Festival
Ilme
Proosa
[muuda]- Viimastel aastatel on kasvanud Eesti tõmbekeskusest kaugemate paikade kaardistamise trend elustiilikultuuri ja alternatiivmuusika kaudu. Põhimõtteliselt võib läbi suve ühelt festivalilt teisele kulgeda ja rohkem või vähem perifeersesse Eestisse sattuda. Linlased soovivad järjest enam eemale – paksu metsa sisse, järve äärde ja väikesaarele või siis karjääriservale ja kaevandusmuuseumisse. Festivali usku inimese psühhogeograafilisel kaardil on paljud vähetuntud või ääremaised paigad sageli saanud tähenduse nimelt seal korraldatava festivali abil. Regionaalplaneerimisel on arvatavasti mitmed vallavalitsused ja väikelinnad oma eelarvesse kirjutanud trendist inspireeritud sündmuse. Kui sul pole kohaliku elu korraldavas arengukavas elustiili- või kogukonnafestivali, siis pole sind olemas.
- Igasuguste festivalide korraldusmeeskonnad võiksid enam keskenduda selliste ajutiste ürituste iseloomule ja küsida, mis juhtub ruumiga, kuhu nad oma telgid ja lavad üles panevad, kuidas minna kaugemale vaid korrashoiu ja kasutamisõiguste küsimusest. Mida see kõik tähendab taristule, aga ka kohalikule, kes festivali ei külasta, kui hoone või loodusmaastik üheks nädalavahetuseks installatiivse kuju saab ja vähemalt Eestis sadu inimesi kohale meelitab?
- Maailma megafestivalide vahekasutusmeetoditest ja hüpikarhitektuurist on saanud vaatemäng, kus suurt rolli kannab ühismeedia. Nüüdisaegsed muusikafestivalid loovad ajutisi linnu, muudavad olemasolevad haldusüksused kahekordseks ja dekoreerivad renditud kohti tundmatuseni. Festivalide sajad tuhanded osalised kirjutavad ennast päevaks-kaheks sellise ajutise kodu kodanikuks ja vormistavad ümbritseva ruumi pildilise mälu igaveseks meemiks. Selliste struktuuride tajumine on hoolimata nende vaatemängulisusest performatiivne. Lava muutub kogemuseks, raske on aru saada, kas tegemist on kunstiinstallatsiooni või disainiga.
- Festivali korras vahekasutus tekitab sama palju kitsaskohti kui igasugune muu hüpikuid soosiv taktika, sest selle mõju hinnatakse suuremaks ja ajutisuse sildi all pakutakse tihti majandusliku arengu asemel majanduslikku kasvusurtsu, mis teenib vaid kitsa sihtgrupi huve.
- Keiti Kljavin, "Vahekasutus festivali korras. Eeskujulik juhtum Paides" Sirp, 18.08.2017
- Mulle tundub, et Eestis on moodi läinud hoopis supermarketi tüüpi festival, selline hulluks läinud kirju koer, kuhu on kokku kuhjatud absoluutselt kõik: muusikalava kõrvale on püstitatud šamaanitelgid, lisaks veel igat sorti tervendamise ja spirituaalsusega seotud kamarajura ja mambo-džambot, peale bändide astuvad üles koomikud ja diskorid, kohale on kupatatud peene ja ülehinnatud ökotoiduga moodsad veok-restoranid, käsitöölised koovad ja heegeldavad ning üleüldse on platsile kokku aetud kurat teab mis kompott.
- Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.
- Katrin Pauts, "Tunnen tohutut festivaliviha!" Postimees, 20. juuli 2017
- "Kohtla-Nõmmel on täna eriti palju väljujaid," ütles Elroni piletimüüja kergelt küsival toonil. Polnud vaja kaks korda mõelda, kuhu kõik need rohked väljujad suunduvad. Rongis istusid kahekümnendates aastates tüdrukud ja poisid, käes magamiskotid ja telgid, kõhukotid üll ja seljas Adidase dressid. Punasest sametist pükskostüümis neiu tuli koos Ed Hardy särgis noormehega, kel oli peas hästi väike nokats. Head reisijad, need on Kalamaja, Pelgulinna ja Kopli hipsterid ja nad sõidavad suvepäevadele!
- Ka Eestis on selline fake Ida-Euroopa stiil aina populaarsem. Vaadake kas või, kui palju poseerivad noored Instagramis ossiküki poosis, kuigi on tegelikult tavalised haritud linnanoored. Viuu prillipood tegi täiesti ajuvaba reklaamikampaania, kus ülikenad modellid poseerivad vanades trollides ja Balti jaama vanal turul. Mägede Hääl, Tallinna noortele mõeldud festival Ida-Virumaa tööstuspiirkonnas, oli sellise unelma täiuslik kehastus.
- Kaarin Kivirähk festivalist Mägede Hääl 15. juulil 2017 Kohtla-Nõmmel Eesti Kaevandusmuuseumis, "Kalamaja kolis Ida-Virumaale", Postimees, 17. juuli 2017
- Nähes hommikusest rongist väljumas justkui Pinterestist välja prinditud hipsterite hordi, kukkus tuju kordi. Kalamaja kolis Ida-Virumaale, nagu on pealkirjastanud oma festivaliarvustuse ka kultuurikriitik Kaarin Kivirähk (Postimees 17. VII 2017), ja kogu moos. Või nagu naljatles mu kohtlanõmmekast sugulane Martin, kelle meelitas peole Tommy Cashi esinemine: "Mina oma täiesti tavalises riietuses näen siin välja alternatiivne."
- Peale selle kipub säärase väljasõidufestivaliga kaasas käima privilegeeritud pealinlase talle endale märkamatu elitaristlik-kolonialistlik hoiak. Hea näide sellest on muusik Joel Tammiku kommentaar "Mägede hääle" kunstilise juhi Raul Saaremetsa Facebooki kontol, kui too postitas piltuudise kerkivast lavast: "Tegin just nädal tagasi roadtrip'i seal kandis. See "tööstus" on ikka fenomenaalne. Mida kõike õhku lastakse. Ehk saab hea heliga vibe'i paremaks, loodan."
- Mart Niineste, "Ida-Virumaagi väikekodanlikustub", Sirp, 13.07.2018