Uks

Dominiiklaste kiriku uks Colmaris, Prantsusmaal

Eva Bonnier, "Ateljee uksel" (1885)

Vilhelm Hammershøi, "Koduinterjöör" (1901)

Elamu välisuks Tartus Kivi tänaval

Aidauks kassiauguga. Põlvamaa

Uks on konstruktsioon, mille abil saab hoone või ruumi sisse- ja väljapääsu võimaldamiseks mõeldud ava sulgeda.

Piibel

• "Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!

25 Pärast seda kui kojaisand on tõusnud ja ukse lukku pannud, jääte te seisma õue ja uksele koputama, öeldes: Issand, ava meile! Ja tema kostab teile: Mina ei tunne teid, kust te olete tulnud."

• Luuka evangeelium, peatükk 13, salmid 24-25

Proosa

• Silkude naelutamine eeskoja välimise ukse külge köstri sünnipäevaks. Kuuvalgel õhtul särasid silgud nagu taevatähed, ja Toots ütles, need olla ilutuled.
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 190

• Öökull elas "Kastanis", uhkes vanaaegses häärberis, mis oli suursugusem kui ükski teine või vähemalt näis nii Winnie Puhhile, sest tolle ukse küljes oli koputi ja peale selle rippus seal veel ka kellanöör.
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel, värsid tõlkinud Harald Rajamets. Eesti Raamat, 1977, lk 36

• Kui uks hooga kinni lüüakse, jäävad vahele vaikuse sõrmed. (lk 36)
• Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: "Ma panen ennast riidesse." (lk 38)
• Võti viskab meie üle nalja, tehes, nagu poleks ta selle ukse eest, mille eest ta on. (lk 44)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 36

• Kui meil ust lahti tõmmates üksi käepide pihku jääb, on uks meist lihtsalt valesti aru saanud.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 119

• Kui keeruline on armastada uksekella - kui tihti on ukse taga meeldiv inimene.
  • Mati Unt, "Öös on asju"

• [Renée:] Toas, kuhu uks avaneb, põhjustab see otsekui katkestuse, seisab seal nagu provintslik parasiit, mis lõhub ruumi ühtsuse. Vastastoas aga tekitab see süvendi, avara, kuid siiski tobeda prao, mis on otsekui eksinud seinale, mis eelistanuks olla terviklik. Mõlemal juhul katkestab see järjepidevuse, pakkudes vastukaaluks üksnes liikumisvõimalust, mida saaks ometi tagada üsnagi mitmel muul viisil. Liuguks aga ei loo takistusi ja avardab ruumi. See võimaldab ruumi muuta tasakaalu paigast löömata. Kui liuguks avaneb, asuvad kaks ruumi teineteist solvamata suhtlema. Sulgudes aga annab see kummalegi ruumile tema terviklikkuse tagasi. Jagunemine ja ühinemine leiab aset sekkumiseta. Elu on sellises ruumis on rahulik jalutuskäik, sellal kui meil on see otsekui sissemurdmiste jada.
  • Muriel Barbery, "Siili elegants", tlk Indrek Koff, Varrak, 2012, lk 137

• Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hinge­õndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida.
  • Marju Lepajõe, Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017

Luule

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Ei aita siin nuuksumine, ei luks.
/---/
Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure, eks näe, kes ei alistuks.

Ma valvan - must ingel su ukse ees:
läed sisse - kui tuuleõhk minagi sees.
/---/
Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure ja teen su õnnetuks.

• Marie Under, "Kontvõõras"

siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
vist unisena pidasin ma koda peldikuks
kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues

• Juhan Viiding, "Krauklis", kogust "Aastalaat" (1971)

Süda tuksub tuks-tuks-tuks,
mine lahti, uks-uks-uks!
Siis me lähme Mallega
saarde kala püüdema!

• Rahvalaul "Süda tuksub" (viisistanud Karl August Hermann, uue seade teinud Lydia Auster)

Sa tuled niikuinii — miks mitte nüüd?
Ma ootan sind — see on nii vaevaline.
Lamp kustutatud mul, uks avatud
Su ees, sa põline ja lihtne ime.

• Anna Ahmatova, "Reekviem", "8. Surmale", 19. augustil 1939 majas Fontankal

Draama

• [Mitrofan:] (annab talle raamatu) Näe, grammatikat.

[Pravdin:] (võttes raamatu). Näen. See on grammatika. Mida te siis sellest teate?

[Mitrofan:] Palju. Nimisõna ja omadussõna...

[Pravdin:] Näiteks uks — mis sõna see on: nimi- või omadussõna?

[Mitrofan:] Uks? Misuke uks?

[Pravdin:] Missugune uks! See siin.

[Mitrofan:] See? Omadussõna.

[Pravdin:] Miks siis?

[Mitrofan:] Sellepärast, et ta on omal kohal. Vaat sahvril on uks kuuendat nädalat üles panemata: see on siis esialgu nimisõna.

[Pravdin:] Sõna lollpea on siis sinu arvates omadussõna, sellepärast, et teda omistatakse rumalale inimesele.

[Mitrofan:] Teadagi.

• Deniss Fonvizin, "Äbarik", IV vaatus, 8. stseen. Tõlkinud Aita Kurfeldt. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 61

Vanasõnad

• Head last nähakse ukse taha, paha ei põlve ettegi.
• Inimene on ukse teinud, aga uks ei ole inimest saanud.
• Kohtuuksed on laiad sisse minna, aga kitsad välja tulla.
• Kui õnnetus hakkab tulema, tuleb ta uksest ja aknast.
• Külm paneb lindude aidaukse lukku.
• Kõver käsi teeb uksed lahti.
• Sea kaup ei sünni kotis, mõrsja kaup ei ukse taga.
• Tõotus ajab sandi ukse eest ära.
• Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt sisse, kui augu leiab.
• Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre peale, vaeva valge varva peale.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929