Mercè Rodoreda

Mercè Rodoreda.

Mercè Rodoreda i Gurguí (10. oktoober 1908 Barcelona, Kataloonia – 13. aprill 1983 Girona, Kataloonia) oli katalaani kirjanik.

"Teemandi väljak"

Tsitaadid väljaandest: Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, Loomingu Raamatukogu 21–23.

• Julieta tuli ekstra kondiitripoodi mulle ütlema, et enne, kui loositakse välja lillekimp, loositakse kohvikannud, et tema on neid juba näinud: nägusad, valged, küljel maalitud poolik apelsin, mille seemned paistavad. Mina ei tahtnud tantsida, ma ei tahtnud üldse välja minna, olin päev otsa maiustusi müünud ja mu näpuotsad olid lõputust kuldpaelte sidumisest, lipsude ja aasade sõlmimisest valusad. Pealegi ma ju tundsin Julietat, tema võis olla südamerahuga poole ööni üleval, ta võis olla üldse magamata. Kuid vastuvaidlemine ei tulnud kõne allagi, selline ma kord juba olin, mind vaevas hirmsasti, kui keegi midagi palus ja mina pidin ära ütlema. Olin pealaest jalatallani valgesse riietatud: kleit ja tärgeldatud alusseelik, kingad, mis nägid välja nagu kaks lonksu piima, kõrvarõngad kui valgest jahust küpsised, käe ümber kolm võru, mis sobisid kõrvarõngastega, ja kuldse teokarbikujulise kinnitusega valge käekott, mille kohta Julieta teadis öelda, et see on kunstnahast. (lk 7, romaani algus)

• Platsi ääres lasid põngerjad rakette ja paugutasid. Maas vedelesid arbuusiseemned ja igal pool oli arbuusikoori ja tühje õllepudeleid ning katuseterrassidelt lasti samuti rakette. Ja rõdudelt. Nägin higist leemendavaid nägusid, taskurätikuga laupa pühkivaid poisse. Muusikud mängisid lõbusalt. Kõik nägi välja kui näitelava. Kõlas pasodoobel. Mina kiikusin edasi-tagasi ja korraga kuulsin otsekui kusagilt kaugusest, kuid tegelikult otse kõrva äärest tollesama noormehe häält: tantsite ju küll! Tundsin kirbet higilõhna ja õrna lõhnavee aroomi. Ja pärdikusilmad särasid otse mu silmade kohal ja kahel pool nägu paistsid kõrvalestad nagu kaks medalit. Ja kummipael soonis mu pihta ja mu ema oli surnud ega saanud mulle nõu anda, ja kui ma ütlesin, et mu peigmees töötab "Colónis" kokana, puhkes ta naerma ja teatas, et tal on poisist kahju, sest aasta pärast olen mina tema proua ja kuninganna. Ja et me tantsime samal peol Teemandi väljakul. (lk 8)

• Ja väsinud muusikud pakkisid pille vutlaritesse ja võtsid taas välja, sest keegi tegi pidulistele välja veel ühe valsi ja kõik pöörlesid nagu vurrid. Kui valss läbi sai, hakkas rahvas laiali valguma. Ütlesin, et olen Julieta silmist kaotanud, ja poiss ütles, et tema on kaotanud Cinteti, ja ütles veel, et kui oleme kahekesi jäänud, ja kõik on juba kodudes ja tänavad on tühjad, tantsin mina teiega Teemandi väljakul lõpuvalssi... keeruta, keeruta... Colometa, Tuvitüdruk. Vaatasin teda jahmunult ja ütlesin, et minu nimi on Natalia ja kui ma ütlesin, et minu nimi on Natalia, tema ainult naeris ja kinnitas, et mulle sobib vaid üks nimi: Colometa. (lk 9)

