Mine sisu juurde

August Palm

Allikas: Vikitsitaadid

August Palm (20. veebruar 1902 Saue vald, Harjumaa – 2. aprill 1972 Elva) oli eesti kirjandusteadlane ja bibliograaf.

Kirjutisi

[muuda]
  • Palju sadu raamatuid ning musttuhat kirjanduspala, artiklit ja publitsistlikku kirjutist perioodikas on avaldatud varjunimede all või hoopis ilma nimedeta. Teaduslik uurimistöö ei tohi neid tundmatuid, neid "ikse" sellistena legaliseerida, vaid peab valepassid õigetega asendama. See on hädatarvilik. Sest puudulikuks jääksid teadmised meie poliitiliste võitlejate, publitsistide ja kirjanike elutööst, kui meile oleks tundmata nende varjatud looming, kui näiteks oleksid avamata V. Kingissepa, H. Pöögelmanni, E. Vilde, A. Kitzbergi, J. Sütiste ja paljude teiste arvukad varjunimed. Meie kultuuripärandi väljaselgitamine on suurel määral sõltuv ka pseudonüümide ja anonüümide avamisest. (lk 147)
  • Kitsamas ja täpsemas mõttes tähendab pseudonüüm uut täielikku nime (näit. Sven Ramm = Aleksander Antson). Raamatute autorid kasutavad enamasti täispseudonüüme. Publitsistikas seevastu on ülekaalus märksõnade (näit. Spectator = Gustav Suits), lühendatud nimevormide (näit. -de. = E. Vilde), initsiaalide (näit. A. H. = A. H. Tammsaare) ja mitmesuguste märkide (näit. * * * = J. Anvelt) tarvitamine. Kuigi mõnel maal (näit. Saksamaal) neid viimaseid liike pseudonüümideks ei loetagi, kaldub üldisem rahvusvaheline praktika pseudonüümideks tunnistama kõiki nimesid, initsiaale ja märke, mis autori õiget nime asendavad. (lk 148)
  • Eestis ilmus juba XVII sajandist peale anonüümseid ja XVIII sajandi lõpust alates autori initsiaalidega vaimulikke raamatuid. Esimesi täielikke pseudonüüme hakati kasutama alles XIX saj. algupoolel. Varaseim eesti autor, kes trükis täielikku varjunime kasutas, oli V. Alttoa tõlgenduse kohaselt Otto Wilhelm Masing: Paadi Hinno. Järgmine täielik pseudonüüm meil oli vististi Suve Jaan = Johann Sommer. Fr. R. Faehlmann kasutas mitmeid nimelühendeid, nagu F., Fn., Fnn., Kreutzwaldil aga oli rohkete initsiaalide, lühendite ja märkide kõrval ka vähemalt üks täielik kirjanikunimi: Vidri Rein Ristmets. (lk 149-150)
  • Enamik kõigist maailma pseudonüümidest kuulub kirjanikele ja publitsistidele. Varasemail sajandeil kasutasid rohkesti pseudonüüme teoloogid, juristid, filosoofid ja muud teadlased, kuid kaasaegses teadusmaailmas on pseudonüüm haruldane. Pseudonüümi ülalpiiritletud mõistes kasutasid ka karikaturistid. Neil kujunes varjunime tarvitamine traditsiooniks, peaaegu obligatoorseks (näited allpool). Muusikaloomingu alal on varjunimi väga haruldane: A. Kunileid == A. Saebelmann. (lk 150)
  • Üks osa õige nime varjamise motiive sõltus mineviku seisuslikust ühiskonnast ja selle eelarvamustest ning absolutistlikust või monarhistlikust riigikorrast, samuti kiriku dogmaatilisest sallimatusest, kuna teine osa motiive on üldinimlikku või isiklikku laadi ja need kehtivad ühel või teisel kujul igal ajastul ning meiegi päevil.
Oli aeg, millal kõrgema seisuse liikmeile peeti sobimatuks tegelda raamatute kirjutamisega. Seepärast kirjutati pseudonüümi katte all.
