Karl August Hermann

Karl August Hermann

Karl August Hermann (23. september 1851 Võhmanõmme küla, Põltsamaa kihelkond – 11. jaanuar 1909 Tartu) oli eesti helilooja, keeleteadlane ja entsüklopedist.

Proosa

• Nüüd oleks veel sellest küsimusest kõneleda, kas Eesti rahvas küps on seda raamatut saama ja tahtma. Mõnelt poolt on üteldud, et Eesti rahvas seks küllalt küps ei olla. Mina ei ole ses arvamises. Ma arvan, et Eesti rahvas seks ammugi küps on. Kes veel oodata käseb, see takistab hariduse käiku. Kui nii kaua ootame, kuni muud rahvad kõik meist mööda on läinud, siis oleme igavesti maha jäänud ja võime udusse suikuda.
  • Karl August Hermann, "Üleüldise teaduse raamatust", Postimees, 8. veebruar 1900, nr 31, lk 1

• Muusik on wõim iluhelide läbi kõrwa lõbustada ja kõlistada, südant sütitada ja rõõmustada, mõistust meelepäralisele tegewusele panna ja luulewäge üle ilma waewa paremasse taewalikumasse olekusse tõsta. (lk 5)
  • Karl August Hermann, "Noodi-õpetus", 1913

"Eesti Üleüldise teaduse raamat"

• Aeg on väga tuntud sõna. Igaüks arvab teadvat, mis aeg on. Aga seni ajani ei ole veel kellelegi mõttetargale korda läinud ära seletada, mis aeg on ja kas teda üleüldse olemas on. Aja mõõduks arvatakse maailmas looduse järele päeva, kuud, siis kevadet, suve, sügiset ja talvet, aga nädal on juba võidline (kunstlik) sisseseadlus. Suuremateks aja järkude vahedeks loetakse suuri sündmusi, nõnda maakera loomist, veeuputust, Kristuse sündi. Kui neid loomulisi ja võidlisi vahejärkude märkisid ei oleks ehk ei arvataks, siis ei teaks keegi, mis aeg õieti on. Ta on nagu meri ilma ääreta, ruum ilma otsata. Mõte saab otsa, kui aja kohta käib, ei leia piiri lõppu ega äärt. Keegi ei ole veel seletada võinud, mis on igavene aeg ehk igavik. Seda ei suuda inimese aru ega mõistus üleüldse arvata. Inimene jagab aega kolme jakku, need on 1. mööda läinud aeg ehk minevik, 2. käes olev aeg ehk olevik (praegunik) ja 3. tulev aeg ehk tulevik. Sügavale tungiva mõistuse ees kaovad ka need vahed ära. Inimene seisab siin asja ees, mida ta ära põhjata ei suuda. Ta elab edasi, vananeb ja sureb: Uus põlv tuleb tuhat korda ja ei tunne teda enam. Kuid aeg ei lõpe ega vähene, vaid on igavene, nagu ruum ja muutus. Meie märkame üksnes seda, et sündused üksteise järele käivad. Seda üks teise järele käimise korda nimetame siis ajaks. Muud aru ei suuda meie ajast anda. (lk 117-118, 1. vihik, 1900)

• Ajalugu ehk histooria on inimese lugu aja sees. Tema jutustab, mis inimene on teinud, saanud ja kannatanud. Tema räägib asjust, mis on sündinud. Tema kuulutab sündinud asju ja teeb seda tõtt mööda. Tema näitab meile, mis maailmas tähtsat ja suurt on sündinud, aga ka, mis sääl tühja on tehtud ja eksiradadel käidud. Ajalugu on maailma kohtumõistja. Tema otsus on õige ja ümberlükkamata. (lk 194)