• Pistsin uuesti jooksu. Ja tema minu järel. Mööda poodidest, mille ukserulood olid alla lastud ja tummad vaateaknad täis igasugu kraami: tindipotte ja kirjapresse ja postkaarte ja nukke ja laiali laotatud kangaid ja alumiiniumist potte-panne ja tikkimistarbeid... Ja me jõudsime välja Carrer Granile, ja mina jooksin üha edasi ja tema minu järel, kiiresti-kiiresti, ning veel aastaid hiljem meeldis talle mõnikord meenutada, et päeval, kui ta Colometaga Teemandi väljakul tuttavaks sai, pistis too jooksu, ja otse trammipeatuse juures langes alusseelik korraga plauhti kõnniteele. (lk 9)

• Istusime kivist pingil kõrvalises pargisopis kahe noore lehtpuu vahel ja puude alt ilmus nähtavale musträstas, kes keksis ühe puu juurest teise juurde ning hüüatas veidi kähedalt, vahepeal me teda ei näinud ja kui me enam tema peale ei mõelnud, ilmus lind uuesti välja ja tegi sama tembu mis enne. Silmanurgast, pead pööramata nägin, et Quimet vahib maju, mis näisid kauged ja pisikesed. Ja viimaks küsis: kas ta sulle hirmu nahka ei aja, see lind?

Ütlesin, et mulle ta väga meeldib, ja tema vastu, et mustad linnud, olgu või musträstad, toovad õnnetust, nii ütleb tema ema. (lk 11)

• Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud keha ja pea ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal süda valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui tuletikk, mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud. Ja kui ma mõtlesin, et olin Perega riidu läinud, hakkas mul seest valus ja see valu tähendas, et olin teinud halba. Kindel see, sest kui mulle, kes ma olin seniajani elanud rahuliku südamega, meenus Pere nägu, tundsin sügaval rinnus säärast valu, nagu oleks keset mu varasemat hingerahu avanenud tilluke uks, mille taga on varjul skorpionipesa, ja nüüd pääsesid skorpionid valla ja sulasid valuga ühte, muutsid selle teravaks ja lasid mu soontesse voolama, nii et mu veri värvus mustaks. Sest Pere hääl jäi kurku kinni ja silmad tõmbusid uduseks ja hakkasid värelema, kui ta ütles, et tema elu on kokku varisenud. Olin teinud temast mudaklombi, muutnud ta eikellekski. (lk 11)

• Ja kui me seal nõnda musträstast vahtisime, hakkas Quimet korraga kõnelema härra Gaudist, et Quimeti isa oli temaga kohtunud päeval, kui too trammi alla jäi, et isa oli olnud üks neist, kes mehe haiglasse viisid, vaene härra Gaudi, nii hea inimene ja näe, kui õnnetult sai surma... Ja et terves maailmas ei ole võrdset ei Güelli pargi, Sagrada Familia ega Pedreraga. Mina ütlesin vastu, et liiga palju laineid ja liiga teravad tipud. Quimet lõi mulle seepeale käega küljetsi vastu põlve, nii et mu jalg üllatusest õhku kerkis, ja ütles, et kui ma tahan tema naiseks saada, peab mulle hakkama meeldima kõik, mis meeldib temale. Ja pidas mulle pika loengu mehest ja naisest ja mehe õigustest ja naise õigustest ja kui mul lõpuks õnnestus sõna sekka öelda, küsisin:

"Mis siis, kui mõni asi mulle kohe sugugi ei meeldi?"

"Peab meeldima, sest sina ei saa asjadest aru."

Ja järgnes taas otsatu manitsuskõne. Seekord jooksis läbi terve tema perekond: kõigepealt vanemad, siis onu, kellele kuulus väike kabel ja palvetamispink, seejärel vanavanemad ja kõige lõpuks mõlema katoliikliku valitseja emad, sest nimelt nemad olla juhatanud meie riigi õigele teele. (lk 11-12)

