Veera Saar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Veera Saar (kuni 1936 Veera-Alise Döring; 28. märts 1912 Aasiku, Jamburgi maakond, Peterburi kubermang – 20. juuli 2004) oli eesti kirjanik ja pedagoog.

Intervjuud[muuda]

  • Mul on üks teema, mida tahaks kirjutada. Mõnel päeval mõtlen, et võiks kirjutada, aga mõnel, et võin iga silmapilk kukkuda ja mis mõte sel veel on.
  • Kui millestki enne palju räägid, ei saagi sellest asja. Mul peas ka asi varieerub, ühel ööl mõtled üht moodi, teisel teisiti. Aga see ei anna rahu. [---] Ma ei ole majanduslik inimene. Ei jookse ummisjalu kööki, kui nõud pesemata. Aga kui üks mõte võtab mind kinni, siis ei saa rahu. Ma olen ju maainimene, olen pidanud kõike tegema, aga lisaks oli kogu aeg see "midagi". On tänapäevani.
  • Kui kuulutati välja lastejuttude võistlus, ütlesin Kajale, et saadame sinu raamatu ka. Kui saame auhinna, ostad selle eest kommi. Auhinna saime, aga kommi ei saanud, raha oli hädasti mujale vaja. Raha oli tollal nii vähe, et peaaegu polnudki.
  • Ma ei mäleta, et ma oleksin olnud ülikooli ajal näljas või tuupinud ööd läbi. [---] Sukad kulusid nii ära, et seelikuserva koha pealt tuli neid nõeluda, auk kulus sisse. Kui uued sukad ostsin, vahetasin ülikooli peahoones ühe skulptuuri taga jalga, sest vanad ei kannatanud enam koju minna. Siiski oli see tore aeg.
  • President Arnold Rüütli lokid meeldivad mulle tänapäevani. Mulle meeldis tema olemine. Ta oli koolis väga tubli poiss, õppurkonna vanem. Vanasti ta käis mul perega külas, tema lapsed on siin jooksnud. Pidas ikka meeles, aga seekord unustas küll mu sünnipäeva ära...
  • Rakvere suurärimehe Oleg Grossi isa oli üks väga tore mees. Tark mees ning hea õpetaja. Aga ta söödi Jänedalt välja, sest ta julges klassis öelda, et majandid ei saa enne jalgu alla, kui masina-traktorijaama masinad antakse majanditesse. Ta julges ütelda tõtt – ja kaotas koha. Mäletan, kui ta läks terakotikesega veskile, kaap peas ja paljajalu. Kõik teda armastasid.


"Isa niinepuu"[muuda]

Tsitaadid lühiproosakogust: Veera Saar, "Isa niinepuu", 1977.


  • Metsavahi leib maitses alati magusam kui see, mille ema hommikuti laste jaoks lauale jättis. Küla pehme leib ja soe piim panid Hilja põsed punama ja silmad säranma, nagu peabki olema lapsel, kes on sündinud õnnesärgis.
Hilja teadis hästi, et oli sündinud, õnnesärk üle silmade.
Kord pühapäeval kükitas ta hiirvaikselt ema selja taga kui see metsavahinoorikule kõneles asjust, mida tuleb teada noorel naisel, kes ootab titte. Siis ta kuuliski, et on sündinud õnnesärgis. Niisugusest lapsest pidi saama õnnelik inimene. Ja et õnn kindlana püsiks, mässinud tädi Kai vastsündinu veel vanaisa musta särgi sisse. (lk 5-6)
  • Ta oli natuke üle seitsme aasta, kui esmakordselt pääses metsast välja külasse. Teda viidi Sõõrule lambakarjaseks. Silmad imestusest ning heast meelest pärani, vahtis ta uusi kohti, pikka talumaja, lehmalauta, mis näis kodusest eluhoonest uhkemana, ja ilmatu suurt kahepoolsete väravatega küüni. Teda hämmastasid valgeks lubjatud tüvedega õunapuud, mis pidid sügisel punama õuntest, ja põllud, kus kartulivaod olid nii pikad, et andis nende lõppu joosta. Talle meeldisid kohe ka suured kriimupäised lambad ja pisikesed kruttis villaga talled, keda tal tuli kesal karjatada. Aga siiski kihasid ta riided paar nädalat täidest, nii valgetest ja teravatest nagu peeneks hõõrutud linaluud.
Võib-olla tekkisid täid sellest, et ta pidi üksi magama tallilakas, kus kõik nurgad mustasid võõralt ja kuhu kostis hobuste puristamine ning lakkamatu krõmpsutamine. (lk 6)
  • Hilja häbenes oma suurt söögiisu — teda piinas nüüd alaline näljatunne. Ta käsivarred ja sääred venisid iga päevaga pikemaks ja Hilja uskus, et need on seest õõnsad ja sinna see toit kõik lähebki, nii et kõht jääb poolikuks. Mõnigi kord oleks ta üksi tühjaks söönud suure savikausi, kust perenaine igaühele kulbiga tõstis. Kui sööjate lusikad taldriku põhjast sinise tangusupi viimaseid tilku kaapisid, seisid perenaise käed juba ammugi vagusi süles,
"Miks sa ei söö?" päris Noor-Jaan.
"Palju see inimene ikka jõuab süüa!" vastas perenaine ja vaatas vasakut suunurka tõstes niisugusel pilgul üle sööjate, nagu polekski need inimesed, vaid mingid arusaamatud elukad. (lk 8)
  • Kari polnud algul suur. Lammastele tulid lisaks ainult kolm lehma ja aastane pullipruks. Ääretu mets rabalohkudega laius kolme kanti ja Hilja võis karjaga hulkuda nii kaugel kui soovis. Metsa ta ei kartnud, see oli talle sündimisest saadik omane. Tuttavad lõhnad ja hääled, tuttav kohin, tuttav varjude ja valguse mäng — ning suur vabadus. Kuid hommikuti, kui päike polnud jõudnud veel kastet kuivatada, oli metsaalune jahe ja vesi lodulompides külm nagu raud. Et valutavaid varbaid soojendada, kükitas Hilja kännule ja mässis jalad seelikusabasse. Ent juhtus, et ta jäi niiviisi tukkuma, ja kui ärkas, polnud lehmakelladest enam kõppugi. Ta jooksis end hingetuks, jooksis varbavahed lõhki ja jalatallad veriseks ega osanud karja kuskilt leida. Mitu korda sai ta loomad naabrimeeste viljast kätte. Kord leidis ta need Nuki möirgamise peale. Hingetult naabri põllule lähenedes küulis Hilja sõnni möirgamise sekka naabri hirmsat vandumist. Lehmad jooksid loomiseelses rukkis, sõnn, keda Hilja iga päev ketti pannes ja ketist lahti tehes kallistas, möirgas ja kaapis, nii et muld lendas. (lk 11-12)
  • Ta polnud veel eluilmas järve näinud ega seda, kuidas kala järvel lusti lööb. Ent ta oli neist kuulnud ja lugenud vanadest raamatutest, mida mehkeldas kingsepp Vidrikult, kes elas Sõõru saunakambris. Selle nirginäolise vanamehe juurde tõmbas Hiljat imelik võim. Algul käis ta saunakambris asja pärast - viis perenaise käsul vanamehele piima. Pannud piimavinku koidest näritud köögikapile, jäi ta tunnistama, kuidas Vidrik voorsut pinsoli külge õmbles või talda alla tikutas. Vidriku käes käis see nii lihtsalt ja ilusasti, et Hiljal tekkis kiusatus ka ise proovida. Kord tegi vanamees naabritüdrukule valgest linasest riidest leerikingi. Need tulid kõrge kontsaga kingad, nii kenad, et Hilja ei suutnud neilt silmi lahti kiskuda ega ära minna. (lk 13)
  • Hilja ei tohtinud kodust mõeldagi, sest siis jäid käed-jalad seisma. Kui Hundimäe metsalagendik mõnikord meenus, raputas ta pead ja traavis edasi. Aga kõige kiuste ei kadunud kõrvust haabade kohin ega silme eest suur helesinine kummulikeeratud kauss. Siinne taevas oli lai nagu liud, ta ei helkinud iial nii puhtalt ega heledalt, või ei jaksanud Hilja neil puhkudel silmi üles tõsta. (lk 13)
  • Jossi paksude tumedate kulmude vahel seisis alati tige korts. Kuid see tigedusekorts pettis. Joss ei kiusanud ega teinud ülekohut. Ta jooksis tihti Hilja eest loomadele vastu, kuigi kord üht, kord teist jalga limpas. Oma hädast ei tahtnud ta midagi kõnelda, oma kodust ka mitte. Meeleldi rääkis aga suurest linnast ja vabrikust, kus olla ta onu ja kuhu ka tema kord läheb. Ta armastas jutustada lugusid ajaloost ja sellest, kuidas kuskil vabaduse eest võideldud. Eriti vaimustasid teda buurid, kes pidid olema nii osavad, et võisid pähkli teise hammaste vahelt puruks lasta. Et ka nii osavaks saada, meisterdas Joss vibusid ja kihutas nooli lendavatele põrnikatele järele. Kuid aeg-ajalt sai temast praktiline töömees. Siis tegi ta korve, tillukesi munajaid marjakorve ja suuri väljavenitatud magudega kartulikorve. (lk 14)
  • Suved ja talved vaheldusid. Hilja elukell tiksus ühteviisi. Kooli pääses ta ikka alles siis, kui härmatis kattis heinamaatönka. Paljud peatükid õpikutes jäid talle tumedaks, kuid siisld trügis ta klassist klassi.
