George Eliot

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Frederic William Burton. George Elioti portree (1865)
"Veski Flossi jõel" esmaväljaande kaas (1860)

Mary Anne Evans (ka Mary Ann Evans või Marian Evans; 22. november 1819 – 22. detsember 1880), kirjanikunimega George Eliot, oli inglise romaanikirjanik, poeet, ajakirjanik ja tõlkija. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Veski Flossi jõel".


"Veski Flossi jõel"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: George Eliot, "Veski Flossi jõel", tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983.

"Esimene raamat. Poiss ja tüdruk"[muuda]

  • Lai tasandik, kus laienev Floss oma haljaste kallaste vahel mere poole ruttab, tõusuvesi talle aga armukesena vastu tõttab, suleb oma keevalise kallistusega ta voolutee.
    • 1. peatükk, lk 6
  • ... sõprusesuhetesse toob alati jahedust, kui öelda, et sul ei ole mingit nõu anda. Ja kui sa kord juba nõu annad, siis oleks rumalus teha seda mitte veendunud ja teadja ilmega. Niipea kui oled oma ettepanekuga välja tulnud, saab see sulle loomulikult omaks ja armsaks.
    • 3. peatükk, lk 24
  • Pealegi suudab õrnahingeline inimene vaevalt hoiduda kellelegi head tegemast, aga kõigile heategusid teha pole ometi võimalik. Ka loodus ise poetab vahel tülika söödiku looma selga, kellele ta muidu üldse halba ei soovi. Mis sellest järeldub? Me imetleme loodust, et ta ka söödiku eest hoolt kannab.
    • 3. peatükk, lk 25
  • ... valge peen jahutolm, mis mahendas kõik pinnad ja muutis isegi ämblikuvõrgud haldjapitsiks, jahu maguspuhas lõhn — kõik see tekitas Maggie's tunde, et võrreldes tema enda igapäevase välise eluga, on veski hoopis erinev väike maailm. Eriti panid teda mõtlema ämblikud. Ei tea, kas neil leidus väljaspool veskit ka sugulasi, ja sel juhul pidi perekondlik läbikäimine omajagu raskusi valmistama — priske jahune ämblik, kes oli harjunud sööma oma kärbest jahutolmu kattes, kindlasti kannatas omajagu tädipoja söögilauas, kus kärbes serveeriti au naturel, ämblikudaamid aga võisid üksteise välimusest lausa ehmuda.
    • 4. peatükk, lk 27
  • Vanemaks saades me õpime end ohjeldama. Kui oleme tülis, hoiame üksteisest eemale, väljendume lihvitud lausetega ja peame sel moel väärikat distantsi, ilmutades ühelt poolt suurt meelekindlust ning teiselt poolt neelates alla palju kurbust.
    • 5. peatükk, lk 36
  • See mets, kus ma tänasel mahedal maipäeval jalutan, kus minu ja sinitaeva vahel on tammede noor kollakaspruun lehestik, maas mu jalgade ees aga valged tähtheinad, sinisilmsed mailased ja roomav luuderohi — milline troopikapalmide salu, millised võõramaised sõnajalad või uhked suureõielised lilled suudaksid nii sügavaid ja õrnu keeli minus helisema panna nagu see kodumaastik? Need tuttavad lilled, see kõrvujäänud linnulaul, see taevas, kord selge, kord pilves, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate hekkide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse emakeel, keel, mida meie lapsepõlve põgusad tunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal rohul ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid armastuseks.
    • 5. peatükk lk 38-39
  • Mrs. Tulliver oli malbe naine, aga isegi lammas pole päris vagur, kui tal on talled.
    • 6. peatükk, lk 39
  • Tsivilisatsiooni valgustatud lapse juures on kurbusele omane tunnete vahenditus niivõrd peenelt vaos hoitud ja varieeritud, et pakub analüütilisele mõistusele huvitavat probleemi. Kui murtud südamega daam peaks pisaraist poolpimedana liiga ebakindlal sammul uksest sisse astuma, võiks ta ka oma tärgeldatud varrukad ohtu saata, ja see ohu võimalus sügaval tema teadvuses paigutab ta jõuvarud selliselt, et aitab tal uksepiidast vabalt mööduda. Märgates, et pisarad juba varmalt veerevad, seob ta kübarapaelad lahti ning heidab need raugelt taha - liigutav žest, mis isegi kõige sügavama masenduse ajal annab lootust, et tuleb veel kuivi hetki, kus kübarapaelad uuesti võlu omandavad.
    • 7. peatükk, lk 53
  • Ma tean, et praegusel märksa valgustatumal ajastul tundub mr. Pulleti võhiklikkus inimestele lausa uskumatu, aga mõelgu nad sellele, kui märkimisväärsed võivad soodsate tingimuste puhul olla andeka inimese saavutused. Mr. Pullet oli eriti andekas just võhikluse poolest.
    • 7. peatükk, lk 65
  • Poiste juhmus ei tule sugugi nende ülisuurest lugupidamisest kellegi vastu, ja kui te püüate neile julgustavalt läheneda, kujutledes, et nad on vapustatud teie east ja elutarkusest, siis üheksal juhul kümnest peavad nad teid veidrikuks. Ainsa lohutusena võin ma teile pakkuda oletust, et küllap kreeka poisid mõtlesid sedasama Aristotelesest.
    • 9. peatükk, lk 85
  • Elada mr. Gleggist kauem ja kõnelda temast kiitvalt kui inimesest, kellel küll olid oma puudused, kuid kes oma naisele siiski liiga ei teinud, vaatamata vaeste sugulaste rohkusele, saada veelgi sagedamini kapitali intresse ja peita raha salanurkadesse, vedades ninapidi kõige nutikamaidki vargaid (pangad ja rahakapid alandasid mrs. Gleggi arvates raha omamise naudingu nullini — niisama hästi oleks võinud neelata toitu tablettides), ja lõpuks — olla lugupeetav nii oma suguseltsis kui ka ümbruses, millele võib loota ainult naine, kelle väärikale minevikule ja olevikule lisandub veel hästi kindlustatud lese seisund, kõik see koos andis meelitava ja lepitava tulevikupildi.
    • 12. peatükk, lk 117

"Teine raamat. Kooliaeg"[muuda]

  • Кui mr. Stellingis leiduski midagi, mis ei olnud päris eht, siis selle avastamiseks jäi Tomil jõudu vajaka: isegi elutark täiskasvanu suudab ainult faktide mitmekülgse võrdlemise teel eraldada tühja tünni kõmistamist taevasest kõuekõminast.
    • 1. peatükk, lk 123
  • Me ei tunne end kusagil nii hubaselt nagu oma sünnipaigas, kus esemed muutuvad meile kalliks, enne kui me kogeme, mis on valikuraskus, kus väline maailm näib meile ainult omaenda olemise jätkuna: me tajume ja armastame seda nagu omaenda olemasolutunnet ja oma luid-liikmeid. Oksjonile pandult võiks meie varajase lapsepõlvekodu mööbel näida liiga tavalisena, isegi inetuna; nõudlikum maitse põlgaks selle ära; ja kas ei ole püüdlus oma ümbrust järjest kaunimaks ja kaunimaks muuta see õilis omadus, mis eraldab inimest elajast, või, kui soovitakse täpsemat definitsiooni - mis eraldab inglise inimest võõramaistest elajatest?
    • 1. peatükk lk 139
  • Jõulupuding oli niisama kaunilt ümar nagu ikka, ja kui see sisse kanti, põles sellel sümboolsete siniste tulukeste ring, otsekui oleks puding kangelaslikult päästetud põrgust, kuhu selle olid heitnud seedimishäiretega puritaanid /---/
    • 2. peatükk, lk 141
  • Mr. Tulliver oli rangelt aus mees ning oma aususele uhke, kuid ta uskus, et kohtus saab õiguse see, kes palkab suurema suli väiksemat suli ninapidi vedama. Kohtuskäimine on omamoodi kukevõitlus, kus solvatu mure on leida kõige südikam ja paremate kannustega võitluslind.
    • 2. peatükk, lk 142-143
  • Kõik see, pidage meeles, sündis tol pimedal ajal, kui veel puudusid kunstikoolid — ajal, kui kõik koolmeistrid ei olnud veel eranditult ausad, tundehellad isiksused, ja kõik kirikuõpetajad veel mitte avara vaimuga kultuurilembesed mehed. Ei ole müüt, et noil vähemsoovitud aegadel oli peale mr. Stellingi veel teisigi vaimulikke, kelle vaim oli piiratud, vajadused aga suured, ja kelle sissetulek, peamiselt Fortuna naiselik-pimedate ning ebaloogiliste vassingute tõttu, ei vastanud niivõrd nende vajadustele kuivõrd intellektile — millest inimese sissetulek teadagi ei sõltu. Niisiis tuli neil džentelmenidel oma vajadused sissetulekuga vastavusse viia; ja kuna vajadused ei lase end just kergesti surnuks näljutada, pidid nad valima lihtsama tee — oma sissetulekuid tõstma. Selleks oli üksainus moodus; kuna vaimulikele olid keelatud kõik ametid, kus madala tasu eest head tööd tehakse, kes võis neid siis laita, kui nad tegid kõrge tasu eest väga kehva tööd?
    • 4. peatükk, lk 153
