Kadri Leetmaa

Kadri Leetmaa (neiupõlvenimega Kadri Org; sündinud 20. augustil 1975) on eesti inimgeograaf ja poliitik.

Intervjuud

• Regionaalne polariseerumine – tugevad suurlinnaregioonid ja kahanevad maapiirkonnad – on pea kogu Euroopale omased. Eestis on maapiirkondade kahanemine toimunud kolm aastakümmet. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus asustussüsteemis tervikuna ongi ainult üks kasvav pealinnaregioon ja kahanev muu Eesti. Justkui kõik väljaspool Tallinna linnapiirkonda olekski ääremaa.
• Mis puudutab eeslinnastumist, siis Eesti omapära on vähene ambitsioon uut eeslinnaasustust ruumiliselt planeerida. Kindlasti järgib targalt planeeritud eeslinn ühistranspordi suundi. Asustuse uued alad on mõistlik planeerida koos ühistranspordiga, meil käib planeerimine lähtuvalt maa kättesaadavusest arenduseks. Samuti on meie praegune eeslinna-asustus katkendlik ning käib väärtuslike maastike ja väärtuslike põllumaadega pillavalt ringi.
• Meie uutes eeslinnaasumites on loodud väga vähe ühist avalikku ruumi. On vaid erakrundid ja eurorahastatud kergliiklusteed. Eeslinnaelanik sõidab autoga linna ja naudib seal loodud avalikku ruumi. Samas on linnas head avalikku ruumi raske luua, sest linna peavad mahtuma parkima eeslinlaste autod. Eeslinnastumine Eesti linnades ei ole midagi halba, kuid seda saaks planeerida loodust ja inimeste aega säästvamalt.
• Alates 1990. aastate keskpaigast on tõepoolest Eesti linnad olnud valdavalt kahaneva rahvastikuga. Ka Tallinna ümbruses on elanikkond kasvanud just niinimetatud maavaldades, mida praegu on juba raske selle nimetuse alla mahutada. Mõned eeslinnakülad on suuremad kui Eesti väikelinnad. Tervikuna aga kasvab Tallinn seetõttu, et siia koonduvad investeeringud, kaasaegsed töökohad, õppimisvõimalused.
• Tallinn on ainus toimivate välisväravatega linn Eestis. Ka välismaalased, kes saabuvad Eestisse tööle või oma ettevõtet käivitama, leiavad Tallinnast eest keskkonna, kus nad tunnevad end kultuuriliselt hästi. See käib nii saabuva venekeelse kui ka ingliskeelse kogukonna kohta.
• Piirkonna kahanemine on nõiaring, mida on raske peatada: lahkuvad inimesed, suletakse teenused; suletakse teenused, kaovad paljud töökohad; kaovad töökohad, lahkuvad inimesed. Küsimus on, millise piirini seda aktsepteerida? Praegu ei ole võimalik kunstlikult jõuda tagasi samasuguse maapiirkondade õitsenguni, nagu kogesime kaheksakümnendatel.

Otsustamise koht on aga see, kas aktsepteerime, et järgmise kolme aastakümne pärast on suurkeskustest eemal olevad piirkonnad inimtühjad. Eestis on väikse territooriumi kohta väga palju atraktiivseid elukeskkondi ja see on meie väärtus. Kõige mõistlikum asi, mida saame teha on kokku leppida, milline on minimaalne üle-eestiline keskustevõrk, milles on olemas põhiteenused ja võimalikult mitmekesised töökohad. Eesti vajab rohkem ja jõulisemaid regionaalpoliitika meetmeid, mis need üle-eestilise asustuse tugisõlmed säilitaks.

• Selleks, et kõigist linnaregiooni võimalustest osa saada, ei pea päevas läbima meeletuid kilomeetreid. Piisab juba sellestki, et töö- ja elukoht on valdaval osal elanikest eri kohtades. Suur osa igapäevateenustest ja vaba aja veetmise võimalustest peaks olema elu- ja töökoha läheduses. Asjad saaks aetud ka nii, et iga tegevust ei peaks alustama autot käivitades.
• Kahanevast Eestist rääkides on kindlasti maapiirkondades, väikelinnades ja maakonnakeskustes mõistlik lahti saada kasvuretoorikast. See takistab omavalitsustel ruumi kohandamist praegustele oludele. Kahaneva Eesti haldusmudeli seisukohalt aga on ikkagi tarvis riigi tasandil otsustamist, millise piirini kahanemist aktsepteerime. Kas laseme suurel osal Eestist tühjeneda ja loodame teise kodu elanike peale?
• Kui maal elavatest inimestest on valdav osa linnalise elustiiliga, siis on vähe neid, kes maalist elulaadi ja maastikku taastoodavad. Maapiirkondade elanikkond ei saa koosneda ainult vaate nautijatest.
• Kui kodukohast maakonnakeskuses on võimalik ühistranspordiga poole päevaga eriarsti juures käia ja oma külas on perearst, siis saab ka eakas inimene iseseisvalt veel hakkama. Kui seda teenust pole, siis sõltub ka hea tervise juures vanem inimene oma laste abist ja lihtsam võib olla kolida linna laste juurde.
• Kool ja koolitransport on see võti, mis hoiab lastega pered maal. Nii lihtne on ratsionaalselt kaalutleda, millist kooli rahaliselt tasub pidada. Lastega pere jaoks taandub maale jäämise otsus sellele, kui kaua kulub aega kooli jõudmiseks, huvihariduse kättesaadavusele ja muudele väga praktilistele küsimustele.
• Häbimärgistamine on huvitav nähtus. Ka linnades näiteks sildistavad nii-öelda kehvemaid linnaosasid need inimesed, kes ise seal ei ela. Sealjuures on põnev, et selles linnaosas elavad inimesed on elukeskkonnaga pigem rahul. Sama loogika kehtib ka linnalise eliidi vaatele maapiirkondadele.

Kaugemalt vaadates võibki kõik maaline näida mahajäänud, vanamoeline, mõttetult ressursimahukas. Tundubki, et püütakse lootusetult jõuda juba "läinud rongile". Praegused maa ja väikelinnade kogukonnad ootavad head elukvaliteeti, isegi kui teenuste ühikuhind on Eesti keskmisest kallim.

Meedia saab jälgida seda, et maapiirkondade ja maaelu diskursuse kujundamine ei toimuks ainult läbi linnalise eliidi sõnavõttude, kirjutiste ja sõnavalikute. Tahame me või mitte, lõpuks sõltuvad nendest mõttemallidest ka poliitilised otsused.

• On juba palju räägitud sellest, et maapiirkondadel on nüüd suur võimalus, sest just hõredam asustus on turvalisem ja inimesed õppisid ära kaugtöö. Kindlasti ongi neil teguritel oma mõju. Ainuüksi tervisekriisist siiski maaelu elustamiseks ei piisa.
• Seda, mis on maapiirkondadest kadunud viimase kolmekümne aastaga, ei saa kiiresti taastada.
  • Kadri Leetmaa, intervjuu: Airika Harrik, "Inimgeograaf Kadri Leetmaa: Eesti maaelu ei saa kujundada ainult linnaeliit", ERR, 11.06.2020

• Eestlased ei koli Annelinnast ära sellepärast, et nad tahavad endale eesti keelt rääkivaid naabreid. Eestlased, kes elavad Annelinnas ja Jaamamõisas peavad eesti keelt kõnelevaid naabreid palju vähem oluliseks, kui seda teevad teistes linnaosades elavad eestlased. See tähendab, et nad on harjunud segakeskkonnas elama.
• Kuna eestlased on muutunud majandusoludega paremini kohanenud, siis ongi neil paremad võimalused oma elukohaeelistusi realiseerida.
• Viimasel kümnendil on Eesti linnades kasvanud nii sotsiaalmajanduslik kui ka etniline segregatsioon. See peegeldab ebavõrdsust ühiskonnas - kihistumine ühiskonnas jõuab üha enam ka linnaruumi. Ruumis eraldumine hakkab tahes tahtmata mõjutama ka integratsiooni, sest kui kaks rahvusrühma elavad üksteisest eraldi, siis väheneb paratamatult ka nende vaheline kontakt ja suhtlemine.
  • Kadri Leetmaa, intervjuu: "Eestlased soovivad naabriks eestlasi", ERR, 08.12.2014

Artiklid

• Kas teadsite, et pooled Annelinna ja Jaamamõisa elanikud peavad oma linnaosa parimaks elukeskkonnaks Tartus? Kas teadsite ka, et üle poole neist tartlastest, kes ise elavad mujal, leiavad, et Annelinn ja Jaamamõisa on kõige halvemad kohad elamiseks? Sellise tulemuse on andnud Tartu linnavalitsuse arvamusuuring 2008. aastal. Just nii ebaõiglaselt kujuneb inimeste ettekujutus linnaosadest. Meie suhtumine ei põhine alati kogemusel.
• Mõelge, millist ajaressurssi nõuab lilledesse uppuv eramaja. Paljude inimeste elutempo ei võimalda nädalavahetusel muru niita või hommikust õhtuni kütta. Tudengid liiguvad eri linnade vahel, paljud reisivad sageli töö tõttu. Hea on elada vähemnõudlikus kodus.
• Nüüdseks on mitu põlvkonda Eesti inimesi paneelipiirkondades üles kasvanud. Lapsepõlveaegne keskkond tundub kodune ka hiljem. Lisame siia pereliikmed ja tuttavad, kes elavad läheduses. Paljude noorte perede jaoks on esimene ühine kodu Annelinnas.
• Üsna tavaline on, et paneelmaja korter on vaid osa kodust: osa ajast elavad inimesed linlikumalt korteris, maalist eluviisi viljeldakse suvilas. See kokku loobki hea kombineeritud elu.
• Mis juhtub uute saabastega, kui kandja neid kogu talve kordagi kuivama ei pane ja neile saapaviksi ei näita? Täpselt sama võib juhtuda parimate arhitektide planeeritud linnaosaga, kui seda aastakümneid trööbata.
• Kõige kurvem selles loos on toon, millega olukorrale kiidab takka üks jagu arvamusliidritest: Annelinn tuleks maha lammutada. Mida arvata arstist, kes ütleb patsiendile: "Tead, sa võibolla nagunii sured ära, ma ei kirjuta tabletti." On ebaeetiline end eksperdiks pidava arvaja poolt sellist hoiakut õhutada ja kümnete tuhandete inimeste kodutundega mängida.
• Platsile, kus pidevalt liigub rahvast, ei tule asju ajama kahtlane kontingent. Kasutuses olev palliplats hoiab vandaalitsejad eemal. Oleme harjunud end vabandama, et kõik nagunii lõhutakse ära. Elu on näidanud, et inimesed harjuvad tekkiva iluga, järk-järgult kujuneb kogukonnavalve ja kolmas korvirõngas jääb püsima.
• Autostumist aitab tagasi hoida hea bussiühendus ja turvalised kergliiklusteed kesklinna ja teistesse linna olulistesse punktidesse. Kasvav ratturite hulk on hea uudis, järjest enam tuleb aga hakata jalakäijaid ja rattureid üksteise eest hoidma.
• Maailma kogemus näitab, et eristaatus süvendab eelarvamusi ja võib teha kasu asemel kahju. Minu väide on, et Annelinn ei vaja eritähelepanu. Küll aga vajab Annelinn Tartu linna elukeskkondadesse tehtavate investeeringute osas proportsionaalsust, sest siin elab iga kolmas tartlane.
  • Kadri Leetmaa, "Annelinn – päriselu ja eelarvamused", Postimees, 11. september 2013

• Autovabaduse puiesteele ei saa ju minna, sest seal pole kuhugi parkida – see oli minu kõrvu jõudnud kõige jaburam kommentaar mullusuvise Tartu autovabaduse puiestee ettevõtmise ajal. Ometi võttis just see valusalt kokku kiire autostumise mure Tartus ja Tartu ümbruses.
  • Kadri Leetmaa, "Autovabadus algab eeslinnast", Postimees, 12. mai 2021

• Kokkulepitud ruumikorralduse muutmise vajadus ei ole ometi midagi erakordset. Omandikeskses linnaruumis – see, milles viimased veerand sajandit oleme elanud – on olnud tavalised arendaja soovid muuta detailplaneeringuga kehtivat üldplaneeringut. Praegune olukord, kus kogukond soovib muuta üldplaneeringuga kooskõlas olevat detailplaneeringut, ei ole tavaline. Olemuselt on see soov aga õige, sest kui eraomanik saab muuta detailplaneeringuga üldplaneeringut, miks siis kogukond ei peaks seda saama.
• Kindlasti ei ole see nii, et ruumikorralduse tingimused maaomaniku jaoks ei tohi üldse muutuda. Tegureid, mis muutust võimaldavad, on aga palju: sihikindel ja koostööaldis kogukond, põhjalik ja kaasav planeerimisprotsess, arendajate valmisolek plaane muuta.
• Näiteid seadusega ette nähtud kallasraja kadumisest elamuarenduste tõttu on üle Eesti palju. Kas oleme suutelised tegema eraomanikuga koostööd nii, et tema omanduses olev mets saabki jääda puhkemetsaks ja pakkuda linlastele puhkemetsale väärilist rõõmu ja rahu? Mis on need avalikud kasutused, mida eraomanik peaks linnalähedases puhkemetsas võimaldama?

Oletagem, et erametsas on suusa- ja jooksurada. Ilmselt paljud omanikud seda lubaksid. Kes aga peaks koristama prügi? Lõõgastav seenelkäik on päise päeva ajal ka erametsas lubatud. Kas ootame aga ka seda, et puhkemetsas saab spontaanselt ATVga rallida? Kas peaks saama sinna viia linnakrundilt niidetud muru?

• Linlane käib puhkamas ka linnaümbruse metsades, mis jäävad teistesse omavalitsustesse. Kuidas tagame, et neile metsadele ei langeks sellist avalikku kasutust, mis kahandab metsa väärtust ja mida ükski omanik ei taha oma metsas näha? Me ei saa ju kõiki puhkemetsi linna omandisse kaubelda.
• Tugevate kogukondade teke ja linnaplaneerimises arvestatavaks muutumine on tegelikult väga oodatav fenomen. Uus põlvkond, kes julgeb olla kriitiline ka omanikukeskse ruumikorralduse suhtes linnades, on asunud aktiivselt ruumiotsustele kaasa mõtlema. Ei saada enam aru 1990. aastate täiserastamise ideoloogiast ja ei peagi saama, sest nähakse, milliste murede juurde on täielikult erastatud linnaruum meid juhatanud. See uus erastamisjärgne põlvkond linlasi küsib aina sagedamini: kelle linn see on?
  • Kadri Leetmaa, "Ühe planeeringu õppetunnid. Kui oluline on linna üldplaneering?", Postimees, 1. september 2020