Perenaine ootas kärsitult, et see koolis vantsimine kord juba lõpeks.
Kui kuus klassi läbi said, tuli Hilja lagedale hullu mõttega, mille vargsi raamatutest kokku oli lugenud või endamisi välja haudunud. Murdnud pererahvale näidatud lõputunnistuse kokku, teatas ta otsustavalt:
"Nüüd lähen teilt ära." (lk 14)
  • "Õnnesärgis", lk 5-15


  • Väike-Karla oli elus ikka nahutada saanud — küllap ta oli kurja tähe all sündinud — ja näe, siin sooski pidi kõik jälle otsast peale algama. Viimases ihu- ja hingehädas oli ta siia põgenenud süütu usuga, et võib siin ehk omaette nokitsedes kõhutäit teenida. Nüüd tõugati ta ometi kampa, mis head ei ennustanud. Niipea kui ta kaaslasega sügava peakraavi juurde jõudis, kus parajasti töö käis, ronisid mudased mehed kraavist välja, kogunesid tulnute ümber ja nõudsid karedalt:
"Kas saba taga?"
Ei, omateada polnud Väike-Karlal mingit saba, ta polnud tagaotsitav. Ja kes teda võiski taga otsida? Teda oli kolgitud, narritud, petetud ja talle muud ülekohut tehtud — tema polnud kedagi kolkida, narrida, petta ega röövida mõistnud. Ei, ta polnud tagaotsitav, vaid kõigiti aus kodanik — seda võis ta küll puhtast südamest öelda. Ja kui ta seda paar korda oli kinnitanud, näidati talle ta töökoht kraavi hakul kätte. (lk 16)
  • Jah, töö jätkus: poolpaljad mustaks põlenud ja kõntsakorraga kaetud mehed töötasid nagu masinad, labidad liikusid ühtlases rütmis, tõstes ja loopides raskeid vett-tilkuvaid turbakamakaid. Uustulnukad pidid ruttu selle rütmi kätte saama, kui nad tahtsid siia jääda ja tõeliste kraavihallide seisusesse jõuda. Kerge see polnud. Tarvis oli osavust, jõudu ja head käe järgi tööriista, et lahti lüüa männijuurikatest ning sitketest väätidest läbipõimunud kõdunemata turbakamarat. Väike-Karlal polnud õieti ei esimest, teist ega kolmandat ja ta tundis, et saatus on mänginud talle nüüd küll kõige õelama vingerpussi.
Tõsi, ta oli ennegi kraavilabidat käes hoidnud, oli peremeeste põllukraavisid puhastanud ja siin-seal mõne uuegi jupi kaevanud. Kuid ikka oli ta üksi oma jõu ja jaksu järgi susinud, ise oli ta mätta lahti löönud, kraavipõhja välja võtnud ja nõlvad silunud. Nüüd aga — ei, nüüd polnud tegu tavalise kraaviga. See oli mitme meetri laiune kanal, mis pidi endasse koondama kõik turbasoo-kraavide veed ja need jõkke viima. Põhigi oli sel kanalil laiem kui harilik kraav pealt ja sügavus tuli välja kaevata astmete kaupa. Väike-Karla mõistis, et missugusele astmele ta ka lõppude-lõpuks satuks, kerge poleks tal kuskil: ta ei tohiks jääda teistele jalgu ega töörütmi segada. Toites ja turvutades end mõttega, et siin peaks jätkuma tööd vähemalt sügiseni, raius ta mehiselt labidaga, surus selle peale kogu oma kesise jõuga ja püüdis lahtikangutatud mättaid sama kaugele visata, nagu nägi neid lendavat teiste labidatelt. Ülemäärasest pingutusest lõi talle vahete-vahel valu sisse ja ta mõtles kibedusega, et need kontorisaksad olid teda nüüd ometi just siia saatnud, kus soolikad verd niristama hakkavad. (lk 17)
  • Tihe ja soolane oli see taluahjus küpsetatud leib, nii paksu pruuni koorukesega, et andis läbi hammustada. Magusaks muutus ta suus ja kahju oli teda alla neelata. Pehme lihaga heeringas passis temaga hästi kokku ja sundis pärima, kust ja kuidas siin soos seesugust suupoolist saadakse. (lk 18)
  • Peamiselt oli see muidugi leib, suured pruunid, tihti kõvasti kõrbenud leivakannikad, millega soosaarele barakkidesse mindi. Seal kahekordsete naride äärel istudes hammustati siis samuti nagu lõuna ajal kraavikaldal tugevat soolast leiba veel soolasema heeringaga ja joodi peale jõest ammutatud pruunikat vett. Mõnikord oli see kõhutäis niivõrd soolarikas, et ühest toobist veest selle lahustamiseks ei jätkunud, aga kui Väike-Karla juhtus seda nimetama, õpetas kurtmist kuulnud asjatundja:
"Õhtul võid sa kaanida, palju tahad, aga hommikul ole ettevaatlik!"
Teine lähedalviibijä lisas:
"Kraavihalli leib peab olema soolane, muidu on ta võhm varsti väljas." (lk 18-19)
  • Siis, sellel õhtul tegigi tagaotsitav suu lahti ja alustas niisugust juttu, mille pärast talle hiljem professori nimi anti. Ta ütles:
"Jah, vähemalt soolanälga meie rahvas enam ei näe, aga paljudel on see ka ainus kaup, mida ta osta jõuab."
Ja pikki koibi üle nariääre kõlgutades jäi ta ootama, mis talle vastatakse. Kuid kraavihallid ei lasknud end nii kergesti püüda. Kõvadel naridel selili, ajasid nad lori maast ja ilmast, kuni hakkasid norskama.
Ent nii juhtus ainult sel esimesel korral. Varsti märkas Väike-Karla, et hallid jagunesid nagu kahte leeri: ühed, kes tagaotsitavat tõsiselt kuulasid, ja teised, kes talle ütlesid:
"Ära tule meile seletama, me pole eilsed!" või hoopis:
"Lõugade eest siin soos ei makseta: tahad saada, vajuta labidat!" (lk 19)
  • Ja Väike-Karla pidi siin sooski mõistma, kui ülekohtune on maailm ja kui raske on selles endale inimväärilist kohta kätte võidelda.
