Sellest hoolimata oli Mägede Hääl autentne hipsteriüritus. Seal oli päriselt seda moodsat, boheemlaslikku ja heas mõttes pretensioonitut vaibi, mida tõenäoliselt sajad inimesed Viimsist, Mustamäelt, Kristiinest, Piritalt ja mujalt tulevad otsima Kalamaja päevadelt. Aga Kalamaja päevade hoovikohvikute, 10-euroseid burgereid müüvate food-truck'ide ja loendamatute kinnisvarafirmade telkide vahelt leiab juba hoopis midagi muud.
Mitte et Eesti hakkaks muutuma hiigelsuureks Kalamajaks, vaid Kalamaja tahab end maal tuulutada ja sõidab mööda Eestit ringi, kasutades erinevaid kauni loodusega kohti oma peoplatsidena. Rändtuur, ühesõnaga.
Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.
