Oksjon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Thomas Rowlandson, Raamatuoksjon Sothebys (1810-1815)

.

Proosa[muuda]

  • Me ei tunne end kusagil nii hubaselt nagu oma sünnipaigas, kus esemed muutuvad meile kalliks, enne kui me kogeme, mis on valikuraskus, kus väline maailm näib meile ainult omaenda olemise jätkuna: me tajume ja armastame seda nagu omaenda olemasolutunnet ja oma luid-liikmeid. Oksjonile pandult võiks meie varajase lapsepõlvekodu mööbel näida liiga tavalisena, isegi inetuna; nõudlikum maitse põlgaks selle ära; ja kas ei ole püüdlus oma ümbrust järjest kaunimaks ja kaunimaks muuta see õilis omadus, mis eraldab inimest elajast, või, kui soovitakse täpsemat definitsiooni - mis eraldab inglise inimest võõramaistest elajatest?
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", II raamat, 1. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 139



  • Tõsi, mitte Tollimäel ei peetud küla esimest oksjonit, oksjonihaamer kolksatas hoopis jõukamas talus. Aga kui see oli kord juba külasse jõudnud, lähenes see halastamatult ka Tollimäele. Kaks kõrvetavkuiva suve teineteise järel, kaks talve, mis tegid rukkipõllud mustaks, ja masinaühistu kõrbes põhja. Siis tuligi päev, kus sa pidid sülitama: "Mis hundi hambus, see hundi kurgus!" ja laskma kirja panna oma veised ja pudulojused, ka truu Ükssilma. Ja kui kord juba nii narristi oli käänanud, siis ei hakanud sa vastu vaidlema, et oksjonikuulutusel seisis just niiviisi:
... ja samal päeval müüakse Tollimäel masinaühistu võlgade katteks
1. must lehm, kolme poja ema — alghinnaga 50 krooni
2. märahobune, vanus teadmata, ühe silmaga — 100 krooni
See kuulutus muutis tõsise loo omamoodi naljaks, ja nali ning naer öeldakse olevat terviseks. Sinu tervist-jaksu see oksjon tõepoolest ei murdnud. Lehm müüdi küll ära, kuid Ükssilm ei leidnud ostjat ja sa olid tema läbi nüüd targaks saanud ning teadsid, kuidas edaspidi oksjonile vastu minna. Et see kolksatus viimaseks jääb, seda ei maksnud enam loota. Maaparanduslaen oli ju tasujata, selle protsendid ähvardasid iga natukese aja takka ja ega's muidki makse ei unustatud. Ükssilm pidi aitama ja ta aitas. Noor lauk oli kirjutatud poja nimele, teda isa võlgade pärast müüa ei saadud. Oksjonikuulutusel seisis ikka: märahobune — vanus teadmata, ühe silmaga...
Oksjonikuulutused kaunistasid nüüd tihti vallamajauksi ja kuulutustetulpi, seetõttu ei äratanud nad enam kellegi imestust. Iseasi kui siin või seal juba terve talu haamri alla sattus. (lk 59)
  • Sel moel kaapisid sa ikka tähtsamad maksud kokku ja kui just õigeks ajaks kõike ei jõudnud, mõistis tuttav pristav küsimatagi, et kirja tuleb panna ikka seesama märahobune, kelle vanus teadmata ja kel üksainus silm ja keda keegi osta ei himustä. Niiviisi rippus su truu sõber mitmeid-setmeid kordi oksjonitulbal ja küllap oma suure tänutunde selle looma vastu kandsidki hiljem kolhoosihobustele üle. (lk 59)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel