Mine sisu juurde

Alabaster

Allikas: Vikitsitaadid

Luule

[muuda]

Ning Venus võttis hellalt poisi käe.
Nii nagu õitseks liiliad kesk hangi
või vandlit vöötaks alabaster, näe,
viib valge sõber valget vaenlast vangi!


Kõik, mida näeb ta, sööbib talle meelde;
mis meelde sööbib, seda võita ihkab.
Ta tahtmine ei tea, ei tunne keelde,
silm himur kõike himustada tihkab,
ta imetlusse kihu sekka kihkab.
  Oo alabasternahk, asuursed sooned,
  korallisuu, kõik pehmed, kaunid jooned!


Kui sada vaskist aastat oleks läinud ju
Ja tuhat hõbehalli päeva, tinaööd,
Nii olen jäänud nagu alabaster veretu.


Neis ei ole roosi õhetavat indlust,
võõras neile liilia siid ja andumise lust.
On nartsissi õites alabastri kindlust,
marmorsamba rühti ja tuhmi helendust.


Selle hapra võrgu taga magab printsess-kaunitar
oma toredas alkoovis, õrn ja alabaster-klaar.
Üle tema voodi laotab taevavalvur kiirtevihu,
hellitades siit ja sealt ta paljastunud neitsiihu.


On see ehk pagoodi marmorsein?
Alabaster-anum, milles kallis vein?
Või ehk valmind melon — lõhnav, hea?
Või ehk lootos nõtkutamas pead?
...
See on toeani vats,
me riisi täis,
mida terav puss
vast "hellitamas" käis.

  • Muia Veetamm, "Mis nii särab seal?", rmt: "Matkamälestusi", 1955, lk 47
  • (*Toean (loe: tuaan) - isand (hollandi k.); nõnda hüüti Indoneesias Hollandi ülemvalitsuse ajal valgeid kolonisaatoreid.)