  • ... aga ka mittepädevad džentelmenid peavad ära elama, ja kui neil puudub isiklik varandus, ei saa nad endale lubada peent elu teisiti, kui sidudes end hariduse või valitsusega.
    • 4. peatükk, lk 154
  • Laiaõlgsed ja auahnete püüdlustega džentelmenid valmistavad oma sõpradele mõnikord pettumuse, kui nad kõiges päris läbi ei löö. See tuleb ehk sellest, et suurteks saavutusteks on vaja omada muidki erilisi võimeid peale erilise tahtmise edu saavutada; see tuleb ehk sellest, et need tursked isandad on küllaltki laisad ja liigne aplus ei lase nende divinae particulum aurae maast lahti tõusta.
    • 4. peatükk, lk 155
    • divinae particulum aurae on tsitaat Horatiuselt (satiirid, lib. II.2, rida 79: "...atque affligit humum divinae particulum aurae." - kus mõõdutu söömine nõristab mõtte ja meeled) ning tähendab otsetõlkes "jumaliku hiilguse kübet". Sama fraasi on kasutanud ka nt Jonathan Swift "Gulliveri reisides"[1] ja George Gordon Byron poeemi "Don Juan" XI laulus[2]
  • On kahtlane, kas me üldse suudaksime sõjaväge pidada, kui meil kodus puuduksid rahupooldajad, kes armastavad end vahel kujutleda sõduritena. Siis võiks sõdadele nagu muudelegi dramaatilistele vaatemängudele publiku puudusel peagi lõpp tulla.
    • 4. peatükk, lk 160

"Kolmas raamat. Langemine"[muuda]

  • On olemas loomi, kellele rippuv asend on elu põhitingimus; kui seda vaid korraks muuta, ei toibu nad enam iial; ja on olemas inimesi, kellele üleolekutunne on elu põhitingimus — lüüasaamise alandust taluvad nad ainult seni, kuni ise keelduvad seda tunnistamast ja usuvad oma üleolekut.
    • 1. peatükk, lk 178
  • Nagu ettevaatlik ärimees kunagi, ei tahtnud ta [Mr. Deane] ennatlikult hinnata toormaterjali, mis tal veel proovimata oli, kuigi ta oletas, et kui see oleks midagi väärt, oleks temataoline edukas mees sellest kindlasti kuulnud. Selle ladina asjanduse suhtes oli tal oma arvamus: ta leidis, et kuna puuderdatud parukate kandmine hakkab moest maha käima, tuleks uue sõja puhul ladin maksustada kui luksusese, mida vajavad kõrgklassid, mitte aga laevaomanike ühingud.
    • 5. peatükk, lk 205
  • Kujutlege igati väärikat ja meeldivat kana, kes mingi looduse vingerpussi tõttu hakkab äkki mõtlema ja nuputama, kuidas takistada peremeest tal endal kaela keeramast või teda koos tibukestega turule saatmast. Selle tagajärjeks tuleb vaevalt muud kui valju kaagutamist ja tiivalehvitamist.
    • 7. peatükk, lk 220
  • ... ma olen ajalootundjatelt kuulnud, et suurte võitjate käitumisse on suhtutud alati leebelt, kui vaid võit on õigel poolel.
    • 7. peatükk, lk 226