Tema kohta

• Joh. Aaviku keeleuuendus on K. A. Hermanni töö jätkamine.
• 25 aastat tagasi uinus igavesse unne eesti vallalise elu omaaegne silmapaistvam edendaja Karl August Hermann, mees kellest jätkus agaraks tegelaseks paljudele aladele, mees laia huvipiirkonnaga imestusväärse energiaga. Tänapäeval paljud julgevad öelda, et K. A. Hermanni erikaal on väike, tema oskused puudulikud ja pääliskaudsed, tema töö kõikjal pinnaline. Hilisemad põlved võivad öelda seda alati oma eelkäijate kohta, kelle elutöö on lõpnud aastakümnete eest ja kellest arenev elu on jõudnud seetõttu sammuda mööda. Kuid neil aegadel ja neis oludes, kus töötas Hermann, tema töö olgugi pääliskaudne, oli suure tähtsusega. Keelemehena ja muusikamehena ta suutis korda saata õige palju ning jätta sügavaid jälgi eesti keele ja muusika arenemislukku. Vähem hinnatav, kuid oma aja kohta küllalt silmapaistev oli tema tegevus politikamehena, luuletajana ja kirjanikuna.
• Enamus tänapäeva lugejapublikust vist ei teagi, kui paljude sõnade eest oleme tänu võlgu K. A. Hermannile. Kui meil ligi kümne aasta eest võeti tarvitusele sõna "tänav" "uulitsa" asemele, siis enamjagu kodanikke küll ei aimanud, et "tänav" "uulitsa" asemel pole mingi uusus, vaid juba 1898. aastal Hermann hakkas kirjutama: "Tartus Rüütli tänaval". See uuendus ei löönud läbi. 1921. a., see on 23 aastat hiljemini, dr. J. Luiga võttis välja selle uuendusettepaneku keeleuuenduse kolikambrist ja hakkas soovitama uuesti. Siis tekkis tüli dr. J. Luiga ja Joh. Aaviku vahel. Dr. Luiga nimetas J. Aavikut "uulitsa" allesjätmise pooldamise pärast "uulitsa-Aavikuks", Aavik Luigat "tänavadoktoriks". Vaidlus nende kahe sõna pärast pole senigi lõppenud, kuigi dr. Luiga puhkab juba hulk aastaid maamullas. Praegu tarvitatakse K. A. Hermanni "tänavat" umbes niisama palju kui uulitsat.
  • E. N., "Esimese keeleuuendaja 25. surmapäev", Sõnapilt: piltidega ilustatud ajakiri hinnata kaasandeks "Meie Maale", 22. jaanuar 1933, lk 7

• K. A. Hermann tundis erilist sümpaatiat "laululinnukeste", s. o. naisluuletajate vastu. Kui G. E. Luiga avaldas "Olevikus" luuletusi oma nime all, siis suhtus "Postimees" temasse tõrjuvalt. Äkki ilmus A. Haava ja E. Auni kõrvale "Olevikus" uus luuletaja Miina Luha. К. A. Hermann kiitis teda vaimustusega ja avas talle oma lehe veerud, kuni pettus varsti selgus. (lk 153)
  • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

• Kui täpselt oskame tulevikku ette näha? Ma loen teile ette mõned näited 1899. aastavahetuse Eesti ajalehtedest. Karl August Hermann teatab, et ta alustab "üleüldise teaduse raamatu" ehk entsüklopeedia väljaandmist, ja lisab: "Palun kõiki, kellel Eesti rahva edu ja kasu südame pääl on, seda suurt ettevõtmist edendada." Ta tegi seda venestussurve kiuste ega võinud aimata, et sillutas teed Eesti iseseisvusele kaheksateist aastat enne manifesti väljakuulutamist.
  • Lennart Meri, uusaastatervitus 1999/2000, Eesti Televisioonis 31. detsembril 1999; rmt: "Riigimured", Tartu: Ilmamaa, 2001, lk 561

• Heaks näiteks on siin ajakiri Rahva Lõbu-leht, mis aastatel 1898-1899 ilmus selle asutaja Karl August Hermanni (l851-1909) väljaandmisel ja toimetamisel. Hermanni juhtkiri "Nüüdse aja vaimust" (1989) väitis pretensioonikalt, et eesti rahvas on haritud rahvaste sekka astunud, ainult teaduse ja kunstiga ning nende õppimisega on lood veel kehvad. Selle puudujäägi korvamiseks lubas Hermann ajakirja abil tööd teha, et teadust ja võidust (=kunsti) õpetades rahvast elutõele lähemale tuua. Tegelikult piirdus Hermann ajakirjas maailma kirjandus- ja muusikauudiste vahendamise ning muusikute ja kirjanike elulugude tutvustamisega. (lk 150)
  • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158