Silvia Urgas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Silvia Urgas (sündinud 19. septembril 1992 Haapsalus) on eesti kirjanik, luuletaja ja kriitik.


Luule[muuda]

annelinn on jumalate linn
täiuslik vaid pilvepiirilt vaadates
sümmeetriliselt komponeeritud
kahekümnenda sajandi colosseum
lõuna-eesti küngaste suurteos
aga seda ainult ülalt
...
milline imeline raiskamine
parkimisplatside ja vaibakloppimispuude embuses
tänavail mis vahetavad iga viie paneeli tagant oma nime
lossides kus inimesed kuhjuvad üksteise peale
jõudmata kunagi päriselt tippu
milline imeliselt raisatud anne

  • "anne", luulekogust "Siht/koht" (2015)


ma ei saa võtta kursust
"armastus algtasemele"
eeldusained on läbimata
ning kogu see vaev
vaid kolme ainepunkti pärast
mis sügisel enam suurt ei tähenda


Publitsistika[muuda]

  • Ehk peaks müügiedu suurendamiseks andma laureaatidele diplomi asemel hoopis nädalase ligipääsu Rahva Raamatu Instagrami kontole?
  • Kuidas ma tean, et Maarja Kangro on õige kirjanik? Võin vaadata tema Vikipeedia lehelt tunnustuste sektsiooni või kontrollida kirjanikupalga saajate nimistut. [---] Kangro Vikipeedia lehel on tunnustuste loetelu peaaegu sama pikk kui tema teoste oma. Vastupidi kõikidele õpetajatele ja õppejõududele, kes on mulle kunagi tarkust jaganud, arvan ma, et Vikipeedia artikli põhjal saab siiski mõningaid järeldusi teha.
  • "Minu auhinnad" pani mind mõistma seda, mida mõni sõber oleks võinud mulle ilmselt väiksema vaevata ammu öelda: ma sõltun täielikult tunnustusest. Arvatavasti sõltub igaüks, eriti aga selline inimene, kes vahepeal oma mõtteid teistele lugeda annab ja seeläbi end haavatavaks muudab. Kui kirjutatut teistele ei näita, ei tule ka tunnustust, ent vähemalt pääseb kindlapeale kriitikast – või veelgi hullem, ükskõiksusest.
  • Kui maailmas on midagi, milles ma olen hea, on see standardiseeritud testide lahendamine – ma lihtsalt oskan seda teha, selle eest antakse mulle häid hindeid ja jagatakse kiitust. [---] Iga õppeveerandi lõpus saadud kiituskiri on mu ajus midagi lõplikult rikkunud: kui mind regulaarsete intervallide tagant ei kiideta, vajun musta masendusse. Rikutud refleksid muidugi ei välista seda, et kõik, mida ma edaspidises elus teen, ongi lõputult mõttetu. Aga siis võiksin elada oma keskpärast elu vähemalt rahus, ilma pideva kiitusenäljata.
  • Sõna "noor" iseenesest ei ole mingi kvaliteedinäitaja, see pole midagi erilist. Kui ma oleks viieaastaselt luulekogu välja andnud, siis see oleks ilmselt eriline. Sõna "noor" seostatakse nüüd minuga juba natuke vähem, kuna ma olen vana.
  • Eks sellised asjad survestavad. Kui keegi on juba su teost hinnanud, siis kuidas sa järgmisega hakkama saad. Mis juhtub siis, kui keegi ei pane seda tähelegi? See on nagu teise albumi sündroom muusikas. Teised albumid kipuvad tihtipeale hästi halvad või siis üle mõeldud olema.
  • Minu suhe kirjutamisse on alati selline, et kui mul midagi tuleb ja on midagi öelda, siis ma teen seda ja kui ei ole, siis ma ei hakka seda sundima, et kellegi ootustele vastata.
  • USA päevaleht Wall Street Journal kirjutas hiljuti meeskirjanikest, kes olid avastanud, et naispeategelasega psühholoogiliste põnevike populaarsuse laineharjal surfamiseks tasub võtta endale sooneutraalne kirjanikunimi. [---] Nagu ikka, pakkus selline paljastus Twitteri kasutajatele palju nalja. Näiteks märkis üks neist tabavalt: küll me aru saame, mis soost autor on, kui tekstis on 2992 sõnaga kirjeldatud, millised sarimõrtsuka eest peituva tüdruku rinnad välja nägid.
Eesti meeskirjanike naistegelaste kirjeldusi lugedes tabavad mind vahel samasugused mõtted. Isegi kui teos on väga nauditav, kipub sinna mehe pilgust (ingl male gaze) läbi imbunud kohmakas naistegelane, meeste naudinguobjekt.
  • Miks mitte, erootika müüb, olgu tegu "halli varjundite" või telenovela-kirjandusega. Nägin hiljuti lennujaamas pensionäripaari, kes teineteise olemasolu märkamata ahmisid lendu oodates endasse pehmekaanelisi mittemidagiütleva pealkirjaga raamatuid, mille kaantel embasid teineteist robotlikuks töödeldud näoga noored, muidugi päikeseloojangu taustal. Vanapaar luges kumbki oma raamatut, aga ma kujutan ette, et nende sisu oli sama. Igatsus armastusloo ja kerge erootika järele ei kao kuhugi.
  • Kõomägi kasutab mehe pilku teadlikuna selle puudustest. Üks asi on, et naistegelaste kirjeldused on kohmakad. Teise ebamugavuskihi lisab see, kuidas Kõomägi naistest kohmakalt mõtlevaid mehi edasi annab. Kõomägi kirjutab ka naise vaatevinklist, peitumata varjunime taha ja tehes seda märksa edukamalt kui arvustuse alguses väljatoodud säutsus meesautorite osas kahtlustatakse. "Minu erootika saladuse" novellides ekslevad oma eluga lootusetult puntras mehed ja samasuguses segaduses naised, kes vajuvad heinsaarelikult tavamaailmast sisse ja välja, viibides siiski suurema osa ajast reaalsuses.
  • Puänte ja nalja saab raamatus kõvasti, aga kõige õõnsama tunde jätab isegi mitte intsestihõnguline (sest "hõnguline" oleks liiga pehmelt öeldud) novell "Täius". Tegu on parimas mõttes räige novelliga, mis ei lähe kordagi labaseks (kui tõele au anda, ei tee Kõomägi seda teisteski novellides), aga jätab lõpuks sellise tunde, et tahaks end püha veega üle kallata, et kogu jälkusest puhtaks pesta.
  • Iseasi, kas terviklikku kogemust saabki ühest novellikogust otsida – sarnasustest hoolimata on tegu eraldi maailmadega, mille kogemise järel kulubki väike hingetõmbepaus ära.
  • Hiinalinnas võibki kohata kõike, mida mujalt ei leia, olgu selleks siis linnafestivali raames loodud installatsioonid või tuvikasvandus kõrvalkuuri katusel, nii et kunstiobjekt lagunenud puitaia taga tundub üleüldises sürreaalsuses isegi loogilisena.
Kunstniku enda sõnul suhtusid kohalikud uude veidrasse naabrisse sõbralikult ja tõid talle objekti valmistamise käigus isegi aiasaadusi. Selline ongi aiamaade rahumeelne tegelikkus: kõik toimetavad omaette ja aitavad üksteist, kes kastekannu, kes haamri ja kes kurgi-tomatiga. Ning mõni avitab teisi kunstiga.
  • Kinoteatri püstijalatragöödia "Võidab see, kellel on kõige hullem mees" oli püstijalakomöödia võtmes teatritükk, mida mängiti kesklinna legendaarses keldribaaris Illegaard. [---] Kinoteatri etendus täitis aga kaks stand-up'i peamist kriteeriumi: piinlik ei hakanud ja nalja sai.
  • Trükimuuseumi hoones koertekooli ruumis eelesietendus laupäeva õhtul Kadri Noormetsa ja Kadi Maria Vooglaiu "tunnike midagi" ("an hour of"). Ametlikult Augusti tantsufestivalil Tallinnas esietenduv "tunnike midagi" viis vaataja tunniks ajaks monotoonsesse ja transilaadsesse klubitantsumaailma. Tantsijate endi sõnul on tegu tunniajase vahepeatusteta takistusrajaga, kus kõik teatepulgad antakse kätte juba stardis, aga finiši kohta ei tehta vihjetki. Lavastuse pealkiri oli väga sobiv – tunnike midagi. Publiku seas olles tekkis muide ühel hetkel tugevam side aja kulgemise kui laval toimuvaga. Noormets ja Vooglaid võrdlevad etendust ise pigem spordi kui tantsulavastusega. Ühe mitte eriti põneva spordilavastuse tunne tekkis küll. Miks inimesed sporti vaatavad, on muidugi omaette küsimus, millele "tunnike midagi" ärgitas vastust otsima.
  • Tegelikult oleks ka UIT võinud kanda mitte-Tartu nime. Kaks aastat Tartus elanuna avastasin festivali esimesel päeval, et tegelikult polnud ma üheski toimumispaigas varem käinud: ei majanduslanguse sümboli Siili tänava uusrajooni kandis, ei kammivabriku müstilises ja tõeliselt nõukogudehõngulises klubisaalis, ei nõnda sügaval Hiinalinna daatšade vahel. Peokohana avastas UIT aga tõelise peavõidu: Sõpruse silla aluse. Sillalt alla riputatud hiigelkiik ja tünnides põlevad lõkked tõid välja silla Annelinna-poolse kalda potentsiaali nii mudareivide kui live-kontsertide toimumiskohana. Kokkuvõttes andis UIT väärtusliku õppetunni: isegi kui tundub, et üks linn ja selle lõpmatuseni läbikäidud kohad hakkavad juba tüütama, ei saa ühte linna kunagi liiga hästi tunda.
  • Internetis on meemidel tavamõistes spetsiifilisem tähendus: need tähistavad tekstiga naljapilte, kuid ka videoid ja lühikest teksti. Selleks et tavalisest naljapildist saaks meem, on vajalik tema pidev levitamine ja muundamine, näiteks ühe ja sama pildi levitamine eri tekstidega. Seega sarnanevad meemid peale geenide ka viirustega, ülimalt populaarseid meeme nimetataksegi viraalseteks.
  • Siiani vaieldakse selle üle, mis oli esimene tõeline internetimeem. Tõeliselt nakkavate viirustena paljunesid näiteks igavesti üksik kriipsujuku (Forever Alone) ja trollinägu. Esimese abil sai rääkida oma kurvast elust, teisega võidukalt internetivaidlusi lõpetada. Siiski ei ole ilmselt kuigi mõistlik üritada teismelistega neid meeme kasutades jutule saada, kuna kriipsujukud ja muud Impact-fondiga pildid on vähemalt seitsmeaastastena üpriski vananenud. Pidev infovool ja nõudlus uue järele ei anna armu ka meemidele.
  • Meemide tähenduse piiramine pelgalt naljaga teeks neile liiga. Mida rohkem aga meemi lähemalt selgitada, seda enam kaotab ta paradoksaalselt oma mõistetavusest, kuna meemi tähendus sõltub nii selle tegija kui ka tarbija teadmistest, kasutatavate piltide ja tsitaatide kultuurilisest kontekstist ning tihti ka eelnevatest meemidest või poliitikasündmustest. Iga aastaga muutuvad meemid aina keerulisemaks ja kihilisemaks.
  • Vastupidise näitena jagasid konservatiivid fotot drag queen'i kõrval istuvast niqāb'iga naisest, lisades pildile allkirja: "Selline on tulevik, mida liberaalid tahavad." Lõbustatud liberaalid levitasid omakorda meemi, kinnitades, et just sellist tulevikku, kus erinevad inimesed rahulikult koos elavad, nad tõepoolest tahavadki.
  • Meeme leidub küllalt ka Eestis. Mitmed neist on tõlked või mugandused ingliskeelsetest, kuid USA kultuuriruumist tuntud animafilmitegelaste seas on oma koha leidnud koeratüdruk Lotte ja lastesaate "Buratino tegutseb jälle" tegelased.
  • Meemide aina tihedam sidumine reklaamiga tekitab küsimusi. Kuna paljud meemid on sündinud koostöös, kus kellegi tehtud pilti täiustatakse pidevalt uute tekstide ja konnotatsioonidega, on raske hinnata, kellele, ja kas üldse, peaks kuuluma mõne meemi autoriõigus. Ühtlasi postitavad ka meemisaidid teiste tehtud meeme allikale viitamata, pahandades nõnda originaalmeemi autorit ja võttes temalt ära tulevasi jälgijaid. Originaalmeemi autorile ei pruugi aga kuuluda autoriõigus kasutatud pildile, olgugi et lisatud tekst on tema enda looming.
  • Meemide tegemine ja levitamine võimaldab inimestel korraga väljendada iseennast ja edasi anda laialt mõistetavat mütoloogiat. Iga kord, kui keegi jagab sõbraga meemi ja lisab juurde sõnad "See olin täna mina tööl/koolis/peol", edastab ta nii endale ainuomast mõtet kui ka inimeste ühisosa. "Prooviabielu" Kalvi-Kallest laua taga istuvate ja kasside õiguste piiramise üle otsustavate koerteni sümboliseerivad meemid suulise rahvapärimuse kolimist virtuaalruumi.

