Mine sisu juurde

Perekond

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Perekonnaelu)
Olga Fialka, "Fialka perekond" (1874)
Virginie Demont-Breton (1859–1935), "Mees on merel", s.d., enne 1889
Marie Caire-Tonoir, "Perekond põllul" (1890)

Perekonda on Euroopa kultuurides traditsiooniliselt mõistetud kui isikute kooslust, keda ühendab esmalt kas abielu või põlvnemine. Samas on alati esinenud hulgaliselt perekondi, kus puudub neist üks, teine või mõlemad.

Draama

[muuda]

MARIA: Meie papal-mammal on õnnelik, truu, vooruslik abielu, aga sisuliselt on ema palgata koristaja ja labori öövalve.
ABRAHAM: Ma pole teda iialgi millekski sundinud.
MARIA: See just jube ongi... Räägitakse, et teadus peab olema inimkonna teener, meie peres ollakse just tema orjad.
ABRAHAM (rohkem endale): Minu arvates oleme meie emaga küll õnnelikud...

Proosa

[muuda]
  • Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte. (Abielu, lk 283)
  • Naine püüab luua jäävuse ja jätkuvuse universumit, mees ja lapsed püüavad tema loodust, mis neile on pelk enesestmõistetavas, välja pääseda. Keeldudes tunnistamast, et tegevus, millele ta on pühendanud kogu oma elu, ei loo midagi jäävat, tuleb naisel oma teeneid perekonnale väevõimuga peale suruda: emast ja perenaisest saab kiusukiskuja ja tülinorija. (Abielu, lk 315)


  • Martine kasvas suuremaks, kuid ei suutnud anda endale aru sellest miks räpased voodilinad, tatitilgad, rotid ja väljaheited teda oksendama ajasid. Tema pikad retked metsa seletusidki sellega, et Martine tundis end hurtsikus perekonna keskel alati halvasti — ja seda juba tol ajal, kui olukord polnud veel kõige halvem, kus lapsi oli alles vähem ja Pierre Peigner tuli igal õhtul koju, tõi ämbritäie vett, seadis üles rotilõksud... Aga juba tol ajal oskas Martine öelda: "See haiseb!" Ja see tundus Mariele ja Pierre'ile nii naljakana ja lõbusana, et nad sundisid tüdrukukest kordama: "See haiseb!" (lk 22)
  • Francine oskas väikeste pükstele nööpe ette ajada, nende nina nuusata ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta mälu oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii pudru kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi kaevu... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii ematunne kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • "Ega see vanaema ei olnud," katkestas teda Mati. "See oli emme. Meie perekonna pea ja süda, nagu isa ütleb."
"Ükskõik," jätkas Une-Mati oma pooleli jäänud mõtet, "olgu ema või vanaema, aga mina oleksin ikkagi viisakuse pärast pidanud..."
"Ei ole sugugi ükskõik!" täpsustas Mati. "Vanaema pole kodus, sest vanaema on Buratino ja Buratino mängib täna õhtul. Ja minu ema on praegu koos isaga Tartus. Aga see oli hoopis emme. Ja emme on ju mu vanavanaema! Seda teab igaüks."
Nii keerulise perekonnaseisu kohta ei osanud Une-Mati midagi ütelda.
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 22-23


  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.


