Maarja Kangro

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maarja Kangro esinemas kirjandusfestivalil HeadRead Tallinna kirjanike maja musta laega saalis
Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014

Maarja Kangro (sündinud 20. detsembril 1973 Tallinnas) on eesti kirjanik, tõlkija ja libretist.

  • Et kunstist saaks kõnelda, peab keegi selle kunstina ära tundma. (lk 12)
  • Tõsine looja [---] ei jälgi skoori. Oh ei, ta sülitab konjunktuurile, kui öelda viisakalt! (lk 12)
  • See, mis mina siin praegu teen, on pask selle kõrval, mida inimene kui selline, väärt inimene, ideaalinimene korda peaks saatma. [---] [S]ee, mis ma praegu tegin, on pask selle kõrval, mida ma tegelikult suudaksin! (lk 25–26)
  • Mitte mingil juhul ei tohiks paista, nagu ma oleksin kirjanduspreemiast liialt erutunud, üles sulanud, ära keeranud. Uu, mmm, ooh, uuh, auhind, jaa, jaa! No ei. (lk 74)
  • Olen olnud žüriides, mis on andnud auhinna inimesele, kellega mul on olnud – kuidas seda ilusti öelda – intiimseid ljesoone, ja saanud preemia žüriidelt, mille liikmega mul on kunagi sellised ilusad suhted olnud. (lk 134)
    • Maarja Kangro. "Minu auhinnad". Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2018

Daamid ja härrad, kui
valitsus kollapseerub,
kas pole tagantjärele naljakad
ka traagikainvesteeringud?
...
Luuletused ei muuda ikka veel midagi,
mitte eriti, low impact,
ja saast ei kahane sellest, et teda ei vaadata,
nii et kirjuta, sest vodevill kirjutab ennast niikuinii.
Iivelduse vastu, öeldakse, aitavat ingveritee.

sina oled abjekt (kes seda määraks kui mitte mina)
ja mina olen abjekt (sinu kultuurimarksist
juunikommunist femiinterrorist pedeideoloog
multikulti mida meiesugused kaitsevad
peaks meil pead maha lõikama)
kahekesi astuvad abjekt ja abjekt

  • Elu mõte-mõtteke. Kuidas see Bohr ütleski? Need, kes arvavad, et oskavad kvantteooriast rääkida, ilma et see neil pead pööritama ajaks, pole teooriast midagi taibanud. Elu mõttekesega oli samamoodi. Kes arvab, et on sihist aru saanud, võib omadega erilises mädas olla. Või siis ka mitte, sõltub vaatenurgast. Asja võib vaadata ka Bulgakovi Saatana ballina. Kui usud, et oled pihta saanud, siis oledki, pea lendab otsast.
  • Marksistlikult oli muidugi ilmne, et selline rahulik demotiveeritus ei saa kesta, kui majanduslik seis läheb kehvaks. Kohati pappi teenida, igaks juhuks, et rahulikult oblomovleda. Kuhu me küll niimoodi jõuame, sõbrad. See kõik võib kohe lõppeda, kohe võib käia pauk.
  • Näis, et vanad meistrid on tema jaoks vanad meistrid, sest nad on vanad meistrid, mitte lihtsalt tüübid, kes on ka üritanud ja kellesse on aus suhtuda kriitika ja kaastundega. Pärandil oli aura ümber. Ja siis olid veel uued meistrid, kelle meisterlikkust kuulutas mõni prestiižikas väljaanne või lahe ekspert.
  • Kas me ei tea, et igasugune maitse on õpitud. Pluss geneetiline komponent, rütmide, intensiivsuste, tonaalsuste eelistus. See, mida ma oma iseseisvaks maitseks pidasin, oli lihtsalt teatav sünnipärane jõhkrus.
  • Kas ma siis ei teadnud seda oma kaunitest elukogemustest – kui kirkaks, kui juhmiks teeb kirg! Kui palju tsiviilaega kulub seksi meenutamisele. [---] Ega midagi haaravamat elus ei ole ka, miski pole nii dolce kui need juhmistavad mõtted. Ekstaas ja meenutus, ja ekstaas. Elektriimpulsid ja kehavedelikud. Midagi nii liigutavat annab välja mõelda. Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!
  • Iha on alati poliitiline. Sellega mõeldakse enamasti midagi halba. Programmeeritud, rõhumisele kaasa töötavaid fantaasiaid, ideoloogilist teadvuseuuristust, isanda-orja suhteid. Mina pidasin oma iha poliitiliseks kõige paremas mõttes: nimelt hakkas ta tõsiselt tööle, keha lülitas end sisse ainult healoomuliste, empaatiliste poliitilis-moraalsete objektide puhul. See toimus pigem refleksioonieelselt, verbaalne "mina" ei pidanud midagi valima. Keha ütles "go!", ja ma gratuleerisin ta eetilist maitset.
  • Mitte keegi ei ole õigustatud seksi saama, nii nad ütlevad. Kõik on õigustatud seksi saama, ja mitte keegi pole õigustatud seda just sellelt või tollelt saama. Kõik me oleme potentsiaalsed objektid, mitte keegi ei pea objekt olema. Eine Funktion für alle und keinen.
  • Kaunis oleks kommunism, nagu Sauter on seda kirjeldanud: küsid seltsimehelt keppi, ja seltsimees annabki. Seks robotiga võiks küll olla riigi poolt kõigile tagatud, maksuraha eest: supiköök, koolid, haiglad ja erootiline robotla. Aga keda see aitab, kui tahaksid konkreetse tibu maha lüüa.
  • Läti lipupunane on õigupoolest nagu menstruaalveri, sihukest karva on kasutatud tampoonid.
  • Äkki hing on ikkagi olemas, haa, äkki see on Lätis.
  • Kuigi, seda arvatakse küll, et animus asub põhja ja anima lõuna pool, eks ole. Mitte ainult lääs-ida pole teema. Ja heterosuhted on ikka üpris perses, tihti ikka veel, kitsad on inimeste ootused. Nii ongi naiste liikumisjoon olnud maakaardil paremalt vasakule ja alt üles. Põhja pool on rohkem animust, aga isegi meie põlvkonna mees loodab endale ikka veel animat, nii et vahib oma kultuurist pigem ida või lõuna poole. Soome meestel on Eesti naised, vastupidi on vähem. Need eestlased, kel on õnnestunud omale lätlane leida, need on ka põhiliselt mehed.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel