Annelinn

Proosa

• Annelinnas on kohapeal olemas vähemalt tuhatkond töövõimelist aktiivset eakat inimest, kelle energia võiks panustada ühiselu heaks, lisaks on ligi üheksa tuhat annelinlast, kes on valmis vähemalt kord aastas vabatahtlikult meeldivama elukeskkonna nimel jõu ühendama. Rääkimata lastest ja teismelistest, kes ju samuti hakkajad abilised kergematel ja lõbusamatel ettevõtmistel. Iga vabatahtlik kulutas aastatel 2009–2010 keskmiselt teiste aitamisele 21 tundi kuus, mis teeb kokku 252 000 töötundi aastas. Kui siia lisada potentsiaalsete Annelinna vabatahtlike hulk, siis saab ühe aastaga ära teha 13,4 inimtööaastat. Kui selle töö eest peaks keskmist palka maksma, siis läheks sama arvu palgaliste töötajate pidamine maksma umbes 131 000 eurot aastas.
• Vaid poolele Annelinna elanikest on kodukoht osa tema identiteedist (53% tunneb end linnaosa elanikuna).
• Kurb, aga Annelinnas pole kohaliku elaniku arvates eriti midagi, mis võiks turistile huvi pakkuda. Kas see arvamus muutuks, kui Annelinnas käivituks foorumil välja pakutud krüptokommunistlikus võtmes linnakunsti festival, mis mitte ei alavääristaks postsovetlikku mikrorajooni, vaid väärtustaks värske pilguga sealset elukeskkonda? Tüüpsus, monotoonsus ja kommuunipõhisus oleksid seal mälupildina omal kohal nagu kollane Ikaruse buss. Anonüümsus annab seal igale elanikule vabaduse vaadata tänast parklinna oma lõuendina, suurejoonelisus lisab väärikuse, igast pragmaatilisemastki hädavajalikust liigutusest kumab aga kultuur.
  • Veronika Valk, "Kõik paneelmajasõbrad, ühinege!", Sirp, 10.11.2011

• Kas teadsite, et pooled Annelinna ja Jaamamõisa elanikud peavad oma linnaosa parimaks elukeskkonnaks Tartus? Kas teadsite ka, et üle poole neist tartlastest, kes ise elavad mujal, leiavad, et Annelinn ja Jaamamõisa on kõige halvemad kohad elamiseks? Sellise tulemuse on andnud Tartu linnavalitsuse arvamusuuring 2008. aastal. Just nii ebaõiglaselt kujuneb inimeste ettekujutus linnaosadest. Meie suhtumine ei põhine alati kogemusel.
• Kõige kurvem selles loos on toon, millega olukorrale kiidab takka üks jagu arvamusliidritest: Annelinn tuleks maha lammutada. Mida arvata arstist, kes ütleb patsiendile: "Tead, sa võibolla nagunii sured ära, ma ei kirjuta tabletti." On ebaeetiline end eksperdiks pidava arvaja poolt sellist hoiakut õhutada ja kümnete tuhandete inimeste kodutundega mängida.
• Maailma kogemus näitab, et eristaatus süvendab eelarvamusi ja võib teha kasu asemel kahju. Minu väide on, et Annelinn ei vaja eritähelepanu. Küll aga vajab Annelinn Tartu linna elukeskkondadesse tehtavate investeeringute osas proportsionaalsust, sest siin elab iga kolmas tartlane.
  • Kadri Leetmaa, "Annelinn – päriselu ja eelarvamused", Postimees, 11. september 2013

• Eestlased ei koli Annelinnast ära sellepärast, et nad tahavad endale eesti keelt rääkivaid naabreid. Eestlased, kes elavad Annelinnas ja Jaamamõisas peavad eesti keelt kõnelevaid naabreid palju vähem oluliseks, kui seda teevad teistes linnaosades elavad eestlased. See tähendab, et nad on harjunud segakeskkonnas elama.
  • Kadri Leetmaa, intervjuu: "Eestlased soovivad naabriks eestlasi", ERR, 08.12.2014

• Nii suuri kollaseid maju on üldiselt väga raske kuskilt leida. Täielik haruldus. Samuti ei ole väga tavaline, et majad pole reas, vaid moodustavad oma ruumi ning ei ole ka kõige uuemad, aga mitte nii koledad, et oleks piinlik vaadata. [---] Nad on autentsed. See on filmiinimeste jaoks põnev. Siia saab luua erinevaid maailmu ja jutustada erinevaid lugusid. Ehedus ongi see, mis võlub nii Hollywoodi kui ka Eesti filmiinimesi.
  • Külli Hansen, intervjuu: "Tartu Filmifondi juht: Hollywoodi filmitegijate jaoks on Annelinn haruldus", ERR/ETV "Terevisioon", 19.10.2023

Luule

annelinn on jumalate linn
täiuslik vaid pilvepiirilt vaadates
sümmeetriliselt komponeeritud
kahekümnenda sajandi colosseum
lõuna-eesti küngaste suurteos
aga seda ainult ülalt
...
milline imeline raiskamine
parkimisplatside ja vaibakloppimispuude embuses
tänavail mis vahetavad iga viie paneeli tagant oma nime
lossides kus inimesed kuhjuvad üksteise peale
jõudmata kunagi päriselt tippu
milline imeliselt raisatud anne

• Silvia Urgas, "anne", luulekogust "Siht/koht" (2015)