Naistele ei peetud veel XIX saj. algul avalikku kirjanikutegevust kohaseks, mistõttu nad peitusid meeste nimede taha (George Sand). Ka sõjaväelastel oli keelatud ajakirjanduses kirjutisi avaldada. (lk 151)
  • Teadlased, nagu öeldud, uuemal ajal varjunimesid ei kasuta. Kui aga teadlasel juhtub olema intensiivne kõrvalharrastus kirjandusliku loomingu näol, siis ta katab seda pseudonüümiga. Meil pole selt alalt eriti palju näiteid nimetada (loodusteadlase G. Vilbaste kirjanduslik varjunimi oli G. Aavakannu, keeleteadlase Joh. Aaviku varjunimi J. Randvere), kuid mainigem tuntud saksa kirurgi Richard Volkmanni, kes kirjanikuna oli Richard Leander. (lk 152)
  • Varjunime tarvituselevõtu motiivideks võivad olla ka tõelise perekonnanime labane tähendus või halb kõla, nime liigne tavalisus või ka võõrapärasus. Nimi Fr. Mihkelson tundus ta kandjale kirjanikunimeks liiga igapäevane ja oli lisaks võõrapärane. Eriti iluprintsiipi rõhutades leiutas kirjanik hea varjunime Tuglas. Esteetiline kaalutlus kirjanikunime valikul näibki olevat üks sagedasemaid. Nimi, mis kõlbab teadusmehele, ei kõlba luuletajale. (lk 152)
  • K. A. Hermann tundis erilist sümpaatiat "laululinnukeste", s. o. naisluuletajate vastu. Kui G. E. Luiga avaldas "Olevikus" luuletusi oma nime all, siis suhtus "Postimees" temasse tõrjuvalt. Äkki ilmus A. Haava ja E. Auni kõrvale "Olevikus" uus luuletaja Miina Luha. К. A. Hermann kiitis teda vaimustusega ja avas talle oma lehe veerud, kuni pettus varsti selgus. Ka tolleaegne tsensor (J. Jõgever) oli naisautorite pooldaja. R. Kamseni nime all saadetud luuletuse "Siis tuli meelde" tõmbas tsensor punase pliiatsiga maha, aga kui sama luuletus saadeti uuesti Amalie Maasiku nime all, siis lubati ta "Lindas" muutmatult trükkida. Seda arvestades avaldas Kamsen edaspidi luuletusi ka Liis Lepiku, Lilly, Miralda Männiku jt. naisenimede all. Varjunimede võtmise motiiviks oli tal ka õige nime liiga sagedane kasutamine. (lk 153)
  • 3. Mõnigi kord võtavad naisautorid varjunimeks mehenime (pseudoandronüüm). Seda tehti rohkem noil aegadel, kui naise avalikku esinemist kirjanduses peeti sobimatuks. Meil esines esimene naisautor alles 90 aastat tagasi, millal seda vajadust enam polnud, nii et meie Lydia Jannsen ei tarvitsenud varjunimeks mehenime valida. Aga ka muudel motiividel pole meie naisautorid just tihti mehenime kasutanud. Mõni näide: Hans = Anna Haava, Heiti Lehtme = Alide Ertel, Juhani Tervapää = H. Vuolijoki, Felix Tuli = H. Vuolijoki, Indrek Paas = K. Sang-Merilaas. Seevastu maailmakirjanduses kohtame rohkem mehenimesid, mille taga peitub naine, nende hulgas maailmakuulsaid nimesid, nagu George Sand = Armandine Aurore Lucile Dupin, George Eliot = Mary Ann Evans.
4. Hoopis sagedasem on vastupidine nähtus, et mehed varjavad endid naisenimede taha (pseudogünüüm) . Mõned näited tõime juba eespool. Neile lisaks: Signe Algaja = O. H. Münther, Silvia = O. H. Münther, Mari = Jakob Liiv, Anni Paluoja = J. Vahtra, Liidi = M. Pukits, Tiibuse MariA. Kitzberg, Tiiu Tasane = E. Vilde, Alide Voodela = J. P. Sõggel. (lk 154)
  • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel