Maiustus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Julieta tuli ekstra kondiitripoodi mulle ütlema, et enne, kui loositakse välja lillekimp, loositakse kohvikannud, et tema on neid juba näinud: nägusad, valged, küljel maalitud poolik apelsin, mille seemned paistavad. Mina ei tahtnud tantsida, ma ei tahtnud üldse välja minna, olin päev otsa maiustusi müünud ja mu näpuotsad olid lõputust kuldpaelte sidumisest, lipsude ja aasade sõlmimisest valusad. Pealegi ma ju tundsin Julietat, tema võis olla südamerahuga poole ööni üleval, ta võis olla üldse magamata. (lk 7, romaani algus)
  • Ta tahtis teada, kas mulle meeldib maiustusi müüa, ja mina vastasin, et jah, väga, proua, eriti meeldib mulle kääridega paelte otsi koolutada, ja et ma kangesti ootan pühasid, et saaks siduda palju pakke, kuulda kassaaparaadi raginat ja uksekella tilinat.
"Naljatilk," kostis tema. (lk 15)


  • Ma kükitasin nurgas idaneva linnasehunniku ette. Need öeldi olevat vanaema matuselinnased ja seetõttu olid nagu erilised. Mulle tundus ka, et need on hulga magusamad kui varem idandatud linnased. Miks ometi linnased on magusad, aga odrad, millest meid tehakse, ei ole? hakkasin jällegi mõistatama. Onu ütles küll, et ise lähevad. Aga kuidas? miks? ja mispärast? — selle peale ei andnud keegi vastust.
Kükitasin selle üle juureldes ja imestades linnasehunniku ees, näksides üksikuid ivi. Paljuks mu suu sellest magusaks saigi, pigemini ehk läägeks. Aga paljuks mu suu üldse magusat maitsnud oligi. Sõja tõttu oli Rummusaarelt suhkur juba nii ammu otsa lõppenud, et mina selle olemasolu vaevalt mäletasingi. Ainult sinist suhkrupeapaberit hoidis onunaine kirstus, et oleks rohuks peale panna, kui kellelgi juhtub roos kuhugi lööma. (lk 8-9)