Ma elan Kohtla-Nõmmel. Tänu koolivaheaegadele ning nädalavahetustele vanaema-vanaisa juures on see mu teine ja Tallinnast täiesti teistsugune kodukant. Siin pole ma kunagi olnud keegi Niineste kui institutsioon, vaid lihtsalt Mart. Kolisin siia püsivalt, et tulla välja oma pikale venivast depressioonist ning taastuda läbipõlemisest. Pealegi teeb mu vanaema ülihäid pannkooke. Julgen öelda, et tänu Kohtla-Nõmmele pole ma telliskividest laotud ja helendusest pimestatud Kalamaja kajatoa klaköör.
Nähes hommikusest rongist väljumas justkui Pinterestist välja prinditud hipsterite hordi, kukkus tuju kordi. Kalamaja kolis Ida-Virumaale, nagu on pealkirjastanud oma festivaliarvustuse ka kultuurikriitik Kaarin Kivirähk (Postimees 17. VII 2017), ja kogu moos. Või nagu naljatles mu kohtlanõmmekast sugulane Martin, kelle meelitas peole Tommy Cashi esinemine: "Mina oma täiesti tavalises riietuses näen siin välja alternatiivne."