Liialt vähe oli ta veel halli leiba söönud, et halle, nende kombeid ja seadusi tunda. (lk 20)
  • Väike-Karla sai kaua kõige üle juurelda. Aegamisi hakkas talle selguma, et siin tuulevaikses soos kõrvetava päikese all on omad seadused. Siin sügava kraavi põhjas ei küüruta mitte üksnes elupõlised kraavihallid, vaid siin on igasugust rahvast, ausaid inimesi ja tagaotsitavaid, nii neid, kes trellidetagust näinud, kui ka neid, kes piruka juures istunud. Aga olid nad, kes nad olid, nüüd, mil sama leiba hammustati, olid kõik samas seisuses ja keegi siin ei püüdnud sorida teise minevikus. (lk 21)
  • Teadagi, need mõned kroonid, mis igale mehele pärast Otile söögi-, suitsu- ja õllevõla tasumist taskusse jäid, polnud kõneväärt. Ja käid sa alevis või ei, nendega sa kaaslast hädast välja ei aita. Aga aidata tuleb, pagan võtku, aidata tuleb — seesugune on halli seadus. (lk 22)
  • Väike-Karla ei uskunud, et kümnik avanssi annab ja pealegi veel niisuguse summa. Temale polnud elus keegi avanssi andnud, ei sentigi. Hoopis vastupidi — mõneski kohas oli tal mõni sent saamata jäänud, sest maksjal polnud parajasti peenikest raha või siis oli saadav summa nii tühine, et selle pärast ei tasunud rahakotti lahti tehagi. Oleks tal kas või surm suu juures seisnud — avanssi... Ei. (lk 22)
  • Aga mis parata — terve maailm on ühesugust ülekohut täis, nagu on täis lobisejaid, kiidukukki ja professoreid, terve maailm ja see soosoppki. Üks ja sama igalpool: väikene mees olgu vait ja vedagu koormat.
Aga väikese mehe rakud on tugevad, nendes pole vedelaks tegevat rasva ega üleliigset vett. (lk 24-25)
  • Väike-Karla tegi südame kõvaks ja otsustas endamisi, et kui hallid tõepoolest lasevad temal putkupistnu võla üksi tasuda, siis vinguma ta ei hakka ja ära ei sure. Õllepudeli Oti juurest jätab siitpeale ostmata, seda muidugi, heeringat toob harvemini ja leibagi võib vähem süüa. Ongi sellega juba liiale mindud, päris isupärast hammustatud, niiviisi harjub kõht ikka rohkem ja rohkem nõudma, venib veel üleliia suureks — hakka teda edaspidi kas või turbaga täis toppima. (lk 25)
  • "Kuhu sa ikka oleksid kadunud — ei halli käest pääse keegi. Kui sa oleksid meid petnud, oleksime su ükskord ikka üles leidnud ja kaela kahekorra käänanud. Kes halli seadust rikub, sellega nalja ei mõisteta!"
Nüüd alles taipas Väike-Karla, miks teised mehed nii rahulikult magasid ja et temagi oleks võinud rahulikult magada — kraavihalle kaitsesid nende seadused. Need seadused käisid kõigi kohta, kes labidaga hallide sekka asusid ja nii käisid need nüüd ka tema, Väike-Karla kohta.
Aga ometi oli maailmas seadusi, mille vastu kraavihallide seadused nõrgaks ning jõuetuks jäid. (lk 25)
  • "Kibesoolane leib", lk 16-26


  • Kivid seal ülal müürivenelaste kätes otsekui lendasid kohale, neid ei passitud ega säetud: lartsakas lubjamörti kelluga parajasse paika, lops! kivi müürile, teine, kolmas... ja jälle kuri käsk ülevalt alla:
"Davai kirpitš!"
Poisi sarnakas nägu leemendas higist. Iga kord enne rakkesse asumist käis tolmune käsivars mehhanilise liigutusega üle higipisarate, litsudes need laiaks ja pühkides laubale ilmunud niiskuse kõrvade poole, kust see siis läbi tolmu jahu väänlevate ojakestena allapoole nirises. Pleekinud trussikud, õigemini — pleekinud narmendav kalts poisi niuete ümber ei jõudnud kõiki neid niresid kinni püüda, takistamata jätkasid nad teekonda poisi reitel ja jämedatel verekomudest mühklikkudel säärtel. Aga kui palju seda märga kivitassija nahk ka immitses, ei suutnud see ometi maha pesta paksu tolmukorda, valge kivi ja musta turbapuru segu, mis kleepuva kihina kattis ta keha, tema turja, reisi ja sääri, samuti juukseid ning kulmukarvu.
  • Ei olnud enam ööbikute laksutamise aeg, aga soosaartel kukkusid käod ja inimlapsed unustasid rutu. Ühel kuivemal künkal istusid nad maha ja poiss pani pea Ellu sülle.
"Mis su nimi on?" päris Ellu, kui ta sõrmed juba hulk aega poisi niisketes juustes olid siblinud.
"Mis see sind huvitab?" küsis poiss taevasse vahtides.
"Natuke huvitab."
"Noh — Juljus."
"Juuljus... Juuljus..." venitas tüdruk. Kulus raasuke aega, kui ta edasi tungis:
"Kes sulle niisuguse nime pani?»
"Kes muu kui ema," ühmas poiss ja sulges sedamaid silmad.
"Sul on siis ka ema...?"
Poiss ei vastanud, lamas nagu surnu. Ja Ellu kordas:
"Sul on ema..."
