Mine sisu juurde

Kõht

Allikas: Vikitsitaadid
Eduard von Grützner, "Falstaff" (1904)
Diana Quinby, s.t. (2008, pliiats)

Kõht on selgroogsetel, sh inimesel keha osa rindkere ja vaagna vahel. Kõhusisest piirkonda nimetatakse kõhuõõneks.

Proosa[muuda]

  • Keiser [Nikolai I] on keskmisest mehest poole peajagu pikem; tema rüht on üllas, kuigi mitte väga paindlik; juba noorest peale võttis ta omaks vene kombe pingutada pealtpoolt neerusid rihmaga oma kõhtu, ja selle tulemusena on ta kõht kerkinud rinna poole, mis on ilmselt kaasa toonud rinnaku paisumise. See ebaloomulik paisutamine tuleb kahjuks nii tervisele kui ka keha graatsilisusele, kuna mundri all ülemääraselt üles paisutatud kõht ulatub ette ja langeb üle vöö uuesti alla.
See sihilik kehamoonutus, mis häirib liigutuste vabadust, kahandab kehahoiaku elegantsust ja teeb kogu inimese jäigaks. Räägitakse, et kui keiser oma neerud pinge alt vabastab, saab ta sisikond korraks oma paigast nihutatud tasakaalu tagasi, mistõttu ta kogeb tohutut kurnatuse tunnet. Kõhtu saab küll paigast nihutada, aga teda ei saa olematuks teha.


  • "Mõistusele" on vastuvõtmatu ainult see, mis kuidagi takistab materiaalset mugavust ja heaolu, sest tavaliselt on "mõistus" kõhu teenistuses. Võitlus teoloogia vastu on kõhu võitlus aju vastu, mitte aju võitlus iseenda vastu, sest mõistus elab alati antinoomiatest.
    • Uku Masing, "Piiride juurde. Apoloogiana Georg Eduard Luiga vastu" (1930), rmt: "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt", 2008 (2., täiendatud trükk), lk 26–27


  • Rahulda kõigepealt inimest vaevav tunnustuse ning arusaamise nälg, ja sa hämmastud, kui vähesega rahuldub ta kõht.
    • Matti Kurjensaari, 1957, tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", Loomingu Raamatukogu, nr 39, 1971, lk 49


  • [Muumimamma:] "[---] Kõik, mis mõnus tundub, on ka kõhule hea." (3. ptk)
    • Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid", rmt: "Muumitroll", tlk Vladimir Beekmann, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 135


  • Siis kutsusid Päts ja Tõnisson mind jalutuskäigule mööda põrgut. Ega paigal viga olnud, seda peab ütlema. Eriti tegi mulle rõõmu asjaolu, et kõik eestlased olid end üles töötanud. Kõigil meestel naeris püksirihma kohal suur pehme kõht — tubliduse sümbol.
    • Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", 2008, lk 132


  • Viisin oma meresinise täissiidiga drapeeritud ja tuhande nööbiga kinninööbitud kõhu uhkelt isegi presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtule. Kekkonen ei pööranud kõhule teenetekohast tähelepanu, aga Penttile ütles: "Kas sa näed, igati laitmatu frakk."
Ei olnud ühti, Pentti oli vesti ära unustanud.

Luule[muuda]

On see ehk pagoodi marmorsein?
Alabaster-anum, milles kallis vein?
Või ehk valmind melon — lõhnav, hea?
Või ehk lootos nõtkutamas pead?
...
See on toeani vats,
me riisi täis,
mida terav puss
vast "hellitamas" käis.

  • Muia Veetamm, "Mis nii särab seal?", rmt: "Matkamälestusi", 1955, lk 47
  • (*Toean (loe: tuaan) - isand (hollandi k.); nõnda hüüti Indoneesias Hollandi ülemvalitsuse ajal valgeid kolonisaatoreid.)


Kõht on kole asi.
Sile küll, sametine küll.
Aga kõhus on soolikad ja kõik, mis söödud.
Kõht on kole asi!
Pole mul teist kõhtu korterisse vaja.

Taskulambi võtab poiss.
Lamp, näe, süttib juba,
Palja piiga paljal kõhul
peatub valgusjuga.

Ei olnud vastik kõht. Ei jaksand vastikuks mõelda.
Pani kõrva vastu kõhtu. Kuulatas.
Korises tasa.
See oli, nagu lööks kass nurru.
See oli nagu kauge allikas.
Väga armas kõht oli.
Ja seal hakkavad elama väikesed lapsed.

  • Enn Vetemaa, "Romanss" kogus "Lumesõda", LR 22-23 1966, lk 75-76

Vanasõnad[muuda]

  • Ahne kõht ei saa iialgi täis.
  • Ega kõht ole narrida.
  • Ega lakkudes kõht täis saa.
  • Ei upsi uus kuub, vaid tantsib täis kõht.
  • Hooletus orja ema, laisk ei pea leiba kinni, virgal kõht ja kott on täis.
  • Häda ei anna häbeneda, tühi kõht ei kõrgistella.
  • Kes ei saa süües kõhtu täis, ei see saa lakkudeski.
  • Kubjas on keskel (= kõht).
  • Kui kõht täis, ei maitse leib.
  • Kõht isand, sina ta sulane.
  • Kõht kõige kurjem kubjas taga sundimas.
  • Kõht teab paremini kui kell oma aega.
  • Kõht täis, meel hea; mis vaja, see varna otsas.
  • Kõht vaevab kehva enam kui rikast.
  • Kätel pühad, kõhul paast.
  • Mis täis kõht sellest teab, mis tühjal kõhul tarvis.
  • Silmadega sööb enem kui süda (kõht) vastu võtab.
  • Tantsib ikka täis kõht, ei hüppa uus särk.
  • Täis kõht ei küsi süüa.
  • Täis kõht ei usu tühja kõhtu.
  • Tühi kõht ajab tööd tegema.
  • Tühi kõht on hea (kõige parem) leivakõrvane.
  • Tühi kõht on kõige parem kokk.
  • Tühi kõht teeb leivale saia magu.
  • Tühja pead jõuad kanda, tühja kõhtu mitte.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel