Kõne

See artikkel räägib keele esitusviisist; kõne kui suulise tekstižanri kohta vaata artiklit Kõnepidamine.

Kõne ehk kõnelemine on keelelise teksti suuline esitus. Sellisena vastandub kõne kirjale.

Proosa[muuda]

Enamik inimesi räägib originaalsemalt kui kirjutab. (lk 20)
Kui annet ei ole, siis on targem rääkida kui kirjutada. (lk 23)
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004

"Joosta jänesed oskavad. Kuid isa ja ema otsimisel pole neist küll mitte mingit kasu. Siin läheb ühte tublit koeranina tarvis."

"See on Tups!" taipas Mati. "Tups räägib! Ma ei teadnudki, et Tups oskab rääkida!"

"Muidugi oskan!" kinnitas kutsikas.

"Sa pole ju kunagi varem rääkinud!" imestas Mati.

"Varem polnud selleks mingit vajadust," lausus Tups ja hüppas põrandale. (lk 31)

Valitsevaks mõttevooluks on ringhäälinguajastul saanud pudism (sõnast puding, pudistama). See iseloomustab inimest, kelle mõtted on segased ja kõne arusaamatu. Inimesel pole midagi öelda, kuid ta ütleb seda ikkagi. Ja siis ta ütleb seda veel kord. Ja veel kord. Ja kõigil on viimaks tunne, et peaks oma sõrmenukid ära närima.
Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid (ringhääling). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti ideed, mida vaikse sõnaga peale hakata.
- Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014

Kõnelemise otstarve on üksteist mõista ja teateid saada sündmuste kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad eesmärgid, sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on must, kuigi ta on valge, et asi on lühike, kuigi ta on pikk.
- Hiihnhmide arutlus Jonathan Swifti raamatus "Gulliveri reisid" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)

Kui asjad räägiksid -
aga kui räägiksid, siis võiksid ka valetada.
Eriti need tavalisus ja tühised,
et endale tähelepanu tõmmata.

Wisława Szymborska, "Kui", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 17

Hea räägib paremat taga.
Kaks kõnelevad, kolmas olgu vait.
Kes kõneleb, see külvab, kes kuuleb, see lõikab.
Kes kõneleb, sel õigus.
Kus kõnelejaid, seal kuulajaid.
Kes palju kõneleb, palju võltsib (valetab).
Kui rebane räägib usaldusest, vii kanad varjule.
Kus kaks ninapidi koos, seal kolmas suus (hammaste vahel).
Kuule palju, räägi (kõnele) pisut!
Kõige parem perenaine see, kellest kõige vähem räägitakse.
Kõnele muudega vähe, enesega palju.
Lobasuul koera suu, jänese süda.
Lükka enne sea küna ümber, siis hakka vastu rääkima.
Mees, kes räägib, narr, kes üles räägib.
Näe palju, kuule palju, ärä palju pajata!
Parem suu sisse rääkida kui selja taga.
Parem vaikida kui vaielda.
Räägi hundist, hunt aia taga.
Räägi meest, aga ära nimeta mehe nime!
Räägi, mis tõsi ja söö, mis küps!
Räägi sa midagi naisele või pane plakat välja, see üsna üks.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Rääkimine kopik, vaitolemine kaks.
Söö, mis küps, räägi, mis tõsi.
Söönud peni kõva haukuma, joobnud mees kõva kõnelema.
Tea palju, räägi vähe!
Teine räägib kuhjast, teine kuhja alusest.
Vaitolemine kõige parem vastus.
Üks räägib aita, teine aida auku, üks räägib koera, teine koera hända.
Ära kõnele teistele seda, mis kõik inimesed ei pea teadma!
Ära kõnele tuule poole!
Jutt tuleb jutust, kõne kõnest.
Kuri kõne (jutt) rikub head kombed.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929