"Neljas raamat. Alanduste org"[muuda]

  • Neid kannatusi, olgu märtri või ohvri omi, mis käivad kaasas inimajaloo iga edasiliikumisega, leiame igas linnas, sadade kodukollete ees; ja ei pruugi karta väikeste asjade võrdlemist suurtega; sest kas teadus ei räägi meile, et tema kõrgeim eesmärk on leida ühtsus, mis seoks kõige pisemaid asju kõige suurematega. Loodusteaduses, nagu ma aru saan, ei pea need, kes oskavad laiahaardeliselt näha asjade suhteid, mitte midagi tühiseks, sest igal isendil on nähtuste tohutus kogumis midagi öelda.
    • 1. peatükk, lk 244
  • Dodsonliku iseloomu põhiomaduseks oli sirgjoonelisus: nii pahede kui ka vooruste aluseks oli uhke, aus egoism; Dodsonitele oli see vastukarva, kui keegi kahjustas oma head nime või vara, ja sel puhul ütlesid nad oma väärituile sugulasile kõvu sõnu, neid sellegipoolest hülgamata või eiramata — nad ei jätnud neid leivapalata, kuid nõudsid, et seda söödaks, mõru maik suus.
    • 1. peatükk, lk 245
  • Kui napi haridusega inimesi, kelle kitsas silmaring piirdub ainult omaenda kogemustega, tabavad pikad vintsutused, muutub nende siseelu kurbade ja kibedate mõtete nõiaringiks: ikka ja jälle kerkivad mällu ühed ja samad sõnad, ühed ja samad pildid, saadetuna ühest ja samast meeleolust — aasta lõpp leiab nad eest samasugusena, nagu nad olid aasta algul, otsekui oleksid nad mingi üleskeeratav masinavärk.
    • 2. peatükk, lk 250
  • Neil kaugeil päevil jäeti perekonnad, kes olid oma esialgsest tasemest allapoole langenud, meie maa tsiviliseeritud kristlaste poolt kurba üksindusse, kui nad ei kuulunud mõnda lahkusuliste sekti, kes selles püha tuld hoides suutsid üksteisele pakkuda veidigi vendluse soojust.
    • 2. peatükk, lk 251
  • "Võtke endale koer, preilna! ... koer on parem sõber kui ükski kristlane," ütles Bob /---/
    • 3. peatükk, lk 253
  • Küllap see ongi põhjuseks, miks too tilluke vanamoeline raamat, mis maksab müügiletil ainult kuus penni, teeb veel tänapäevalgi imet, muutes mõru vee nektariks; kuna hiljaaegu ilmunud kallid jutlustekogud ning traktaadid ei too meie ellu mingit muutust. Selle raamatu pani kirja käsi südamehääle sunnil: see on üksilduse, varjatud ängi, võitluse, lootuse ning võidu kroonika — mitte aga kirjutatud sametpatjadel, et õpetada pikka meelt neile, kes sammuvad veritsevi jalu mööda kivist rada. Ja selles on aegadeks tallele pandud see, mida inimene vajab ja mis teda lohutab: see on ligimese hääl, kes sajandeid tagasi juurdles, kannatas ning enda maha salgas /---/ kuid sellesama kõrge vaikiva taeva all, hinges needsamad kirglikud soovid nagu meilgi, samasugused püüdlused, tagasilangused, ja samasugune väsimus.
  • Kuid võtkem arvesse, et peenel seltskonnal on oma punavein ning sametvaibad, kuus nädalat ette kutsutud lõunakülalised, on oma ooper ja muinasjutulised ballisaalid; peen seltskond peletab igavuse tõuehtsate hobuste sadulas, klubis aega viites või krinoliinivihurite vahel loovides; teaduse eest hoolitseb neil Faraday, religiooni eest kõrgemad vaimulikud, keda võib kohata kõige paremates majades: tõelise usu ja üleva paatose jaoks pole neil aega ega vajadust. Kuid peen seltskond, huljudes kerge iroonia härmalõngadel, on väga kallis pidada; see nõuab vähemalt üldrahvalikku ränka ja vaevalist tööd külg külje kõrval umbsete vabrikute kõrvulukustavas müras, küürutamist kaevandustes, higistamist ääside ees, jahvatamist, vasardamist ja kudumist läppunud õhus — või siis omaette lambaid karjatades või üksildastes majades ja onnides keset saviseid või kriidiseid põllumaid, kus vihmased päevad nii tüütult venivad. See üldrahvalik elu põhinebki paatosel — vaesuse paatosel, mis sunnib rahvast kõike seda tegema, et peent seltskonda ja kerget irooniat üleval pidada — veetma sageli oma raskeid aastaid kütmata, ainsagi vaibata majas ja taluma perekonnatülisid, mida ei mahenda pikad koridorid.
    • 3. peatükk, lk 261

