Maarja Kangro

Maarja Kangro (sündinud 20. detsembril 1973 Tallinnas) on eesti kirjanik, tõlkija ja libretist.

Proosa

Et kunstist saaks kõnelda, peab keegi selle kunstina ära tundma. (lk 12)
Tõsine looja [---] ei jälgi skoori. Oh ei, ta sülitab konjunktuurile, kui öelda viisakalt! (lk 12)
See, mis mina siin praegu teen, on pask selle kõrval, mida inimene kui selline, väärt inimene, ideaalinimene korda peaks saatma. [---] [S]ee, mis ma praegu tegin, on pask selle kõrval, mida ma tegelikult suudaksin! (lk 25–26)
Mitte mingil juhul ei tohiks paista, nagu ma oleksin kirjanduspreemiast liialt erutunud, üles sulanud, ära keeranud. Uu, mmm, ooh, uuh, auhind, jaa, jaa! No ei. (lk 74)
Olen olnud žüriides, mis on andnud auhinna inimesele, kellega mul on olnud – kuidas seda ilusti öelda – intiimseid ljesoone, ja saanud preemia žüriidelt, mille liikmega mul on kunagi sellised ilusad suhted olnud. (lk 134)
- Maarja Kangro. "Minu auhinnad". Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2018

Elu mõte-mõtteke. Kuidas see Bohr ütleski? Need, kes arvavad, et oskavad kvantteooriast rääkida, ilma et see neil pead pööritama ajaks, pole teooriast midagi taibanud. Elu mõttekesega oli samamoodi. Kes arvab, et on sihist aru saanud, võib omadega erilises mädas olla. Või siis ka mitte, sõltub vaatenurgast. Asja võib vaadata ka Bulgakovi Saatana ballina. Kui usud, et oled pihta saanud, siis oledki, pea lendab otsast.
Marksistlikult oli muidugi ilmne, et selline rahulik demotiveeritus ei saa kesta, kui majanduslik seis läheb kehvaks. Kohati pappi teenida, igaks juhuks, et rahulikult oblomovleda. Kuhu me küll niimoodi jõuame, sõbrad. See kõik võib kohe lõppeda, kohe võib käia pauk.
Näis, et vanad meistrid on tema jaoks vanad meistrid, sest nad on vanad meistrid, mitte lihtsalt tüübid, kes on ka üritanud ja kellesse on aus suhtuda kriitika ja kaastundega. Pärandil oli aura ümber. Ja siis olid veel uued meistrid, kelle meisterlikkust kuulutas mõni prestiižikas väljaanne või lahe ekspert.
Kas me ei tea, et igasugune maitse on õpitud. Pluss geneetiline komponent, rütmide, intensiivsuste, tonaalsuste eelistus. See, mida ma oma iseseisvaks maitseks pidasin, oli lihtsalt teatav sünnipärane jõhkrus.
Kas ma siis ei teadnud seda oma kaunitest elukogemustest – kui kirkaks, kui juhmiks teeb kirg! Kui palju tsiviilaega kulub seksi meenutamisele. [---] Ega midagi haaravamat elus ei ole ka, miski pole nii dolce kui need juhmistavad mõtted. Ekstaas ja meenutus, ja ekstaas. Elektriimpulsid ja kehavedelikud. Midagi nii liigutavat annab välja mõelda. Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!
Iha on alati poliitiline. Sellega mõeldakse enamasti midagi halba. Programmeeritud, rõhumisele kaasa töötavaid fantaasiaid, ideoloogilist teadvuseuuristust, isanda-orja suhteid. Mina pidasin oma iha poliitiliseks kõige paremas mõttes: nimelt hakkas ta tõsiselt tööle, keha lülitas end sisse ainult healoomuliste, empaatiliste poliitilis-moraalsete objektide puhul. See toimus pigem refleksioonieelselt, verbaalne "mina" ei pidanud midagi valima. Keha ütles "go!", ja ma gratuleerisin ta eetilist maitset.
Mitte keegi ei ole õigustatud seksi saama, nii nad ütlevad. Kõik on õigustatud seksi saama, ja mitte keegi pole õigustatud seda just sellelt või tollelt saama. Kõik me oleme potentsiaalsed objektid, mitte keegi ei pea objekt olema. Eine Funktion für alle und keinen.
Kaunis oleks kommunism, nagu Sauter on seda kirjeldanud: küsid seltsimehelt keppi, ja seltsimees annabki. Seks robotiga võiks küll olla riigi poolt kõigile tagatud, maksuraha eest: supiköök, koolid, haiglad ja erootiline robotla. Aga keda see aitab, kui tahaksid konkreetse tibu maha lüüa.
Läti lipupunane on õigupoolest nagu menstruaalveri, sihukest karva on kasutatud tampoonid.
Äkki hing on ikkagi olemas, haa, äkki see on Lätis.
Kuigi, seda arvatakse küll, et animus asub põhja ja anima lõuna pool, eks ole. Mitte ainult lääs-ida pole teema. Ja heterosuhted on ikka üpris perses, tihti ikka veel, kitsad on inimeste ootused. Nii ongi naiste liikumisjoon olnud maakaardil paremalt vasakule ja alt üles. Põhja pool on rohkem animust, aga isegi meie põlvkonna mees loodab endale ikka veel animat, nii et vahib oma kultuurist pigem ida või lõuna poole. Soome meestel on Eesti naised, vastupidi on vähem. Need eestlased, kel on õnnestunud omale lätlane leida, need on ka põhiliselt mehed.
- Maarja Kangro, "Läti Lipp" ERR, 28.05.2019