"Kuidas minagi muidu siia kurja maailma sattusin," ütles nüüd poiss. (lk 29)
  • Aga järgmisel päeval traavis poiss jälle endise hooga, tolmune ja higist leemendav, määrdunud kalts ümber niuete. Kivivirn ta kukil sai tavalise kõrguse, kakskümmend viis, kolmkümmend kivi tõsteti kitsega üles, võibolla rohkemgi. Niisuguse laadungiga tõusti mööda võnkuvaid laudu peaaegu kaselatvade kõrgusele, uuesti, ikka uuesti... ja lennati alla säärase rutuga, nagu kõrvetaks tuleleek kandu. Ei jäänud seal mahti vasakule ega paremale vaadata, ei põuahalli taevasse pilku heita ega ümberringi laiuvat juba lagedaks raiutud sood silmitseda. Iga üleliigne liigutus oli kurjast, iga sõna asjata aja- ning energiaraiskamine, millest tuli hoiduda. (lk 30-31)
  • "Oma asi, kus käisin," tuli tume urin hammaste vahelt. Jälle oli Ellu kord vaikida. Ta vaikis üsna kaua, võttes endamisi läbi kõik selle, mis ta oli kuulnud igast ilmakaarest kokkutulnud meestest, nende elust, kommetest ning käimistest. Ja ehkki tal polnud veel aastaid üleliia, tundis ta elu niipalju, et see teda raskesti ohkama pani. (lk 31)
  • Ja seal nüüd tegi Ellu jälle midagi, mida ta poleks praegu tohtinud teha. Ta pani käe poisi turjale ja sai aru, et poisi lihased värisesid. Tema käe all hakkasid need veel tugevamini värisema ja siis sööstis poiss püsti, pööras talle selja ja läks pikkade metsikute hüpetega künkast alla, kahlas läbi oja ning kadus Ellu silmist. (lk 32)
    • "Kivitassija", lk 27-32


  • "Tõsijutt! Riik annab ju nüüd neid sootükke... suureperelistele." — "Või soosse!" imestasid need, kel puudus julgus tallatud rajalt kõrvaleastumiseks, aga parastajad lisasid: "Puhas leib ei lähe enam nahka, mis siis muud kui soosse turvast sööma!" (lk 33)
  • Ent Tarumi Jaak ei teinud sellest väljagi. Pikk ja veidi vimmas nagu ta oli, käis ta oma käimisi ja õiendas oma õiendamisi, kuni ajaski hobuse tare ette ja ladus lastekoorma peale. Ei ta hakanud kellelegi seletama, miks ei taha enam süüa kirikupõldudel, heal mineraalmaal kasvanud ja pastori enda õnnistatud puhast leiba, vaid läheb oma perega sajandeid seisnud põlatud maale "turvast sööma". Võib-olla ulatusid selle sündmuse juured juba õige kaugele, viimaseks tõukejõuks aga osutus — vanadekodu kapsamaalapp. (lk 33)
  • Surnuaia taga, allika ning pastoritalu põldude vahel lössutas kihelkonna vanadekodu — pikk maadligi vajunud maja väikeste viltuste akende ja längus ustega. Selles vanas majas veeretasid oma viimaseid päevi kaduviku poole kihelkonna kõige kehvemad, eidekesed ja taadikesed, kelle töö suures maailmas oli juba tehtud. Pühapäeviti koogutasid nad kirikuväravate taga ja mõnigi kirikusse sõitnud perenaine sai jumalale ning naabritele näidata oma heldet südant sandikese rüppe poetatud leivatüki või karaskikäkiga. Argipäeviti aga nääklesid vanakesed sänge täistuubitud tubades, tatsasid vana maja ümber ja käisid nende hoolde usaldatud hauaplatse kastmas. (lk 34)
  • Kuigi suuruke see "seekide" kapsamaalapp polnud ja selle alumine, allikapoolne äär oli nii niiske, et kasvatas ainult lopsakat seamaltsa. Kuid see serv, mis ulatus pinumaa taha, oli rammusaks väetatud tuha, solgi ja kõige sellega, mis igal hommikul madalatest ustest vanades ämbrites ja pottides välja tassiti. Seal luhtasid kartulipealsed alati nii lopsakalt, et vajusid maha, kapsapead kasvasid lõhki ja kaalikad kippusid seest õõnsaks jääma. Igal vanakesel oli oma vagu või kaks, mille ümber jätkus tegevust terveks suveks. Hommikust õhtuni kummardasid ja köögutasid kustuva silmavalgusega eidekesed ja halli habemega taadikesed oma maaraasukese kohal, põlvitasid vagude vahel, kastsid, kobestasid ja rohisid, urgitsesid vanade köntis sõrmedega porgandisabade ja peedipabulate ümber, imetlesid ja hellitasid oma viimast tööd. Ja talvelgi oli neil asja pinumaa taha. Sinna kandsid nad kõik, mis nende kehvast elust üle jäi; seal käisid nad vaatamas päikese tõusu ja kevade tulekut, seal ootasid lume sulamist ja aega, mil kündja jälle "põllule" võiks ilmuda. (lk 34)
  • Aga niipea kui allikaäärgi hobuseid kandis, pööras Jaak vanadekodu põllule. Oli see alles pidupäev! Terve leegion rahvast tatsas siis künnimaa ümber ja kriitikat oli kui palju! "Kas ta ikka liiga märg ei ole?" arvas üks, "kuivab viimaks paaka..." — "Kui künnaks karvake sügavamalt," soovis teine, "siin ilus paks muld..." — "Ära sa aga liiga sügavalt lase," õpetas kolmas, "pöörad toore maa peale..." Jaak, kes muidu õpetajaid ega nõuandjaid ei armastanud,. seadis sahka üles- ja allapoole, kuulas ja pani tähele, vastas ja seletas. Ja mõnus muhelus ei kadunud ta näolt ka siis, kui põld oli küntud. Terve aasta jooksul ei kuulnud Tarumi Jaak nii palju tänu ning õnnistussõnu kui selle pooletunnise töö eest. Ta kuulis neid veel teine kordki, kui vedruga maa peeneks tegi, ja kolmas kord, kui adraga vaod sisse lükkas ning need vanakeste vahel õiglaselt ära jagas. "Aitäh, sa hea mees!" öeldi talle. "Aitüma ja ole sa tuhandest terve! Jumal õnnistagu sind ja su lapsemudisid..."
Tahes-tahtmata pidi Jaak vanakesi võrdlema pastoriga, kes ealt ei jäänud neist palju maha, kuid saagiga polnud iialgi rahul. Kasvas kord oder missugune, tihe ja ilusa pika peaga. Ei õnnistanud hingekarjane poolemeest, et see nii ilusa vilja oli kasvatanud, vaid lausus: "Jaah, tihedam ta küll enam ei passiks, aga ta oleks võinud pikem olla — taevas ruumi küll!" (lk 35)
  • Kuid nüüd, mil vana pastori aeg täis sai ja tema asemele asus äsja ülikooli lõpetanud noor mees, kadus muie vana Tarumi näolt. See oli kadunud juba siis, kui ta tuli uue kirikhärra juurest esimeselt jutuajamiselt, kus pidi uuendatama rendi- või pooleteraleping.
"Noh?" päris naine, kui Jaak sisse astus ja raskelt istus.
"Ta tahab meile jätta ainult allika vee," ütles mees.
"On ta siis nii kitsi?" imestas naine.
"Tal olla suured võlad — õppinud kümme aastat ülikoolis." (lk 35-36)
  • "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", lk 33-37


  • Tarumi Jaak vahetas tühja koti teise kaenla alla ja lisas sammule pikkust. Tema vaba käsi viskas hoogsaid kaari, kuid jalg jooksule üle ei läinud. Mehel ei passi joosta, ja Tarumi Jaagu taolisel, kes elus juba igasuguseid päevi näinud, liiatigi mitte. Kõik need külavahetanumad, mis ta tänagi läbi pidi kõndima, käis ta ühesuguse väärika sammuga, kuigi hing oli elusat tuld täis, nõelutud kott kaenla all ühteviisi tühi ja taskupõhjas ainult peotäis kõlisevat metalli. (lk 38)
  • Jah, see neetud metall, see neetud kõlin! See oli vihastav ning mehele alandav. Täna hommikulgi oleks ta otsemaid selle läikiva puru kotipõhjast puistanud, kui kulunud kaante vahele oleks võinud panna kas või üheainukese näruse paberi. Piinlik on vanal mehel lugeda kümnesendilisi, et saada kokku kroon ja siis veel kroon. (lk 38-39)
  • Maa oli must mehe silme ees ja ei olnud mõtetki, et uuesti läbi küla kõmpida. Soosse tuli käänata, põigelda turbaaukude ja mahaunustatud aunade vahel, istuda ussimättal ning pidada aru. Tuli jälle kord jumalaga juttu puhuda ja meenutada vana pastori sõnu: "Annab jumal lapsed, annab ka leiva..." Vale! Kui neid kidurate sookaskede otsas kiikuvaid marakratte võikski jumala arvele kirjutada, siis leiva suhtes ei saa teda küll tänada. Aitaks, kui võiks pudrugi eest patsi lüüa. Aga ei või, sest põllusiil jääb seemendamata. (lk 39)
  • Aga lõppude lõpuks ei teagi, kumb kuradile rohkem meeldib, kui on vaja hinge välja lunastama hakata, - kas kõlisev või krabisev, või kas ta oma tavale vastupidi kaupa sobitabki. Temagi ahnus on piiritu, aina püüab lisa... (lk 40)
  • Aga samas langesid teovõimsad käed ripakile: kraavi põhjas, viljakott vatsal ja terav plekkvitsaga palistatud vankriserv kõri peal, lamas Künkamäe vana. Tema, ei keegi muu. Nägu must, silmad pahupidi — valmis mis valmis! Teadagi, palju sihukesele piibuorgile vaja! Ei õiget konti ega kõhtu, nii oli eluaja hea kerge kiirust taga ajada. Ja väle ta oli, see Künkamäe kuulus kruubitegija, väle oma otsani. Jõudis paari tunniga metsakülast siia teelahuni. Küllap kiirustas ja laksutas ohjadega, et rutemini edasi jõuda, — kartis, et mõni uudismaa hädaline tuleb veel kiusama ja puudakest paluma. Aga kiirustades oli vaene mees unustanud, et täkk võib hakata perutama ja et täissöönud loomal on lihtne asi lagunenud soosillalt liivateele käänates kõrge koorem kummuli lüüa. (lk 40)
    • "Puud otri", lk 38-41


  • Soovid ja unistused on inimese pärisosaks. Nad võivad olla õilsad ja innustavad, kuid ka kadedad ning kurjad. Viimaseid valvab hoolega vanakurat, olles kohe valmis neid täitma. (lk 42)
  • Vana Tarum ei jäänud kauaks aru pidama. Ta sülitas pihku, haaras kirve, rookis maha vaevakased, raius lahti pajupõõsad. Loopis tulle need ja teised ning takkapihta ka sookailu- ning sinikamättad. Ja siis vajutas ta labida märga mulda — tõmbas kraavid soosse, päästis roostese vee jooksma. Ühe hooga see muidugi ei läinudki, kuid tehtud see sai. Sai tehtud see ja muugi, nii et võis hakata külvama. Võis hakata külvama, võis pühapäevahommikuti kõndida ümber iga aastaga suurenevate põllutükkide ja vaadata, kuidas vili idaneb, kuidas ta võrsub, kuidas sirgub... Võis vaadata ja rõõmustada, võis muretseda ja meelt heita, võis kõike, mida põllumees aastasadu on teinud ja mida ta ikka teeb. Tarumi Jaak unistas ja lootis, lootis ja pettus, lootis ja rõõmustas — nii igal kevadel ja suvel. Nii kuni sügiseni. (lk 42)
  • Sügisel hakkas Tarumi Jaak kukalt kratsima. Sügis tõi muret ja arupidamist. Seda siis, kui vili oli kasvanud kehv ning kesine, aga ka siis, kui see juhtus olema keskmiselt kena. Iva tuli ju kõrrest eraldada, terake peast ja pebrest välja murendada. Kuidas sa seda teed? Jõud ja nõu olid korraga otsas. Polnud ju enam isaisade ajad, polnud rehetuba ega tahmaseid parsi, millel kõrsi kuivatada; polnud kõvaks tambitud rehepõrandat, kus hobusega vilja pahmata. Vili nõudis masinat. Olgu ta hall või kuldselt kollane - ikkagi nõudis ta masinat. Kuhupoole sa nüüd käänad? Kust sa selle masina välja nõiud? Sooasukail polnud ühtegi masinat ega mootorit, need undasid peremeeste põldudel. Seal hakkasid nad juba poolest suvest undama. Nagu õrritav jörin liikus see undamine ümber soo. Mõnikord tuli nii lähedale, et pani Tarumi Jaagu lootuses võpatama: ta kippus uskuma, et masin põikab ehk ometi korraks ka soosse, astub temagi õuele. Kerglane lootus! Jõrin kaugnes jälle, läks teise või kolmandasse kanti. Roomas rahulikult eemale, otsekui oleksid Tarumi Jaagu viljatagavarad kõige suuremad ja tema pere kõige väiksem, nii et just tema võiks uudseleiba kõige kauem oodata. Aga et see nii polnud, vaid otse vastupidi, ei aidanud vanal Tarumil muud, kui et pidi jälle kord käima oma Kanossa-teekonda — minema kummardama peksumasina peremeest.
Tarumi Jaak ajas habemetüüka maha, nühkis säärikud puhtaks — seadis end otsekui kirikusse minekuks. Hüppas üle laia piirikraavi ja läks kätt raskelt visates mööda põlluvaheteed otse külani, kus undas masin. Andis töötajatele jõudu, käis ümber punase imeeluka, vaatas, kuidas selle ahne kurk kuldset vilja neelas, kuidas kotid teradest täitusid. See oli jämedaivaline vili, puhas ja raske, mineraalmaal kasvanud, hakis järele valminud, kuiv, säärane, mis hamba all raksub. Tarumi Jaak tundis hästi sellise vilja maiku, ta oli omal ajal ka ise ühe pastori põldudel samasugust kasvatanud. Nüüd oli see nagu kauge uni, nüüd olid tal teised põllud ja teistsugune leib, — ta oleks sellegagi hästi rahul, kui vaid terad kätte saaks...
Peremehed askeldasid tähtsate nägudega, sakutasid raskeid kotte, sidusid tugevate nööridega kinni ja viskasid kaalule. Virn kotte ja kõva kaal, virn kotte ja kõva kaal... Masinaomanik — habemessekasvanud jõntsakas vanapoiss muheles, kirjutades numbreid kulunud taskuraamatusse, muheles ja kirjutas... Raske vili — kõva kaal; kõva kaal — raske raha. Niiviisi külast külla, aastast aastasse... Masin undab, kotid jooksevad sahinal vilja täis, jälle kaalule, virna... Jälle pliiats pihku... (lk 42-43)
  • Vanapoiss vahtis raamatusse, vahtis ikka neid kilosid ja tonne, mis sinna ritta olid kirjutatud. Kui peitis need taskusse, ei vaadanud siiski nurujale otsa: hakka nüüd iga tühja oma pilguga austama, pealegi kui see on sinust nii palju kasvult pikem, et pead tublisti lõuga kergitama. (lk 44)
  • Vaatame... See oli öeldud kenasti ja see oli sama, mis mehe sõna. Kui Tarumi Jaak juhtus kellelegi ütlema "Vaatame!", siis "vaatas" ta tõepoolest. Nii pidi see ometi olema. Seepärast läks ta nüüd kindlas usus ja lootuses kodu poole. (lk 44)
    • "Täitunud soov", lk 41-46


  • Ei ole midagi parata, kord saabub õhtu ja sul on kaks kätt rinna peal risti.
Tolli Tidrikule saabus see õhtu küll liialt järsku, ei antud talle mahti videvikutundi pidada ega mahedat päikeseloojangut vaadata. Kolhoosi täkkudega oli tegemist kuni viimse tunnini, nende kabjaraudade ja krihvinaelte pärast tuli muretseda viimse minutini. Kõige vihasema lahingu pidas Tidrik maha just enne õhtut, sõimas esimehel kere täis ning põrutas: "Või temal pole hobust vaja! Aga mina ütlen, et tuleb veel aeg, kus sa hobuse jalajäljele suud annad!" Põrutas niiviisi ja pööras esimehele selja. Läks läbi talliks kohendatud rehealuse poolpimedasse rehetuppa, istus seal ajahambast järatud pingile ja sirutas sõnnikused kummikud välja. Tundis, kuidas tuline viha temas kees inimese vastu, kel jätkub võimu ja väge suurte hingetute rauakolakate ostmiseks, aga natukest ei jätku mõne kümne krihvinaela jaoks. Hobused kõndigu libedaga palja jalu, komistagu vormituks kulunud kapjadega jäisel teel, kukkugu virtsa-aami ees kas või põlvili! Ptüi, kurat! Tidrik sülitas kummikuninade vahele, tahtis hinge kergeks sülitada, aga mitte ei aidanud — põues pressis ja kirmendas. Laskis korraks silmad kinni, et ehk siis see vihaviirg vaibub — ja ei jaksanudki neid enam lahti teha. Oligi õhtutunnike käes.
Nüüd lamas Tolli Tidrik oma viimses sängis, palju uhkemas ja palju kallimas, kui tal iganes oli olnud. Kolhoos oli selle ostnud, See maksis hoopis rohkem kui peotäis kabjanaelu, mida vana Toll oli nõudnud. (lk 47)
  • Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja alpikanni-potidki kena rõngana ümber kirstu ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui kirikhärra nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas talaaris, valged lõkmed lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei agronoom ega ükski naaber. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole piiblisõnas suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
  • Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga puhtad ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda armulauale, siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti lehkavas kuues..."