"Viies raamat. Terad ja sõklad"[muuda]

  • [Philip:] "Ei, Maggie, kellelegi ei anta jõudu teha midagi loomuvastast. Otsida pääsu kõigest loobumises — see on ju argus. See ei karasta mitte kedagi. Ühel heal päeval paisatakse teid elukeerisesse, ja kõik teie loomuse rahuldamata vajadused ründavad teid siis metsiku aplusega."
    • 3. peatükk, lk 296
  • Inetud ja vigased inimesed tunnevad tihti suurt vajadust eriliste vooruste järele, milleta neil on äärmiselt ebameeldiv elada: kuid teooria, et erilised voorused on ebasoodsate tingimuste otsene tagajärg, nii nagu loomadele külmas kliimas paksem karv selga kasvab, ei pea ehk päriselt paika.
    • 3. peatükk, lk 297

"6. raamat. Suur kiusatus"[muuda]

  • Ent kui Maggie olnuks selline [haritud ja vaimselt tasakaalukas] noor daam, oleksite te temast vaevalt kuulnud: ta elu kulgenuks nii sujuvalt, et seda poleks tasunudki kirja panna, sest õnnelikest naistest, samuti nagu õnnelikest rahvastest, pole midagi kirjutada.
    • 3. peatükk, lk 344
  • [Tom Maggie'le:] "Aga sinu peale ei ole ma kindel — sinu peale ei ole ma üheski asjas kindel. Kord andud sa mingile loomuvastasele enesesalgamisele, teinekord aga ei suuda vastu seista sellele, millest sa tead, et see on väär."
Tomi sõnades oli kohutavat, lõikavteravat tõtt — seda paksu tõekamarat, mida kujutlus- ja kaastundevõimetud inimesed kohe märkavad.
  • 4. peatükk, lk 351


