sõjaväeteenistust läbi teinud. Selle ajani peavad nad vastu rääkimata sõna kuulama. (lk 59)

Vanda keeras ringi, teda pahandas, et Andrej ei maga, aga ta ei näidanud seda välja.

"Tule vaata. Taevas on nailonkuu."

Andrej ajas end jalule, toas oli külm.

"Sa külmetad!"

Andrej embas teda, puudutas huultega ta õlga. Vanda tõmbus kärsitult eemale.

"Sa vaata ometi!"

Kuu oli tõepoolest nailonist. Temast paistis läbi taeva teine külg koos tähtede ja pimedusega. Tema valgus oli kunstlik, ilma metalse läiketa. Nad silmitsesid helendavat orgu, ja Vanda aimas ette, mida Andrej küsib.

"Kas sul tõesti pole kedagi teist?" küsiski Andrej.

"Sa oled naeruväärne." (lk 81-82)

Ja sadas.

Linn paistis läbi vihma joomede nagu mõne detektiivfilmi kuliss. Plekktorudes korisesid veejoad ja maast kerkis samal ajal aurulaineid, mis ujusid mööda tänavaid nagu lopsakad naised. Kõik see meenutas pigem Šotimaa turbaraba või tapmisstseeni teatrilavalt kui Bratislavat tema kõige mässulisemal ööl. Läikival siledal asfaldil roomasid ringi tänavatuled ja kaks nokastanud meest lõugasid kähedalt:

"Ei kapsas

ole ananass!"

Lõppes vana aasta, algas uus. (lk 91)

Üle tänava seisis sisselangenud katusega majalobudik, ümberringi oli ülessongitud maa, selle taga aga uusehituse viis korrust. Kraanaõlg puudutas kuud.

"Nailonkuu," kordas Andrej, sedapuhku aga tähendas see vaid projekti. Võib-olla kutsutakse teda lõplikku varianti viimistlema. Ja kui ka ei kutsuta... Andrej põristas sõrmedega vastu aknaraami, tal tekkis igatsus kalkapaberi ja oma heade joonestusriistade järele. Ta pani uue sigareti ette ja jäi siis peaaegu millelegi mõtlemata üles kollase kera, selle nägude näo poole vahtima. (lk 108)