Luule

...
Estraadiballaadid, olgu peale.
Aga neonatsid? Populistlikud klounid?
Aga koalitsioon?
Nüüd ilmutab ennast hea maitse piir.
Kunsti tehakse millest tahes,
aga kelleltki ei saa nõuda vodevilli,
odavaid ehitusmaterjale,
imalat lehka ridade vahel.
Madala ja üleva segamise
auväärt demokraatia, jah – aga mitte nii.
...
Daamid ja härrad, kui
valitsus kollapseerub,
kas pole tagantjärele naljakad
ka traagikainvesteeringud?
...
Luuletused ei muuda ikka veel midagi,
mitte eriti, low impact,
ja saast ei kahane sellest, et teda ei vaadata,
nii et kirjuta, sest vodevill kirjutab ennast niikuinii.
Iivelduse vastu, öeldakse, aitavat ingveritee.

Maarja Kangro, "Maitsest", ERR, 22.08.2019

sina oled abjekt (kes seda määraks kui mitte mina)
ja mina olen abjekt (sinu kultuurimarksist
juunikommunist femiinterrorist pedeideoloog
multikulti mida meiesugused kaitsevad
peaks meil pead maha lõikama)
kahekesi astuvad abjekt ja abjekt

Maarja Kangro, "Seesama abjektsioon", ERR, 21.08.2019

"Heureka"

Tsitaadid väljaandest: Maarja Kangro, "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008.

Linnad kasvavad tublidusest.
Aga nii kiiresti kasvavad nad,
et saatus justkui armastaks neid.
Hele valgus voolab neist üle
justkui õnne enese pilk.
...
Pikalt õnne üle mõeldes
on raske magada.
Õnn: need sinu kujutised -
õnn: sa oled üle -
neljalehine ristik,
viie õielehega sirel,
inimnäoline planeet,
kaugele jookseb valgus.

"Õnn: üle", lk 5

...
Nad tulid sealt, kus kunagi sai oldud.
Nad teadsid, aga hääled mateti.
Nad olid tulevikust nagu meie,
ent tulid praegu otse orjusest.

See roheline jäätis valgus pihku.
Üks ujujatest oh tumeblond.
Jah. Muidugi, ta mõtles nad ju välja.
See kujund meeldis. Palav oli rand.
...

"Ujujad", lk 7

Küll lehvis seal vast vänge hais,
küll ilmed olid töllakad
ja küll see mõmin oli tuhm,
kui nemad aina valisid.

Need korpas käpad hädiselt
nii kaua täitsid sedeleid,
et kui nad lõpuks valmis said,
siis tõusis kuldne valguskiir.

"Demokraadi uni", lk 8

Printsess põeb prosopagnoosiat!
Näopimedust! Pasun hüüab!
Psühhiaater, mitte kojanarr.
Nägusid trükitakse juurde.
...
Väikeses Eestis näitab kirjanik
koolis lastele Lenini pilti.
"Jaa, muidugi!" vastavad lapsed.
"See on ju Konstantin Päts."

"Prosopagnootiline vabadus", lk 9

Üks eestlane nägi unes,
et Suur Eesti suri.
Ja teised kartsid seda.

Lévi-Strauss rääkis, kuidas
mõned rahvad vältisid sõnu,
mis meenutasid surnute nimesid.
...
Mõtles eestlane pingil ärgates:
sööta nime, nime, nime,
seda meie olemust.

"See on minu veri,
ära jäta
järele."

"Eesti säilimine (transtsendentne tähistaja)", lk 10

eesti keel
nagu nuga
nagu mõõk
nagu kirves
nagu giljotiin
nagu žilett
nagu klaasikild
nagu metallist link talvel
kisub lõhki teised
lodevad keeled ja kehad
kargab kõrri
valesti käänajale
kargab kanda
koma ärajätjale
lõikab randmesse
võõraga nakatajale
...

"Keelepuhtuse deklaratsioon", lk 11

Viin on külm ja niiske,
mantel õhuke ja bronhiit tugev.
Benazir Bhutto
läks tagasi Pakistani.

Šnitsel maksab neliteist eurot,
kumma kord on maksta? Ah soo.
Benazir Bhutto
vaatab kioskiaknalt.
...
"Mis maailmas uudist?" - "Ah... Bhutto... maeti isa kõrvale.
Musharraf lubab..." - "Mis? Benazir Bhutto?!"
...
...bhutto-bhutto-bhutto-bhutto...
Benazir Bhutto on surnud.

