Mine sisu juurde

Lobisemine

Allikas: Vikitsitaadid


Eugen von Blaas, "Lobisemine" (1905)

Proosa[muuda]

  • Mis on lobisemine? Lobisemiseks nimetatakse seda, kui kõige harilikumaist asjust, mida igaüks kas juba teab või teada ei tahagi, kirjeldamatu agarusega pikalt-laialt räägitakse, sealjuures kellelegi teisele sõna ei anta ja kõigil igav hakkab.


  • Seltskondlikes oludes pole ükski vajadus suurem kui vajadus lobiseda, kuna lobisemine on põhiline vahend aja möödasaatmiseks, mis on elu üks esmavajadusi. Ja kõige haruldasem on niisugune vestlusaine, mis äratab uudishimu ja peletab igavust: seda teeb nimelt varjatu ja uus. Ent pea kinni sellest reeglist: kui sa ei taha, et teataks, et sa midagi tegid, ei tule see jätta mitte rääkimata, vaid tegemata. Ja ole kindel, et sellest, mida sa ei saa tegemata jätta või olematuks teha, saadakse teada, ükskõik kui hästi sa seda ka ei varjaks.


  • Sir William Lucasel ja tema tütrel, heasüdamlikul, aga isaga võrdselt kõlupäisel neiul polnud midagi kuulamisväärset öelda ja Elizabeth jälgis nende juttu umbes niisama suure naudinguga kui tõllarataste lõginat. Elizabethile üldiselt meeldisid pentsikused, aga sir Williami ja tema lugudega oli ta juba liiga kaua tuttav. Kunagist esitlemist aadlikojas ja oma tiitlit ei osanud ta Elizabethile enam mingist uuest imelisest vaatevinklist valgustada ja ta galantsused olid niisama äraleierdatud.
    • Jane Austen, "Uhkus ja eelarvamus", tlk Henno Rajandi, 1985, lk 142


  • "Me räägime sellest hiljem," ütles Anna Pavlovna naeratades.
Ja kui ta oli vabanenud noormehest, kes ei mõistnud elada, asus ta uuesti oma majaperenaisetoimingute juurde ning hoidis jälle silmad lahti ja kõrvad kikkis, valmis appi astuma, kui vestlus mõnes punktis soikuma kipub. Nagu ketrustöökoja peremees, kes, olles paigutanud töölised kohtadele, kõnnib oma ettevõttes ringi ja läheb mõne värtna liikumatust või erilist, kriiksuvat ja liiga valju vurinat märgates kärmesti selle juurde ning hoiab värtnat tagasi või paneb selle parajalt käima - nõnda astus ka Anna Pavlovna mööda oma võõrastetuba kõndides mõne vaikiva või liiga palju kõneleva ringi juurde ja pani ühe sõna või ümberpaigutusega taas käima ühtlaselt ja sündsalt veereva jutumasina.
  • Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu" I, tlk Virve Krimm, Eduard Suursepp ja Oskar Truu, 2016, lk 18


  • Paul ei olnud endast kunagi uskunud, et tal on kalduvust snobismiks, aga kui ämm rebeneda ähvardavast siidist täisrelvastuses peale tungis, ja ründas kõiki, kes õigel ajal tema kõnevoolu eest ei põgenenud - jah, siis pani see teda judisema.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia", tlk Elvi Lumet, Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 319


  • [Contessa Damasini kohta:] Ta hääl on tugev, kõlav ja peaaegu mehelikult madal, mis sobiks sõjaväge juhatama. Nagu tõeline väejuht kamandas ta ka oma seltskonda — või pigemini nagu tantsumeister, kes ballisaalis tantsutuure juhib. Ta segas ennast vaevalt konversatsiooni sisusse, mis omakorda näitab ta loomulikku tarkust. Seevastu oli ta kogu aeg valvel, et kõnetoon ei muutuks liiga julgeks või ägedaks, väljendused liiga teravaks või kellelegi isiklikult solvavaks. Kui kõlas ta käsklus: "Soyez plus sage!" oli see märgiks, et tuli kõneainet vahetada, või vähemalt anda mõnele teisele võimalus ennast väljendada.


  • Järgnes kerge paus ning siis pööras pr Traynor pilgu taas kaustale. "Kui vana te olete?"
"Ma olen kakskümmend kuus."
"Ja oma eelmisel töökohal töötasite te kuus aastat."
"Jah. Teil peaks olema minu soovituskirja koopia."
"Ee..." Pr Traynor tõstis selle üles ja kissitas silmi. "Teie eelmine tööandja ütleb, et te olete "soe, jutuhimuline ja elurõõmus inimene"."
"Jah, ma maksin talle selle eest."
Jälle see pokkerinägu.
Oh kurat, mõtlesin ma.