Tavalisus

Proosa[muuda]

[Sinine Daam:] Me kõik üritame varjata oma elu üksluisust. Kuid see on pingutav. Oodata kogu aeg midagi erilist. Kuigi me tegelikult sarnaneme kõik üksteisega. Meie triumfid on ühesugused. Meie kannatused. Proovi hetkeks tunnetada, millist kergendust toob tavapärasus. (lk 281)
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008

Teatud rahva kultuuri mõistmine paljastab nende tavalisuse, vähendamata nende eripära.
- Clifford Geertz. "Kultuuride tõlgendamine: valitud esseed". Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Tanel Pern. Tallinn: Tänapäev, 2017

Aga kui välja arvata üks lühike periood teismeeas, ei ole ma kunagi tahtnud Treena moodi ega ühegi teise kooliõe moodi välja näha; eelistasin kuni umbes 14. eluaastani poiste rõivaid ning nüüd panen selga, mis mulle meeldib - sõltuvalt sellest, mis tuju mul sel päeval on. Mul pole mõtetki üritada tavaline välja näha. Ma olen väikest kasvu tumeda peaga ning isa sõnutsi haldja nägu. Ta ei mõtle sellega "haldjalikku ilu". Ma ei ole just näotu, aga vaevalt keegi mind kunagi kaunitariks nimetab. Graatsiat minus ei leidu. Patrick ütleb, et ma olen imekaunis, kui tahab jalge vahele pugeda, aga see on vägagi läbipaistev. Me tunneme teineteist juba seitsmendat aastat. (lk 23-24)
Ma olin kakskümmend kuus aastat vana ega teadnud päriselt, kes ma olen. Kuni töötuks jäämiseni ei olnud ma selle peale mõelnudki. Ma eeldasin, et abiellun ilmselt Patrickuga, teen paar last, hakkan elama paari kvartali kaugusel kohast, kus olen alati elanud. Kui välja arvata eksootiline rõivamaitse ning asjaolu, et ma olen pisut lühikest kasvu, ei erista mind tänaval kõndijatest eriti miski. Teist korda mu poole ei vaadata. Tavaline tüdruk, kes elab oma tavalist elu. Mulle sobis see tegelikult hästi. (lk 24)
- JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

Kui asjad räägiksid -
aga kui räägiksid, siis võiksid ka valetada.
Eriti need tavalisus ja tühised,
et endale tähelepanu tõmmata.

Wisława Szymborska, "Kui", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 17