Mine sisu juurde

Tühisus

Allikas: Vikitsitaadid
Corrie Pabst, "Vanitas" (1908)

Piibel[muuda]

  • "Tühisuste tühisus," ütleb Koguja,
"tühisuste tühisus, kõik on tühine!"
  • Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.
    • Koguja raamat 1:14
  • Aga kui ma vaatasin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud, ja vaeva, mida ma neid tehes olin näinud, vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Millestki pole kasu päikese all.
    • Koguja raamat 2:11


Proosa[muuda]

  • Mul on kahju inimestest, kes asjade kaduvusest palju kära teevad ja maise tühisuse jälgimisel iseenda ära kaotavad; me oleme ju nimelt selleks siin, et kaduvat kadumatuks teha, ja see on võimalik ainult siis, kui mõlemaid hinnata osatakse.


  • Elu tühjusest ja tühisusest kõneldakse ning luuletatakse palju rohkem kui sellest teatakse; kui seda tuntakse, siis räägitakse sellest vastumeelselt või rõõmutult.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 33



  • Näib, et praegu pole kirjutamine õige tihti enam mitte miski. Ma tean mõnikord seda: et niipea kui kirjutamine pole, kõikide asjade kokku sulades, minek tühisusse ja tuulde, pole see mitte miski. Et niipea kui see pole igakordne kõikide asjade kokkusulamine loomuldasa määratlematuks üheks, pole kirjutamine muud midagi kui reklaam.


  • "Et end rahustada, ütled sa: kõik see, mis mind rahutuks teeb, on ju — kui järele mõelda — iseenesest tühine. Aga mida ütled enesele siis, kui sind teeb rahutuks sinu enese tühisus?"


  • Õhtu oli meeldiv ja samuti lauakaaslased, kuid äkitselt haaras mind tühjusetunne. See oli nii tugev, et ma peaaegu ehmatasin. Järsku tundusin ma enesele täiesti tühisena. Kogu oma üheksateistkümneaastase elu olin ma elanud ülikülluses, mul olid kõik võimalused enese arendamiseks, kuid midagi tõelist polnud ma teoks teinud. Minu maailma ei mahtunud muud kui tormamine ühelt peolt teisele, seltskondlik lobisemine tühjast-tähjast, ilusate ja rikaste inimeste pinnaline oleskelu. Mul on mu suvilas üsna hea raamatukogu. Oli tahtmine maa alla vajuda, kui need sõnad mulle meenusid. Kuidas võisin mina, õnnetu plikatirts, hoobelda oma lugemisega! Tundsin end nii ebakindlana, et kui keegi oleks mind sel hetkel kõnetanud, poleks ma sõna suust saanud. Kas olin ma üldse midagi enamat, kui hea partii mõnele kõrgeaulisele degenerandile, kes mind altari ette viies saaks parandada oma rahaasju? See oli minu tulevik: olla kullast iluasjake.
Teisalt polnud kõik üksnes minu süü. Aadlineiul oli tol ajal õigupoolest ainult kaks võimalust: soodne abielu või täielik pühendumine mingile sotsiaaltööle, nagu tegi seda minu õde Natalia. Mina olin juba noorest peast iga hinna eest otsinud kolmandat võimalust, kuid aeg-ajalt lõi mu usk sellesse kõvasti kõikuma.


  • Muidugi oli vanasti parem. Sest siis ma olin noor ja elasin täiesti omas ajas. Olingi ise see aeg. Sain temast aru, isegi kui ma millestki aru ei saanud. Sa sünnid koos oma ajaga, kasvad, saad tugevaks ja siis hakkad koltuma. Sinu aeg on korraga vanad ajalehed. See, milles sa elad, on juba teiste aeg. Sul tuleb pingutada, et sellest veel pisutki aru saada. Selle tühisus tundub erakordselt tühine, sest see pole enam sinu tühisus. (lk 50)
  • Ma ootan sama himukalt lõppu, nagu ma kunagi ootasin alguseid. Ja samas ma tean sellegi ootamise tühisust. See tühisus, see tühjus on viimane kannatus. Ma ei tea, kui pikk ta on. See on kindlasti depressioon, aga mida muudab, kui anda olukorrale meditsiiniline nimi? Mida muudab, kui leevendada rohtudega seda olemuslikku kannatust? Depressioon on tõene seisund. (lk 52)
  • Üksindusse tõmbumine on muidugi lõks. Sa isoleerid ennast ja siis ühel päeval avastad, et oledki isoleeritud. Kujutlus õilsast, vaimsest üksindusest on lihtsalt üks romantiline kujutlus. Üksindus on eksitee. Meie ainus pääste on tühisus, teised inimesed, vastastikuste peegelduste mäng. Koosolemine. Ükskõik kui mõttetu. (lk 106)

Luule[muuda]

Kui asjad räägiksid -
aga kui räägiksid, siis võiksid ka valetada.
Eriti need tavalisus ja tühised,
et endale tähelepanu tõmmata.