Neile, kes seisid kirstule kõige lähemal, tundus, et nende hukkamõistvate, ent üksnes ütlejat häbistavate sõnade ajal liikusid Tidriku puhmaskulmud ja ta puhtaks kaabitud, ent juba jälle habemetüükaisse kasvada jõudnud nägu tõmbus muigele, otsekui tahtnuks öelda: "Mees, mis tead sina minu kuuest või sellest, kui puhas või must see kunagi on olnud!" Ja kaugemal seisjad nihkusid kirstule lähemale, nagu sooviksid nad kõik seista vana Tolli kõrval, kui see tõepoolest ei peaks tohtima taevase kohtumõistja ette astuda selles uhiuues ülikonnas, mis talle pärast surma selga tõmmati, vaid peaks sinna minema vanas, mitmekordselt lapitud ning mitmetest haisudest läbiimbunud kuues. Kõik need tööst ja vanadusest mühklikuks muutunud kätega mehed-naised tundsid hästi kadunut ja teadsid, missugust kuube ta eluajal oli kandnud. Sellepärast paistis neile, et õpetajahärra hukkamõistvad sõnad käisid nende kõigi kohta; nende südamed kihvatasid sees ja nende pilgud küsisid üksteisega risteldes: "Kes meist, kas sina või mina, peab sellele variserile selgeks tegema, miks meie vennal pole olnud võimalik pidukuues ringi keksida?" Ja siitpeale ei kuulanudki nad enam võõra jutujorinat, sest nad olid ametis selle matusekõnega, mis nad endamisi Tolli Tidrikule pidasid. (lk 48-49)
  • Sina, vader, ära pane tähele selle kutsumata külalise haukumist, ja anna meile andeks, et me ei mõistnud teda sinu viimse sängi juurest eemale hoida. Meie oleme kindlad, et sa jõuad oma esivanemate, oma poisivemmalde ja oma eide juurde, sest sinu teod on sulle sinna teed tasandanud. See, et sa puhkad nüüd uhkes sängis ja et sulle on selga topitud need kitsad ja võõra lõhnaga riided, ei tähenda midagi. Sinu õige lehk — rehetoatossu, hobusesõnniku ja töömehehigi hais — käib kõigest üle. Ei suutnud pesijad-moorid seda su naha seest välja nühkida, see saadab sind mulda ja vette ja tulle ja taevasse ja kõikjale, kuhu sa iganes võiksid sattuda. Nagu aus inimene ikka, kandsid sa oma lehka endaga kaasas juba siis, kui sa meie külla ilmusid, ja viid selle kaasa ka nüüd, kui siit lahkud. (lk 49)
  • Oli just lõppenud verine taplus, mida kutsuti Vabadussõjaks. Mitte kõik, keda tapatalgule käsutati, ei tulnud tagasi. Sina tulid, kuigi sul polnud õieti kuhugi tulla. Määrdunud sõduripüksid jalas ja higist ning püssirohusuitsust läbiimbunud pluusiräbal seljas, astusid sa mööda külavaheteed. Karjakrantsid jooksid klähvides su kannul, sina aga — küllap vist veel hiljutisest verepulmast purjus, hõiskasid üle koertekärina:
"Ei hõbedat, kulda küll leidu me maal,
kuid viljakandvat mulda on küllalt..." (lk 50)
  • Ja nõndaviisi jõudsid sa Tollimäe väravasse, kust taaditudid kandsid parajasti välja ühe omasuguse kirstu. Nähes, kuidas kandjate jalad risti käisid, lõid sa oma noored käed külge ja torkasid tugeva õla kirstunurga alla. Et sind kiire taga ei ajanud, läksid sa surnumatjatega kaasa, aitasid kirstu hauda lasta ja haua kinni visata. Ja et sul pärast sedagi polnud ruttu, istusid sa tühjaks jäänud vankri servale ning sõitsid leinamajja, et koos teiste peielistega võtta teenitud kehakinnitust. Kas sind keegi kutsus või ei, mis tähtsust sellel on — õige mees peab ikka ise oma samme seadma. (lk 50)
  • Liine silmad ei vesitsenud enam, nendes helkis juba jõuka piiga iseteadvus, kui ta nõudis:
"Eks räägi siis, kes sa oled, kust tuled ja kuhu lähed!"
Ei usu, et sinugi näost oleks paistnud kuigi suurt alandlikkust, kui sa vastasid:
"Näed ju ise, et tulen taplusest ja olen paljas poiss nagu olin siiski, kui sinna läksin."
"Nii et sul pole õiget kohta-paika?"
"Kui mul see oleks, ei ma siis võõrast ukseesist sõtkuks."
"On kuulda, et neile sõjameestele jagatakse nüüd maad, antakse kätte larakad puhast põldu."
"Ei seda igale mehele jätku, hea, kui saavad kavalerid ja ristikandjad."
"Oled sa kindel?"
"Ju olen, kui ütlen."
Seda ei hakanud sa talle seal seletama, et olid juba paari-kolme vallamaja ukse taga paras jagu oodanud, olid endki maatahtjate nimekirja pakkunud, olid mõninga puiklemise järel pidanud tunnistama, et sul pole ei hobust ega härga, ei atra ega äket, isegi mitte naist-last. Olid seejärel haugutada saanud, et mis niisugune püksata poiss maaga peale hakkab, ja pidid seejärel tahes-tahtmata jälle teekoha üles otsima. (lk 51)
  • Kindlasti uuris Liine sind seal jutukäigus pealaest jalatallani, kuigi vist juba varemgi oli vargsi vaadanud. Pikkust jätkus sul temasuguse matsaka jaoks rohked kui vaja, käed-jalad olid jah terved ja jõudu-oidu piisavalt — seda olid sa juba näidanud. Ja pikemalt kaalumata tõi tüdruk oma või ema soovi lagedale:
"Ehk jääksidki Tollimäele!"
"On seda sulaseleiba juba küllalt söödud," vastasid sa külmalt.
"Aga kui peremeheks?" pahvatas Liine ja veri viskus talle näkku. Niiviisi õhetavana-häbelikuna tundus ta sulle vist küll päris sobiva suutäiena. Aga sa ei kiirustanud ogalikku alla neelama. Lasksid tüdrukut rahuneda, rahunesid ka ise ja laususid siis:
"Ju see tähendaks seda, et peaksin peremehe nime eest hakkama palgata sulaseks. Paberiteta peremehel pole just suurt väärtust."
Liine punastas veelgi sügavamalt, kui ütles:
"Paberid saad siis, kui sünnib esimene poeg."