  • Taani prints Hamlet oli juurdleja ning kõhkleja, ja selle tagajärjeks oli kohutav kurbmäng. Aga kui ta isa oleks elanud kõrge eani, onu aga noorelt ära surnud, siis oleks Hamlet ilmselt Opheliaga abiellunud ja ta elu oleks kulgenud mõistlikult ning väärikalt, hoolimata ta arvukaist monoloogidest ja mõnest turtsakast sarkasmist Poloniuse kauni tütre pihta, rääkimata avameelsest ebaviisakusest äiapapa suhtes.
    • 6. peatükk, lk 359
  • Inglise päikesepaiste ei ole usaldatav, kübaraid ähvardab alaline oht; ja kui istuda maha murule, võib enda ära külmetada. Kuid vihma peale võib kindel olla. Te kihutate läbi saju vihmamantlis kohale ja leiate end peagi oma lemmikistmel — veidi kõrgemal või madalamal sellest, millel istub teie jumalanna (metafüüsikute meelest on see üks ja seesama, millega seletubki asjaolu, et naistele vaadatakse ühtaegu alt üles ja ülevalt alla), ning võite julgelt loota, et naiskülastajad jäävad tulemata.
    • 7. peatükk, lk 366
  • Inimese käitumine moraalse konflikti puhul sarnaneb niivõrd tihti kurjategija omaga, et väliselt, ainuüksi tegevuse võrdlemise põhjal, on isegi raske vahet teha.
    • 9. peatükk, lk 388
  • Keskealised inimesed, kellel tugevamad tunded on juba läbi elatud, kuid kelle mälu põhineb osalt veel emotsioonidel ja mitte ainult sisevaatlusel, peaksid olema omamoodi preestrid, kes on elu poolt kutsutud ja seatud päästma eksinud noori ja meeleheite ohvreid. Enamik meist oleks nii mõnelgi hetkel oma noores elus tervitanud sedasorti hingekarjast, olgu vaimuliku rüüs või ilma, kuid oleme pidanud maadlema oma eluraskustega üksi, ilma mingi abita.
    • 9. peatükk, lk 389

"Seitsmes raamat. Lõplik pääsemine"[muuda]

  • Me otsustame teiste üle tagajärgede põhjal — kuidas siis muidu! —, tundmata sündmuste kulgu, mis nendeni on viinud. /---/ Avalik arvamus on säärastel puhkudel alati naissoost; mitte seltskond, vaid seltskonna Proua; /---/
    • 2. peatükk, lk 438
  • [Dr. Kenn Maggie'le:] "Need inimesed, kes ise on kõige vähem võimelised sellisteks siseheitlusteks, on esimesed teile selga pöörama, sest nad ei usu teie heitlusse."
    • 2. peatükk, lk 443-444
  • ...meie moraalinõuded jäävad tingimata võltsiks ja õõnsaks, kui neid pidevalt ei kontrollita iga üksikinimese elusaatuse valguses.
Kõik avara, jõulise mõtteviisiga inimesed tunnevad dogmaatikute suhtes vaistlikku vastumeelsust; sest sellised inimesed taipavad juba varakult, et dogmad ei suuda mahutada meie elu kogu salapärast keerukust, ja et panna end sedasorti vormelite kütkesse tähendab endas maha suruda meile ülemalt antud südamesundi ja headust ning meie süvenevaist arusaamadest tulenevat kaastunnet. Dogmaatik aga on kõigi nende tüüpiline esindaja, kes moraaliküsimustes juhinduvad ainult üldreeglitest, uskudes, et need viivad neid kindlal, äraproovitud meetodil õigluse juurde, ilma et neil endil tuleks ilmutada kannatlikkust, otsustusvõimet ja erapooletust, ilma et neil oleks vaja selgusele jõuda, kas neis leidub küllalt osavõtlikkust, mida saab olla ainult inimestel, kes ise on kiusatustega heidelnud või elanud küllalt pingsat ja toimekat elu, et oma ligimestele kogu hingest kaasa tunda.
    • 2. peatükk, lk 445
  • Dr. Kenn, kelle südametunnistus oli täiesti puhas, tahtnuks oma otsusele kindlaks jääda — mitte järele anda üldsuse arvamusele, mis sedapuhku oli põlastusväärne ja vastik; kuid viimaks tuli tal siiski arvestada vastutust, mis lasus temal kui hingekarjasel patu vastu võitlemisel, olgu see patt või ainult näiline — ja selle näilise määrab alati ümbritseva meelelaadi keskmine tase. Kus meelelaad on labane ja jõhker, kasvab alati selle näilise osakaal.
    • 5. peatükk, lk 458


Viited[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel