Tuvi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marie Thérèse Reboul, "Kaks tuvi" (1762)
Marie-Victoire Lemoine, "Tüdruk tuviga" (1793)
Francesco Hayez, "Veenus kahe tuviga" (1830)
Jan Portielje (1829-1908) & Eugène Remy Maes (1849-1931), "Linde toitmas", s.d.
Mildred Anne Butler, "Hommikune kümblus" (1896)
Marie Oesterley (1842-1916), "Etüüd tuvide ja roosidega", s.d.


Tuvi (Columba) on perekond linde sugukonnast tuvilased. Eestis elutseb neli tuviliiki: kaljutuvi, kodutuvi, õõnetuvi ja kaelustuvi ehk meigas.


Piibel[muuda]

Vaata, sa oled ilus, mu kullake,
vaata, sa oled ilus!
Su silmad su loori taga on tuvid.
Su juuksed on nagu kitsekari,
kes laskub Gileadi mäelt.



Luule[muuda]

Mu pronksiks tardunud laugelt vaid
Las sulalund voolab kui pisaraid,

Ja vangla tuvi las kudrutab veel
Ning vaikselt las laevu laeb Neeva veel.


Ja mere kurdis üksinduses
sureb see, kelle süda on leek,
kelle laul on vabadus,
kelle lend rikub riigipiire.
Ainult taltsad tuvid söövad inimese pihust,
kus täna on leib, homme lämmatav ling.

  • Viljo Kajava, "Rändlinnud". Tõlkinud Ants Paikre. Rmt: "Kui palju on maailmas värve: valik Soome nüüdisluulet". Koostanud Endel Mallene. LR 40/1983, lk 6


Lõkendab ja lokkab suvi.
Autod. Suvitajad. Tuvid.
Auto ette tuvi jääb.
...
Lõkkab-lokkab ürgne suvi,
elulust ja eluhuvi.
Kass sööb õrnul hambul tuvi.
Möödujad ei kuule-näe.

  • Hando Runnel, "Liiga väikene mure", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 52


Sirelid möödas, jasmiinides suvi.
Katuseharjal kaksteist tuvi.

Kolm on kirjud, kolm pruunid kui tolm,
kolm on hallid ja valged kolm
silmis kaks korda kaksteist sära.

Kolmekaupa nad lendavad ära.

  • Paul-Eerik Rummo, "Lumepilvede valge linnani" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 187


Iga kord kui öö on võimul,
surub laotus ligi maad,
iga kord kui koidab uus päev,
muutun valgeks tuviks ma.

  • "Una paloma blanca", Heldur Karmo mugandus Johannes Bouwensi laulutekstist (esitanud George Baker Selection, Heidy Tamme, Mati Nuude jt; trükitud kogumikus "Laulge kaasa" 42, 1976)


  • Tahan lennata - kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.
    • Jaan Tätte "Tahan lennata" (tuntud lauluna Tõnu Raadiku muusikaga ja ansambli Kukerpillid esituses)


kelle ümber on alati tuvid
sest ta toidab neid harutab lahti nende jalgu
mis on vahel nööriga või metalliga kokku seotud
teiste naiste kiuste
kes teda selle eest vihkavad
tuvid toovad ju viiruseid
parasiite
me kõik tahame olla nii terved terved
elada kaua kaua kaua

Proosa[muuda]

  • Õhtu saabudes möödub kiirel lennul tuvi, kes kannab päeva sulgemise võtit. (lk 15)
  • Tuvide tiivad laulavad lennul. (lk 29)
  • See üksik eksinud tuvi on valesti kirjutatud aadressiga lennupostikiri. (lk 39)
  • Tuvil on tiibade all väikese tüdruku soojus ja kõdi. (lk 39)
  • Selleks et süüa saada, peab väike lind tuvi uskuma panema, et ta on tema õepoeg. (lk 48)


  • Tomile meeldis, et Venezias polnud autosid. See andis linnale inimliku näo. Tänavad on nagu veresooned, mõtles ta, ning inimesed on veri, mis ringleb kõikjal. Tagasi läks ta teist tänavat pidi, jalutas teist korda üle suure nelinurkse Püha Markuse väljaku. Kõikjal tuvid — õhus, kaupluste valgustatud vaateakendel; isegi öösiti paterdasid tuvid möödakäijatel jalus, nagu tutvuksid nemadki vaatamisväärsustega! Kõik plaza'le viivad kaaristud olid kohvikulaudu ja -toole täis, inimesed ja tuvid pidid nende vahelt teed otsima. Plaza mõlemast äärest kostis grammofonimuusikat, mis sulas kakofooniaks. Tom püüdis ette kujutada, missugune on väljak suve­päikeses. Kindlasti kubiseb see inimestest, kes loobivad tuvidele peotäite kaupa teri.


  • Rääkisin, et kunagi oli mul nelikümmend tuvi... nelikümmend tuvipaari: kokku kaheksakümmend lindu... Oli igatsorti tuvisid. Siidlipsuga tuvisid ja turris sulgedega tuvisid, kes olid sündinud justkui mõnel pahupidi maal... Rääkisin pugutuvidest, paabusabadest... valgetest, heledatest, mustadest, tähnilistest tuvidest... kapuutsiga ja põllega tuvidest... tuvidest, kel oli sulepööris noka kohal, nii et silmi polnud näha... koorekohvikarva tähnidega tuvidest... Kõik elasid spetsiaalselt ehitatud tornis, kuhu viis keerdtrepp ja trepi välisküljel olid pikad kitsad aknad ja siseküljel oli iga akna kohal pesakast hauduva tuviga. Ja haudejärge ootav tuvi istus aknalaual ja eemalt vaadates nägi torn välja nagu üleni tuvidega kaetud kõrge sammas, ja tuvid, kes tundusid olevat kivist, olid tegelikult päris. Ja iialgi ei tõusnud nad lendu akendest, vaid ikka torni tipust, justkui sulepärg, aga sõja ajal visati sinna pomm ja kõik sai hukka.
Nähtavasti rääkis proua mu jutu edasi teisele. Ja too omakorda järgmisele. Ja kõik muudkui sosistasid omavahel ja kui mina ilmusin silmapiirile, ütlesid, et näe, tuviproua tuleb. Ja vahel küsis mõni, kes lugu veel ei teadnud: "Kas tõesti sõda tappis kõik tema linnud?" Ja keegi teine poetas naabrile: "Ja räägib, et muust ta ei mõtlegi..." Ja kolmas selgitas neile, kes veel asjaga kursis ei olnud: "Ja mõtle, mees ehitas torni spetsiaalselt selleks, et tema saaks selle täita tuvidega, ja see oli nagu taevane ime..." Ja prouad rääkisid minust, nagu ma nende ettekujutuses olin: "Tuviproua igatseb oma tuvisid, ta elab nende ja tipuni ulatuvate pikkade kitsaste akendega torni mälestuse nimel..."

Vanasõnad[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel

Vaata ka[muuda]