Küllap sa nüüd astusid tüdrukule üsna lähedale ja küllap su häälgi kõlas soojalt, kui teatasid oma otsuse:
"Kui nii, siis ei lähe ma täna öösel enam heintesse." (lk 52)
  • Tollimäge ei saanud muidugi võrrelda küla parimate taludega, nii hoonete kui ka põldude poolest arvati teda rohkem viimaste kilda. Aga seda raakas maad oli tal rohkesti ja kui hektareid lugeda, siis võisid sa julgesti tulevikuplaane pidada. Ja ega sa nii päris pisikeste plaanidega leppinudki. Sel ajal ju muud unistust õigel mehel polnudki kui see, kuidas naabrit üle trumbata, kuidas kõrgemad kambrid ja kõvemad tallid ehitada, kuidas põllupiire laiemale nihutada ja niikaugele jõuda, et üleaedne kadedusest kõrvu hakkaks kratsima. Ega's sinagi teisest taignast olnud. (lk 52)
  • Jooksmist-sibamist oli tal palju, küll laste, küll loomade, küll kõige muu pärast, aga ometi muutus ta päev-päevalt ümaramaks ja see ümarus oli juba niisugune, mis enam väheneda ei tahtnud. Perenaisele see teadagi sobis, see lisas talle väärikust ning tõstis Tollimäe tähtsust. (lk 53)
  • Ei olnud sul sulaseid taga sundida — iseendale andsid piitsa. Ja niipea kui poisid said kaela kandma, hakkas nendegi kohal pisike piitsake plaksuma. Pole ju selleks kuigi palju pikkust vaja, et paeklibusid Tollimäe põldudelt kokku korjata, orase seast ohakaid kitkuda või lehmi söödil taga ajada. Ja õige varsti andsid sa pojale labida kaasa, et ta lehmade juures asjata kukerpalli ei laseks, vaid kivide ümbert mulla lahti kaevaks, nii et sul endal ei jääks seal muud ajavntmist, kui kivid kelgule lükata ja hunnikusse vedada. Seda ei mõistnud sa küll ette näha, et poiss nii hullusti hoogu läheb ja kivimüraka nii sügavalt lahti kaevab, et kivi kaevaja peale vajub ja kaevajale häda teeb. Labidavars, mis poolpõigiti poisi ja kivi vahele jäi, hoidis küll suurema õnnetuse ära, aga pressis nii rängasti poisi kubemesse, et seal midagi rikkus. Päris õiget rõõmu selle esimese poja olekusse enam tagasi ei saadudki ja võibolla et kõik, mis temaga edaspidi juhtus, oli selle enneaegu liikuma hakanud kivi süü. (lk 53)
  • Kui nüüd jälle sinust endast kõnelda ja küsida, mis lõhnad ja lehad sind nendel aastatel ümbritsesid või missuguseid haisusid sa endaga kaasas kandsid, siis tuleb küll öelda, et need olid terved ja tugevad põllumehe-lõhnad. [---] Nüüd kandsid sa jalas nii külma kui ka kuuma ilmaga halle poolvillaseid pükse, mille villase lõime sa ise olid lähimas villavabrikus kedrata lasknud ja mille takuse koe Liine tasapisi talveõhtutel kodusel vokil valmis nokutas. [---] Ja kuidas nad küll kõik lõhnad kinni püüdsid ning endasse imesid! Nendes oli maarjaheina magusat lõhna ja õitsva härjapea meelõhna, nendes oli valmiva vilja ja uudseleiva unustamatut lõhna, nendes oli mulla, sõnniku, vankrimäärde ja kibedat hobusekuse lehka ja veel lugematul hulgal mitmesuguseid lõhnu ning lehku, mis kokku moodustavad ilusa ning raske elu lõhna. Selle lõhnaga sa kõndisid ringi argi- ja pühapäeval, sellega istusid sa söögilauda ja sellega võtsid naise kaissu. Ja keegi ei öelnud sulle, et see poleks hea lõhn või et sa peaksid muretsema endale uued püksid või kuue, millel poleks küljes seda lõhna. (lk 53-54)
  • Aga siis, kui sa olid ära kandnud juba mitu paari neid Liine tehtud halle pükse, kui sa olid pannud tarele uue katuse ja hakkasid põllukraave soo poole pikendama, siis sõitis ühel pühapäeval Tollimäe õue vanker naise ja mehega ja paari tunni pärast teine samasugune ja siis veel kolmaski. Kõigile kolmele õele oli korraga pähe turgatanud, et nad olid kodust läinud tühjade kätega, ja nende mehedki kinnitasid, et naiste kaasavarakirstud olid olnud hoopis kerged. Ehkki neil kõigil oli juba oma elamine siinsamas või teises-kolmandas külas, leidsid nad nüüd ometi, et on juba küllalt kaua kannatanud ja et nad tahavad oma osa saada. See ei tähendanud muud, kui et Tollimäe oleks tulnud neljaks lüüa ja igaühele üks tükk vankri peale visata. Aga siis vihastasid sa nii, et keerasid külalistele selja, tõstsid jala üles ja lasksid paugu peeru!
"Nii palju te siit saate!" teatasid sa tahtjaile.
Küllap pool sellest andmisest jäi su oma hallidesse pükstesse pidama, sest külalised tõstsid ennekuulmatut kisa. Sina aga naersid ja soovitasid, et võtku nad sealt, kust võtta on ja kust neil õigus saada — sinu Tollimäega pole neil pistmist. Ja võib-olla just siis saadigi kindlalt teada, kes on Tollimäe õige peremees ja kelle peos on kohapaberid.
Rasket sõimu, sajatamist ja needmist langes sel päeval Tollimäe, sinu ja su suguvõsa peale. Ja kui kallid sugulased olid lahkunud, pidid sa seda veel oma naise suustki kuulma. Tema oleks vist tahtnud, et sa Tollimäe ta õekeste vahel ilusasti ära oleksid jaganud ja samal ajal selle tervena ta kolme poja jaoks hoidnud.
"Eks neil ole õigus ka," vingus Liine. "Oleksid pidanud igaühele ikka natuke lubama..." (lk 54-55)
  • Niigi oli sul tegemist, et Tollimäe rahaasjad kuidagi juttis hoida. Viljahinnad langesid iga päevaga, liha ei maksnud enam mitte kui midagi ja piimakari oli niru. Nii suvel kui talvel jäi lehmade ninaesine viletsaks ja küllap sa isegi olid selles süüdi. Igipõliste peremeeste eeskujul söötsid sa ristikheina hobustele, lehmakondid pidid leppima põhu ja kaevuveega. Aasaheina kogunes ikka üsna pisut, sest suurem osa Tollimäe heinamaast solises alles vee all. Raha jäi seetõttu niisuguseks pühaks pildiks, mida seitsme luku taga tuli hoida ja mille ees tuli teha kümme kummardust, enne kui teda puutuda tohtis. Maksud aga kollitasid ööd ja päevad, neid oli väikeseid ja suuri, selle- ja teisenimelisi, nii et unistused ajakohastest põllutööriistadest pidid esialgu jääma ainult unistusteks. Aga ka unistustel on oma väärtus ja niikaua kui inimene unistada tohib, on kõik korras. (lk 55)
  • Aga kui ühel hommikul oli su parem hobune karjamaakraavis selili, jalad püsti, polnud sul enam isu unistada. On ju hobune nii sandisti loodud, et tal seliliasendis kuigi kaua hing sees ei seisa. Ka künnivaos võib ta koolda, kui ta püherdades sinna juhtub sattuma. Iga päev seda õnnetust muidugi ei juhtu. Aga sinul tuli see pauk nüüd vastu võtta. (lk 55)
  • Selles jäi Liine surmkindlaks, et mehe kalk süda ja pettunud õdede needus tapsid talu kalleima looma. Et uusi õnnetusi eemale hoida, maksis ta nüüd ikka õigel ajal kirikumaksud nii enda kui ka mehe eest. (lk 55)
  • Kahjuks ei saa lootusi adra ette rakendada ja sa pidid ikkagi ühesilmalisele toeks muretsema teise hobusekondi. Narrid sa põldu ühe korra, narrib tema sind üheksa korda. Ühelainukesel sügisel oli jäänud Tollimäel sügiskünd tegemata, ja juba kollendasid põllud sinepist. Kui nad selgi sügisel oleksid jäänud teistpidi keeramata, poleks järgmisel kevadel maksnud enam külvatagi. Seda sa mõistsid ja seepärast lugesid uue niidumasina jaoks kogutud kroonid üle, käisid aidas ja küsisid endalt, kas ikka peab peremehel alati kolme aasta leib salves seisma. Kas sul just nii palju seda leiba oligi, aga midagi ometi andis aidast rahaks teha. Võib-olla lugesid sa ka veised ja pudulojused üle ja leidsid, et neidki võiks natuke vähendada. Seejärel saabus igatahes aeg, mil Tollimäel oli hobusehingi rohkem kui iialgi enne või kunagi pärast. Ja kaugelt vaadates paistis kõik olevat kõige paremas korras. (lk 56)
  • Et Tollimäe kohal rippuvat needust vähegi hajutada, käis Liine nüüd usinasti palvemajas. Ei olnud tal enam aega soojamüüri ääres takku nokutada ega pikki kangavorukaid kududa. Linad-takud saadeti vabrikusse ja see jäeti juba peremehe mureks, millega peenike lõng või koguni valmiskootud päevatekid ja käterätikud sealt välja osta. Ühist juttu ning nõupidamist peremehe-perenaise vahel jäi päev-päevalt üha vähemaks. (lk 56)
  • Vanim, see, kes oli saanud poisikesena labidavarrega vopsu kubemesse, kasvas küll pikaks ning sihvakaks ja paistis mitmeti sinu enese noorpõlvepildiga sarnanevat. Heledavõitu juuksedki olid tal nagu sul enesel ja mitmeti lahtine mõistus, aga ometi ei osanud sa teda Tollimäe peremehena kujutleda. Midagi liiga õrna oli temas, tema välimuses ja tema hinges. Ei puutunud ta lehma vitsaga ega löönud kassi jalaga, ei kraagelnud külapoistega ega hakanud koduski õigust nõudma. Nagu mõni tütarlaps armastas ta lilli: neid istutas ta maja ette ja maja taha, neid ta kastis ja kaitses, kobestas nende mulda, korjas ja kuivatas seemneid ja oli õhevil, kui kuskilt mõne uue lilletaime leidis. (lk 57)
  • Praegu polnud sellel poisil veel rasvaraasugi, olid üksnes kondid ja musklid ja sa uskusid, et poeg peaks sulle küll tänulik olema, et sa ta juba põlvepikkuselt tööle sundisid. Aga ühel päeval, kui sa riivamisi sellest märku andsid, lootes kiitust teenida, ajas poiss jalad harki, tõstis käed üles ja pahvatas:
"Vaata, siin on su töö ja tugevus — mu käed ei lähe enam sirgeks! Sinu talu pärast pean ma nüüd surmani kõverate kätega ringi käima!"