Hiljem, juba õigel pool Alpisid,
hoiame teineteisel
voodis ümbert kinni.
Aasta on uus.

See maa sõltub Vene gaasist,
tuleb rõske ja ilmetu hommik.
Me ei ütle mitte midagi
ja see on kallis klišee.

"Benazir Bhutto ehk jõulupuhkus", lk 16-17

Ta pidurdab ja taipab
palavikus, et see see ongi.
Punane tuli, oo kalliskivi!
...
"Kui me kõik koos foori taha
seisma jääme, näib peaaegu,
et te armastate mind ja mina teid!"

Küllap on ta jälle purjuspäi roolis,
maailma värviline artikulatsioon
ajab nutma, ja ta võtab kohalt.

"Punane tuli, oo kalliskivi", lk 19

Mida sa tegid!
Sa kriipsutasid selle läbi!
Ristküliku, kolmnurga, ruudu, rombi.
Ta oli teistsugune kui teised,
vale nurk oli tal mustaks värvitud
ja täpp asus vales servas.
See käis sul nii kiiresti,
jäme sinine rist tekkis poole sekundiga
ja selle eest sai viie.

"Võrdsus ja vägivald", lk 27

Täna sündis soojarekord,
müüakse Hispaania mureleid.
Paks pruun kasukas ulatub
väikesel mehel pahkluudeni.

Ei tea, mis tal seal all on.
Ullikese jumalaühendus,
müstiline keel, mahl.
Mitte midagi tal ei ole.

"Soojarekord", lk 32

Seisan haua peal
ega teagi, mis teha.
Vanaema ja vanaisa
said suured punased lilled.

Ega siin õiglust ole,
kõik sihivad oma
päritolu nagu kütid,
saavad pihta, usuvad.

"Side", lk 34

Ma lõhun labidaga
sektsioonkappi, kes on sama
vana kui mina.
Mina ja kapp, kes mu käte all sureb:
me oleme samaväärsed.
Ainult elu on seadnud nii,
et tema on vaikne objekt,
kes on sündinud teisiti,
sündinud enne kui ta hing,
ja mina elus inimene,
kes joobub sellest,
kui hästi ta teab,
millal raiuda toore jõuga
ja millal meelitada.

"Asja surm", lk 36

Ettekandja tuleb, kohv on päris kallis,
majakooki saab ka, vihma tibutab.
"Aga kui keeles on olemas sõna "norus",
ei saa kogu keel olla norus.
Või kogu olemine või - eks?
Sellist rekursiivsust ei saa ju olla?"
Nõud kõlksuvad siin nii valjusti.

"Heureka", lk 37

Ah, harvendada porgandeid.
Nad kõik unistasid juurtest
nagu rahvad. Mahl pidi voolama
eredalt, kude värskelt ragisema.
Seal seisab siis porgandikristus,
pilgutab õnnetuid pantokraatorisilmi.
Seeme nagu sõna sisaldas palju
ja tuligi välja. Ent lõdvad peakesed
närbuvad nüüd: kelle pead? Ühtede
lootus juurtele kustub.

"Porgandikristus: tappev empaatia", lk 46

Ah, päevalill, närtsinud lill,
impeeriumi sugulane!
Ma olin pikalt ära
ja nüüd sa oled longus.
Vaasipõhjas on veel vett,
aga sina tahtsid imetlust
nagu minagi, ja see
peab aina kasvama,
et söönuks saaksime.

"Päevalill", lk 48

Kuidas on, kas on happeline?
Nii palju elu on igal pool,
sellist väikest, mis teeb härdaks
ka demokraatlike režiimide
kabinetitöötajaid,
diktaatoritest rääkimata.
Nii kahju, et see tihane
enam tagasi ei tulnud.
Ülejäänud asjades
käivad kokkulepped
juba teistmoodi.

"Liigutav väike", lk 52

Intervjuud

Kirg on hõrk ja eriline taim, tal peab laskma õitseda. Kui tärkab, tuleb teda kasta, mitte mökutama jääda.
- "Maarja Kangro: olen oma kallimad ise välja valinud ega kahetse ühtki suhet". Eesti Naine, august 2020

Tema kohta

Kuidas ma tean, et Maarja Kangro on õige kirjanik? Võin vaadata tema Vikipeedia lehelt tunnustuste sektsiooni või kontrollida kirjanikupalga saajate nimistut. [---] Kangro Vikipeedia lehel on tunnustuste loetelu peaaegu sama pikk kui tema teoste oma. Vastupidi kõikidele õpetajatele ja õppejõududele, kes on mulle kunagi tarkust jaganud, arvan ma, et Vikipeedia artikli põhjal saab siiski mõningaid järeldusi teha.
- Silvia Urgas, "Ühed varastavad kleepse, teised kaotavad diplomeid" ERR, 08.02.2019

Välislingid