  • Kodus olid kah asjad nüüd hoopis teisiti. Mitte et seal midagi kolossaalselt muutunud oleks. Seda mitte. Asi oli pisiasjades. Näiteks ilmus korraga külmkapi uksele graafik, kus oli kirjas, millal keegi peab nõusid pesema, prügi välja viima või tuba koristama. Ja näiteks siis, kui kogu pere kogunes õhtuti telekast mingit tobedat filmi vaatama, ei julgenud mitte keegi jalgu laua peale panna. Kõik istusid viisakalt, naersid kohusetundlikult iga nalja peale, pidasid täpselt nõudepesemise graafikust kinni ning üritasid iga hinna eest eeskujulikult kodu mängida. Minu arvates oli see totaalselt nõme. Minu jaoks ei seostunud perekond üliviisaka käitumise ja nõudepesugraafikuga. Kogu oma senise elu olin arvanud, et õige perekond tähendabki jalgu laual, vales kohas naermist ning nõude pesemist siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. See siin ei olnud aga kodu ja perekond, vaid ülihästi distsiplineeritud sõdurite kompanii. Selline värk võib üsna masendav olla. Ausõna. Mina näiteks sattusin lausa depressiooni. (lk 11)
  • Meie kodune elu oleks väljastpoolt vaadates tundunud ütlemata imelik. Me olime perekond. Vähemalt teoreetiliselt. Praktiliselt ei saanud meid küll perekonnaks nimetada. Kodumängimine ei olnud just meie tugevamaid külgi. Me elasime ühes majas, aga me ei suhelnud omavahel. Vähemalt mina ja Alex mitte. Me rääkisime ja tegelesime küll mõlemad Karoli ja Kareliga, kuid me viibisime harva ühes ruumis. Ma arvan, et sellel ajal me isegi vihkasime teineteist. Ja me kumbki ei teinud katsetki seda varjata. (lk 32)



  • Perekonnas saab alati kedagi süüdistada. Selleks perekonnad ongi olemas.
Kodust tuleks ära joosta, niipea kui jalad kannavad. Muidugi, kui tahad. Miljonite jaoks on perekond pääsetee, võib-olla üks ja ainus. Aga kui sa tead, et sinu jaoks ei ole, mida sa siis veel ootad? (lk 19)
  • Süsteem on nii turvaline, et väiksemad kõrvalekalded on sinna sisse arvestatud. Truudusemurdmised, lahutused, pankrotid. Haigused, õnnetused, surm. Perekond on surematu. Kuskilt mineviku kändudest ajab ikka mõni võsu ennast välja. Patt ja needus peavad saama käia etteantud teed. Samuti õnnistus. (lk 20)
  • Ka perekond on tõde, üks elu kandvamaid. Aga sinu tõde on alati hullus, alati perekonna-, alati korravastane. Vale on normaalolek, tõde võib tajuda vaid kas halvatuse või valgustusena, aga kummalgi pole mingit kohta ühis- ega perekonnas. Kummagi pead sa ise välja kandma. (lk 22)


  • Kaua aega on meil peetud "normaalseks" 2-lapse-perekonda. Me peame hakkama pidama normaalseks 3-lapse-perekonda. See ei tähenda, et kõik peaksid nii kaugele jõudma. Aga see peaks olema mõõdupuuks. See tähendab, et kirjanikud-kunstnikud kujutaksid nii suuri peresid oma loomingus. (Seni on nad teadmatult propageerinud ühe- ja kahelapselisust.) See tähendab ka, et kavandataks ja ehitataks rohkem mitmetoalisi elamuid ja kortereid ning rohkem lasteaedu. Ka beebi- ja lasteriided peavad olema saadavamal. Ja mis siis, kui "nemad" seda ei tee? Suurel määral oleme siiski ise need "nemad".
  • Põhiline on arusaam, et lapsed on täiskasvanu hingelisele tasakaalule üsna vajalikud. Muidu on tühjus, mida ei korva ka pikim kohvikus istumine ega viies sada grammi. Kiikav laps seljas on tänulikum ettekääne käpuli käimiseks.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.



  • Üks võtab auhinna ära, teised viskuvad traditsioonilise pere kaitsele. Naljakas, et nende viimaste seas on inimesi, kelle pereelu korraldus on traditsioonist väga kauge. Sest mis on "traditsiooniline pere"?
Monogaamne heteroseksuaalne ja soovitavalt paljulapseline abielu. Kas endast pea 20 aastat noorema naisega teist korda abieluranda sõudnud Helme või vabaabielus lapse saanud Madison ikka iseloomustavad seda, mida kaitsevad?


Luule

[muuda]

Paljudes perekondades ei kirjuta keegi luuletusi,
aga kui - siis enamasti rohkem kui üks.
Vahel voogab luule põlvkondade kaskaadina,
mis tekitab ähvardavaid keeriseid perekondlikes tunnetes.

Vanasõnad

[muuda]
  • Ema pilli tantsib pere.
  • Maja ilma naiseta kui pere ilma kassita.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Perekond&oldid=126706"