• Päike vajus aina madalamale ja seal, kuhu kiired enam ei ulatanud, värvus vari sinakaks ja seda oli imelik vaadata. Ja Quimet muudkui rääkis eri puidusortidest, et küll see ja küll teine, küll jakaranda, küll mahagonipuu, küll tamm, küll iilekstamm... Ja just tolsamal hetkel, mäletan seda nüüdki ja küllap mäletan surmatunnini, suudles ta mind, ja samal hetkel nägin Issandat ennast, kes ilmus mandariinikarva vööga ümbritsetud puhvis pilve keskele oma templi kohal, ja Issand sirutas oma pikad käed hästi laiali, võttis siis pilve servadest kinni ja tõmbas need justkui kapiuksed kokku. (lk 12-13)

• Kohtusin temaga nurga peal, kuigi ta ei pidanud mulle tol päeval vastu tulema.

"Ma ei taha, et sa selle kondiitri juures töötad! Kuulsin, et ta pidi müüjaneidudele silma heitma."

Hakkasin värisema ja ütlesin, et ärgu ta karjugu nii kõvasti, et ma ei saa nii äkki töölt ära tulla, hariduseta nagu ma olen, ja et igal juhul ei ole too vaene mees mulle iial midagi üleliigset öelnud, ja et mulle meeldib maiustusi müüa ja kui tema käsib mul töölt ära tulla, mis siis edasi saab... Ja Quimet vastu, et ühel talveõhtul, kui väljas oli juba pime, käinud tema vaatamas, kuidas ma töötan. Ja et sellal, kui mina aitasin kliendil parempoolsest vitriinist šokolaadikarpi valida, saatis kondiiter mind pilguga, mitte mind, vaid mu tagumikku. Mina ütlesin, et see on juba liig, ja et kui ta mind ei usalda, jätame parem kogu asja katki.

"Muidugi ma usaldan sind, aga mulle ei meeldi, kui kondiiter meelt lahutab."

"Sa oled hulluks läinud," vastasin mina. "Ta on härrasmees ja mõtleb ainult ärile." (lk 14)

• Quimet ütles, et viib mind emale näha, et on talle juba minust rääkinud ja et ema tahab kangesti teada, mis nägu tüdruku tema poeg välja valis. Pühapäeval läksimegi. Ema elas üksi. Quimet üüris tuba mujal, et mitte emale tüli teha, pealegi saavat nad sel moel paremini läbi, sest koos elama nad ei sobivat. Ema elas tillukeses majas ajakirjanike kooperatiivi kandis ja katuseterrassilt paistis meri ja udu, mis mõnikord vaadet varjas. Quimeti ema oli lainelise juuksurisoenguga käbe naisterahvas. Terve tema elamine oli täis lehve. Quimet oli mulle sellest rääkinud. Voodipeatsis Kristuse kohal lehv. Voodi oli mustast mahagonist, kahe madratsi ja punaste roosidega kreemika päevatekiga, mida piiras punane kroogitud palistus. Öökapi nupu ümber lehv. Iga kummutisahtli nupu küljes jälle lehv. Ja lehv iga ukse käepideme küljes.

"Teile vist väga meeldivad lehvid," ütlesin talle.

"Lehvideta kodu ei olegi kodu." (lk 15)

• Ta tahtis teada, kas mulle meeldib maiustusi müüa, ja mina vastasin, et jah, väga, proua, eriti meeldib mulle kääridega paelte otsi koolutada, ja et ma kangesti ootan pühasid, et saaks siduda palju pakke, kuulda kassaaparaadi raginat ja uksekella tilinat.

"Naljatilk," kostis tema. (lk 15)

• Ta palus meil korraks oodata, kadus tuppa ja tuli tagasi musta värvi palvehelmestega ja kinkis need mulle. Kui me juba majast eemal olime, ütles Quimet, et olin võitnud tema ema südame.

"Mis ta sulle rääkis, kui te kahekesi kööki jäite?"

"Et sa oled väga hea poiss."

"Seda ma arvasin!"

Seda öeldes vaatas ta maha ja lõi kivikese jalaga eemale. Mina ütlesin, et ei tea, mida palvehelmestega peale hakata. Ja tema kostis, et pangu ma need kuhugi sahtlisse, äkki ükskord läheb vaja, sest midagi ei tohi ära visata.

