Keiti Kljavin

Allikas: Vikitsitaadid

Keiti Kljavin (sündinud 12. veebruaril 1987) on Eesti kunstnik, sotsioloog ja urbanist.

  • Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult?
  • Meil siin Ida-Euroopas on ajaloolisest kontekstist lähtuvalt jäänud ühiskondlik ja poliitiline aktivism kontrastina lääne häälekatele rahva mobilisatsioonidele kohaliku võimu tasandile. Nüüdisaegne Eesti kodanikuaktivism on seotud 1980. aastate režiimivahetusega, mil sotsiaalsed liikumised muutusid üha nähtavamaks. Mitmed varasemad liikumised taastati (näiteks seltsiliikumiste traditsioon). Nendest kujunes suuresti uus poliitiline eliit, mis võib olla ka üks põhjus, miks ei tekkinud juba toona, kohe uue Eesti alguses, tugevat kodanikuühiskonda.
  • Sõna aktivism kasutatakse Eestis liiga tihti sõimusõnana. Meid ümbritseb liiga palju silte ja liiga palju kulunud vorme ning mujalt laenatud ning kindla peale väljaminevaid korralduslikke süsteeme, mis summutavad igasuguse loomingulise radikaalsuse. Ehk sellepärast tundubki organiseeritud kogukondlikkus mulle tüütu, et näiteks kategooriliste hoiakute asemel punutakse keerulisi konsensuse võrke? Ehk teisisõnu mittelahe. Ja kes siis ikka tahaks investeerida oma vaba aega, et olla mittelahe?
  • Pelk soov arendada kultuurilist isetegevust ning suhelda kohalike elanikega ei too kaasa muutust, mida tarvis oleks. Muutust tuleb nõuda nii, et kui sulle linnapea ei sobi, siis tuleb ise linnapeaks kandideerida, parteipoliitikaväliselt.
  • Viimastel aastatel on kasvanud Eesti tõmbekeskusest kaugemate paikade kaardistamise trend elustiilikultuuri ja alternatiivmuusika kaudu. Põhimõtteliselt võib läbi suve ühelt festivalilt teisele kulgeda ja rohkem või vähem perifeersesse Eestisse sattuda. Linlased soovivad järjest enam eemale – paksu metsa sisse, järve äärde ja väikesaarele või siis karjääriservale ja kaevandusmuuseumisse. Festivali usku inimese psühhogeograafilisel kaardil on paljud vähetuntud või ääremaised paigad sageli saanud tähenduse nimelt seal korraldatava festivali abil. Regionaalplaneerimisel on arvatavasti mitmed vallavalitsused ja väikelinnad oma eelarvesse kirjutanud trendist inspireeritud sündmuse. Kui sul pole kohaliku elu korraldavas arengukavas elustiili- või kogukonnafestivali, siis pole sind olemas.
  • Meie mõtlemises võib ju maa olla linna antipood, aga praktikas eksisteerivad nad tihedas sümbioosis, kus arusaam urbaansusest justkui parasiteerib füüsilisel kujul ruraalsetel maastikel ja seda osalt tänu linlikus keskkonnas sirgunud ruumiplaneerijatele, kes lähtuvad oma tegevuses planetaarse linnastumise mudelist.
  • Kus ja kuidas lõpeb linn ja algab maa või vastupidi? Mis on nende esmapilgul olemuslikult erinevate keskkondade suhe? Minu teekonda suvilasse iseloomustab mitusada kilomeetrit muutuvat maastikku, mis on kord vähem kui linn ja siis jälle rohkem kui maa, kus tagamaade infrastruktuur ning idee linnalähedasest elust moodustavad ühe ja sama kategooria ühisosa.
  • Olukorras, kus maal on ruumi rohkem, kus kahanemine ei ole potentsiaal, vaid keeruline ja igapäevaselt inimeste elu mõjutav tegur, millele on vaja leida lahendus, annab iga otsus ruumis kohe tunda.
  • Tubli spetsialist töötab pendelrändes ja peamiselt suuremates keskustes ning võtab kaasa sealse meelelaadi. Nii nagu mina sõidan igal võimalusel suvilasse, sõidab ka spetsialist linnast maale ruumiasju ajama.
  • Väidan, et ruumipädevuse spetsialistid on oma otsustustes linnakesksed. Linnauurimuses ja -teoorias on linnast saanud justkui ainus üksus, mille võimuses on lahendada poliitilisi, majanduslikke ja kliimamuutustega seotud kriise. Teooriavaldkonnas viimasel kümnel aastal kasutatud planetaarse linnastumise alustees väidab, et maailmas pole enam midagi, mis poleks linnaline. Valdkonna alateadvus on kooskõlas väitega, et linnad on inimeksistentsi triumf, ning tihti juhtub, et arhitektide, planeerijate ja disainerite soov muuta või parandada keskkonda päädib edukate linnade praktikatest laenamisega.
  • Ruraalne peaks olema kõige tähtsam ja aktiivsem toimija kohaliku ruumipädevuse ja arhitektuurkonna kollektiivses püüdluses liikuda edasi kuskil mujal proovitud trendide või praktikate eeskujust, sageli ka tehnoutoopilistest fantaasiatest, mis kujundavad meie kunagist ja praegust mõtlemist, et jõuda selgemini piiritletud ja terviklikuma tulevikunägemuseni – nii maal kui ka linnas.