Tema kohta[muuda]

  • "Siht/koha" tutvustuses on öeldud, et seda võib võtta kui Urgase "The Greatest Hits'i", kuid lugedes jõuab kiiresti tõdemusele, et just nimelt hitte Urgas ei kirjuta. See luule pole tormi vägev huilg, pigem tasakaalukas ning melanhool-mõtlik argipoeesia. (Tundub, et iga teist hiljuti eesti keeles välja antud raamatut saab iseloomustada sõnaga "argipoeesia".)
  • Kuigi tegemist on üsna õhukese raamatuga, nõuab selle lugemine aega. Ühtlasi on just aja mõistel Urgase luules oluline rõhk. Paljudes tekstides mainitakse kella keeramist ja sekundite lisandumist aastatele, räägitakse käibelt kadumisest, aegumisest ja igavikust, sinna otsa XXI sajandi isamaaluulest, 90ndate muusikast, 80ndate paneelmajadest, viimasest Eesti krooni suvest ning sellest, et "andromeeda udukogu ja linnutee kokkupõrkeni / on jäänud tühised neli miljardit aastat" (lk 18). Ajal, mil igat sorti digividinad vahetuvad kiiremini, kui mõni mees jõuab luuletusi vorpida, on autori ajakäsitluses midagi habrast, et mitte öelda nostalgiahõngulist.
  • Üldjoontes saab iseloomustada Urgase teost aja mahavõtmise luulena. Seda ei ole lihtne ühe ropsuga läbi lugeda – tundub, et siis jääb nii mõnigi särav mõte ridade vahele peitu. Ma tõesti ei tea seejuures, kas inkrimineerin "Siht/kohale" tartuliku aeglase vaibi (nagu ühele korralikule tallinlasele kohane) õiglaselt.
  • Veidi kirglikuma luule adressaadid à la selle arvustuse autor, kes ootavad teostest super-kõnetamist-raputamist-vihastamist, vahest vaimustusse ei satu. Ju siis olen ma marulis-ägeda kunstiga niivõrd tuimaks pekstud juba, et miski mind eriti ei kõneta ega sunni vaikima [---]. Ometi ei saa välistada, et Urgase kogu mõne teise peas kuidagi plahvatuslikult ei toimi.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel