Wisława Szymborska

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Wisława Szymborska, 2005.

Maria Wisława Anna Szymborska (2. juulil 1923 Bnin Poznańi lähedal, Poola – 1. veebruar 2012 Kraków, Poola) oli poola luuletaja, esseist ja tõlkija. 1996. aastal anti talle Nobeli kirjandusauhind.

"Oma aja lapsed"[muuda]

Tsitaadid luulevalimikust: "Oma aja lapsed", koostanud, tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Hendrik Lindepuu, Laiuse: Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2008.


Kui ma lausun sõna Eimiski,
siis loon midagi, mis ei mahu ühegi olematuse sisse.

  • "Kolm kõige kummalisemat sõna", lk 5


Sinu tumedal näol heledad varjud.
Oled istunud laua äärde
ning pannud sellele oma hallid käed.

Jätad mulje vaimust,
kes püüab välja kutsuda elavaid.

  • "Negatiiv", lk 6


Käin ilmas ringi
teiste võlgnike seas.
Ühed peavad maksma
tiibade eest.
Teistelt nõutakse sisse
iga leht.

Deebeti poolel
on kirjas iga meie kude.
Mingit kombitsat ega vääti
ei või jätta endale.

Nimekiri on täpne
ja näib sedaviisi,
et meilt võetakse isegi tühjad pihud.
...
Protesti selle vastu
nimetame hingeks.
Ja see on ainus,
mida nimekirjas pole.

  • "Midagi ei kingita", lk 7-8


Vahel on meil hing.
Kellelgi pole seda vahetpidamata
ja kogu aeg varnast võtta.
...
Ankeedi täitmise
või liha tükeldamise ajal
on hingel reeglina vaba päev.
...
Rõõm ja kurbus
ei ole tema jaoks kaks erinevat tunnet.
Ainult siis, kui need kaks ühinevad,
on ta meiega.
...
Materiaalsetest asjadest
meeldivad talle pendliga kellad
ja peeglid, mis töötavad lakkamatult,
isegi siis, kui keegi ei vaata.
...
Näib sedamoodi,
et nii nagu tema meile,
oleme ka meie talle
millekski vajalikud.

  • "Veidi hingest", lk 9-10


Meie ainus kohtumine aastate möödudes
oli kahe tooli vestlus
külma laua taga.

Teised armastused
hingavad minus siiani sügavalt.
Sellel jääb ohkamisekski õhku vaheks.

Aga just sellisena suudab seda,
mida teised ei suuda veel;
ununenuna,
isegi mitte unedes nähtavana,
harjutab ta mind surmaga.

  • "Esimene armastus", lk 14


Mõlemad on veendunud,
et neid ühendas äkiline tunne.
Selline veendumus on kaunis,
aga ebakindlus kaunimgi.
...
Nad imestaksid hirmsasti,
et juba pikemat aega
on nendega mänginud juhus.

Veel mitte täiesti valmis
muutma nende saatust,
lähenes ja kaugenes,
tõkestas neil tee
ja naeru tagasi hoides
hüppas kõrvale.
...
Iga algus on
ju millegi jätk
ja sündmuste raamat
on alati lahti keskelt.

  • "Armastus esimesest pilgust", lk 15-16


Kui asjad räägiksid -
aga kui räägiksid, siis võiksid ka valetada.
Eriti need tavalisus ja tühised,
et endale tähelepanu tõmmata.

  • "Kui", lk 17


Ta on olnud selles ilmas juba üle aasta
ja selles ilmas ei ole kõik veel järele uuritud
ega võetud kontrolli alla.

Nüüd uuritakse asju,
mis ei saa ise liikuda.

Tuleb neid selles aidata,
lükata, tõugata,
tõsta ühest kohast ja panna teise.
...
Härra Newtonil pole selle kohta midagi öelda.
Las ta vaatab taevast alla ja vehib kätega.

See katsetus tuleb läbi viia.
Ja viiaksegi.

  • "Väike tüdruk tirib laudlina", lk 18-19


Paljudes perekondades ei kirjuta keegi luuletusi,
aga kui - siis enamasti rohkem kui üks.
Vahel voogab luule põlvkondade kaskaadina,
mis tekitab ähvardavaid keeriseid perekondlikes tunnetes.

Minu õde viljeleb päris head suulist proosat,
kogu tema kirjatöö piirdub postkaartidega puhkusereisidelt,
tekstiga, mis lubab igal aastal sedasama:
et kui tagasi tuleb,
siis
jutustab
kõigest.

  • "Õe kiituseks", lk 20


Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Nende kannatlik ootamine kulisside taga,
kostüüme seljast võtmata,
grimmi maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.

Aga tõeliselt ülendav on eesriide langemine
ja see, mida näha kitsast praost:
üks käsi sirutab rutakalt lille järele,
teine haarab pillatud mõõga.
Alles siis kolmas, nähtamatu,
täidab oma kohuse -
pitsitab mu kõri.

  • "Teatrimuljed", lk 22-23


Luuletaja loeb pimedatele värsse.
Ta ei aimanud, et see on nii raske.
Ta hääl väriseb.
Ta käed värisevad.

Ta tunneb, et iga lause
pannakse siin pimeduse proovile.
Ta peab ise hakkama saama,
ilma valguse ja värvita.

See on ohtlik seiklus
tema luuletuste taevatähtedele,
aovalgusele, vikerkaartele, pilvedele, neoonlampidele,
kuupaistele,
kalale, kes seniajani ujunud hõbedasena vees,
ja kullile, kes hõljunud kõrgel taevas.

  • "Pimedate viisakus", lk 24-25


Välislingid[muuda]