Helvi Jürisson

Helvi Jürisson (aastail 1953–1962 Helvi Volkonskaja, alates 1962. aastast Helvi Soans; sündinud 5. oktoober 1928 Tallinn - 16. september 2023 Tallinn) oli eesti luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija.

"Sinine kivi"

Tsitaadid väljaandest: Helvi Jürisson, "Sinine kivi", Varrak, 1998.

Märkamatult kui udu väikesele välule
laskub su nägu minu näole
Kõik kattub täpselt -
sa täidad karukellad ja kellukad
su profiil heidab end üle kuurdunud kõrte
ja minu käe all
on su juuste lainetav rohi

• "Viis laulu armastusest" III, lk 11

Hetk hingetõmmet, kaasavoolamist,
ei kaldaid küsitleta iial vist -
ükspäinis kulg ja sina keset kulgu.
Ja kõik ja kõik, mis ootamas meid ees,
on kirjas aja pöördumatuses.
Ning südames on imeline julgus.

• "Hingetõmme" (1989), lk 14

Ikka oma eluringis
sektoreil päevade värv
keskpunktis mina
oma aegruumi isevalitseja
kinnipigistatud ringistatud
protuberantse oodates
väljapääsu
tunnelisse mille avas
on teine valgus

• "*** Ikka oma eluringis", (1996), lk 21

Eksi siit läksid kammitsais hinged,
sulgusid uksed, kriuksusid hinged.
Ei sina usu poolkuud, ei risti,
omateed lähed ja lähed risti.
Minnes veel paitad maakivi külge,
ohkad end ohkeks Linnutee külge.

• "*** Reejäljed sulavad välja" (1996), lk 23

Mälestusel, igatsusel
mänguruum on ahas.

Pole eal me osand olla
teineteise nahas.

Tüütuseni kõigutanud
oleme me paati...
Mina olen üksi olnud
juba sünnist saati.

• "*** Üksindus on vahel jäine", (1996), lk 24

Nüüd vappub maa, läks mööda viimne vagun
neid vaateid enam tagasi ei saa.
Veel tuleb ronge, aga unimagun
on varisend ja süütult mustab maa.

Nii taevatunnelisse kaovad rongid
ja mahajääjaid ikka leidub neist.
Sa mõtlikuna mööda liipreid longid:
mispärast üks ei oodand ära teist.

• "*** Nüüd vappub maa" (1996), lk 26

Sel hetkel halli unustuse seast
ma leidsin hingenurgast ühe jambi,
kui toona süütamata jäänud lambi,
kui laulu, mida ükskord teadsin peast,
mis meelest läks, ei teagi, kelle veast...

• "*** Sel hetkel" (1997), lk 63

Me naudime tulevärke granaate ja mürske
Looja suure teo makette
Kõik sajab tagasi ja pimeduses
ihkame teha oma Päikest

Murrame sisse Looja arsenali
ja lõhume mateeria salaoleku
ja näe Päike on tulnudki alla
ja pannud plahvatusepärja

• "Plahvatuste maailm", (1998), lk 74

"...ja pikkamisi roheldub maailm"

Tsitaadid väljaandest: Helvi Jürisson, "... ja pikkamisi roheldub maailm. Luulet 1982-1987". Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

Sõnad on vanad tammed,
Liivi sõja täkked küljes,
hundi eest pagenu
värinad lehtedes,
veskiliste vankripõrin tõrudes,
Alt Villemi rehetoa tala
praksatus
juurtes.
Sõnadel on mõõgad vööl
ja mõõkadel pruunid plekid.
Mis rooste, mis urm,
eks see tea,
kelle osaks mõõgasurm.

• "Sõnadest" (1985), lk 7

Kõigel võib olla ka mustri kuju
lahtirulluvas kangas.
On seal triipe, mis lähevad otse
ja neid, mis risti,
on ilusaid, korduvaid jooni
ja kujundeid,
mis nagu kiiva kisti.

• "*** Kõigel võib olla ka mustri kuju" (1985), lk 19

/---/
Ma ei ütle midagi muud,
mitte et see mind kaitseks.
Tunda võib äratundmisepuud,
ilma et vilju maitseks.

Ma ei ütle midagi muud
teisest seinast ja tasakesi:
kui sa kasvatad oma puud,
ära puuduta linnupesi.

• "*** Ma ei ütle midagi muud", (1987), lk 38

/---/
Keegi köhatab kuskil siinsamas,
vist rabarbris või ehk jasmiinis,
aga teised ei tea, nad on vait.

Neist on vaiksena enamgi tulu -
tema olla saab omaette
ning ta valged ja pikad sõrmed
torgivad rõngaid vette.

• "*** Aiad vihmas", (Debussyga, 1984), lk 44

Ma käin tunnelis, mis tuulte sees,
mis viib tuulehoost tuulehoogu,
ma näen kõrsi, mis kooldus
ja lehtede laperdamist
ja lendavat loogu.
Ma näen vastashinguste võitlemist,
kuis nad otsivad teed
ja lähevad segi.
Aga mina oma tuultetunnelis
õigust anda ei saa
kummalegi.

• "*** Ma käin tunnelis" (Schumanniga, 1984), lk 45

Muretu kaalutus, mida tundsime,
kukkudes orelikoskede ülespidi sügavikesse,
mustas su silmades
nagu karjeks kokkusurutud pimedus.
Ma pöördusin ära omale kohale.
Mu peost lendas jõe peegelpinnale
sinu unede
sooje, pehmeid tiivasulgi.

• "*** Olen ikka olnud teadmises" (10987), lk 62