"Võib-olla läheb neid vaja meie tütrel, kui me tütre peaksime saama..." (lk 15)

• Kui ma kätt hõõrusin, sest Quimet oli mulle haiget teinud, küsis tema, kas ma seda ja teist asja ikka mäletan, ja et varsti ta ostab mootorratta, sest seda läheb meil hädasti tarvis, ja et kui me juba abielus oleme, sõidame kogu maa risti-põiki läbi, mina tagaistmel. Ta küsis, kas ma olen kunagi sõitnud mõne poisi mootorratta tagaistmel ja mina vastasin, et kordagi ei ole, et minu meelest on see väga ohtlik, mispeale ta nägu lõi särama kui päike, ja ta ütles: ole nüüd. (lk 16)

• Läksime "Monumentali" kohvikusse vermutit jooma ja pisikesi kaheksajalgu sööma. Seal pidi Quimet kokku saama Cintetiga, ja Cintet, kel olid päratu suured silmad nagu lehmal ja pisut kõver suu, ütles, et Montseny'i tänaval on soodsalt saada korter, see seisab tühjalt, sest omanik ei taha peavalu, ja et remont läheb uute elanike kulul. Korteri kohal on katuseterrass ja see meeldis meile väga, eriti, kui Cintet märkis, et terrass oleks täielikult meie päralt. Meie päralt, sest alumistele naabritele kuulub siseõu ja teise korruse omade juurest viib keerdtrepp pisikesse aeda, kus on pesuköök ja kanala. Quimet sattus vaimustusse ja ütles Cintetile, et seda võimalust ei tohi mitte mingil tingimusel käest lasta, ja Cintet ütles, et tal oligi just plaanis järgmisel päeval koos Mateuga sealt läbi astuda, tulgu me ühes. (lk 16)

• Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved pühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides elutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks tööl käima. Meie kodus polnud sõnadele kohta ja kõik, mida ma hinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule... (lk 16)

• Proua Enriqueta, kes talvel müüs Smarti nurgal kastaneid ja maguskartuleid ning suvel pidustuste ajal maapähkleid ja maamandleid, andis mulle alati head nõu. Ta istus minu vastas katuseterrassil ja kääris aeg-ajalt käiseid üles; kui ta neid parajasti üles kääris, siis ta ei rääkinud, ja kui käised olid üleval, rääkis edasi. Proua Enriqueta oli pikka kasvu, tal oli kalasuu ja jäätisetuutu moodi nina. Alati, nii suvel kui ka talvel, kandis ta valgeid sukki ja musti kingi. Ta käis väga puhtalt riides. Ja armastas kangesti kohvi. Proua Enriqueta seinal rippus kollase-punasekirju nööri küljes maal, millel oli kujutatud kuldse krooniga merivähke, kel olid mehe nägu ja naise juuksed, ja rohi vähkide ümber, kes parajasti mingist kaevust välja ronisid, oli põlenud, ja meri taustal ja taevas üleval olid härjaverekarva ja vähid kandsid raudset turvist ja tapsid sabalöökidega. (lk 17)

• Väljas sadas. Vihm langes peente piiskadena kõigi katuste peale, kõigi tänavate peale, kõigi aedade peale, mere peale, just nagu poleks seal veel küllalt vett, ja mägede peale võib-olla ka. Me peaaegu ei näinudki vihma, ja õhtu hakkas kätte jõudma. Pesunööride küljes rippusid tilgad ja mängisid tagaajamismängu, ning aeg-ajalt kukkus mõni alla ja venis enne langemist pikaks-pikaks, sest näha oli, et kukkuda polnudki nii lihtne. Sadas juba kaheksandat päeva, sadas peent vihma, mis polnud ei tugev ega nõrk, ja pilved olid pungil täis, nii täis, et riivasid kõhuga katuseid. Vaatasime vihma. (lk 17)