Ta sülitas ja raputas rusikaid, nagu tahaks ta nendega sulle kallale tormata, ja sa märkasid alles nüüd, et su poja käed on küünarnukkidest kanged, poiss ei saanud neid enam päris sirgeks ajada. Sa ei mõistnud, kuidas on see võimalik, et sinu käed, kes sa olid pidanud võõrast teenima, olid sirgemad kui su pojal, kes ometi kasvas oma vanemate talus. Alles ajapikku hakkas sulle selguma, et sinu käed oli päästnud asjaolu, mida sa seni kõige suuremaks alanduseks olid pidanud — kümme aastat karjasepõlve. Tollimäel ei saanud ükski poeg kümmet aastat karjas käia, perepojale poleks see sobinud ja talu teised tegemised poleks seda lubanud. (lk 57-58)
  • Kõige kauemaks jäi karja järele lippama noorim vendadest ja võib-olla just seepärast oli ta ka kõige ülemeelikum. Talu toimetustest hoolis ta veel vähem kui vanemad vennad — temal oli oma hüppekast lauda taga ja latt ja teivas ja muud säärased narrused. Hääle oli ta metsas helisevaks hoisanud ja huuled prunti vilistanud ja sobimatult hirnus ta naerda sealgi, kus teised nutsid. Aga esialgu see sind väga ei kurvastanud: sa olid juba endamisi otsustanud, et annad poisile haridust ja saadad ta oma teed. Oli ju säärane aeg, kus iga talu kinkis vähemalt ühe koolitatud mehe ja egas Tollimäegi tohtinud teistest kehvem olla. (lk 58)
  • Ja et külas parajasti loodi masinaühistut, pidid sa sellegi osanikuks hakkama — teisiti poleks asi sobinud. Missuguse vea sa sellega tegid, selgus juba siis, kui su keskmine poeg teatas, et läheb masinisti juurde poisiks ega ole enam üldse huvitatud, kuidas sa künnid künnad või kartulid nopid... (lk 59)
  • Jah, ajalooratas tegi pöörde, ja nagu paljud säärasel korral ikka, jäid ka sina selle vahele nii, et su kondid ragisesid.
Esialgsed muutused sind suuremat ei puutunud. Laiemate maade peremehi küll natuke näpistati, aga sina polnud jõudnud oma põldusid soo poole veel niipalju pikendada, et sealt midagi oleks olnud ära võtta. Valla täitevkomiteesse sind küll kutsuti, kuid seal nõuti ainult seda, kui kaua sa Tollimäed oled pidanud. Kui sa seletades rõhutasid, et oled juba sest ja sest aastast seaduslik Tollimäe peremees, mis on paberite ja pitsatitega korralikult kinnitatud, teatati sulle, et sa võid nende paberitega tuld süüdata. Kõik maa ja mets, soo ja need kraavijupidki, mis sa olid kaevanud, kuulusid nüüd riigile. Ja samas lohutati sind lubadusega, et nõukogude võim annab Tollimäe sulle eluks ajaks kasutada, sa võid seal edasi elada, hooneid kohendada, kraave kaevata ja oma poisse ekspluateerida. Ja ühtlasi teatati rõõmusõnumit, et kõik kohavõlad on kustutatud, nii et kui see sinu võimuses seisab, võid sa oma hobuse vanuse nüüd meelde tuletada ja tema silma terveks arstida. Ja kõige lõpuks torgati sulle paber pihku, kus pitserid ja allkirjad kinnitasid, et kõik on tõepoolest nii ja sa oled jällegi Tollimäe peremees. Nüüd pidid sa end küll kindlal põhjal tundma, sest taskus olid sul ju kahed dokumendid, mis su peremeheõigusi tõendasid. (lk 60)
  • Mäletad seda selget hommikut heinaaja eeli, mil sa pinumaal rehadele pulki sisse lõid ja varsi taha sobitasid? Naabri õues kriiksus kaevuvõll, kõlisesid ämbrid, ja kui sa sinnapoole piilusid, nägid sa valges pluusis Anne vaheaiale lähenevat.
"Jõudu kah meistrile!" hüüti sulle üle aia ja seepeale küsiti naerusuul, et kas "meister" ei tahaks ka vaest naabrit aidata ja ta rehale mõne pulga sisse lüüa.
"Hea tasu eest võib hullematki teha," lõõpisid sa vastu.
"Viska aga üle aia!"
Ta tõi rehatömbi ja jäi vaatama, mis sa sellest arvad, ja mis sellest arvata oligi? See polnud enam mingi noore naise reha, vaid paras ussitapmise nui. Sa oleksid võinud seda talle kohe öelda, kuid sa ei öelnud. Te vahetasite veel mõne heatahtlikult nögava lause, siis pidi ta tulele jäänud paja juurde ruttama. Sinu suhu sigines aga vile ja kuslapuised rehapulgad muutusid su pussi all nii siledaks, nagu nad juba ammugi polnud muutunud. Sa koppisid üle aia ulatatud vanale tobile pulgad sisse, aga kui selle perenaine taas aia taha ilmus, et näha, kui kaugel su tööjärg on, ulatasid sa vana reha kõrval ka uhiuue, väikese, kerge ja sileda varrega nagu kanni. Esialgu ei tahtnud ta seda palja aitäh eest vastu võtta, kui sa aga kinnitasid, et müümiseks pole sul küll aega rehasid teha, ütles ta rõõmsalt:
"Noh, ole siis meheks!" (lk 60-61)
  • Paarist väikesest sõnast võib maailm muutuda säravaks, ja niisuguseks ta sulle nüüd muutuski. Esialgu polnud su närtsinud hingele tõepoolest rohkem vajagi kui mõnd lahkelt lausutud sõna. Su elu algas nagu otsast peale: sul olid taskus kohapaberid, mille eest sa kellelegi mitte midagi ei võlgnenud; sa ärkasid hommikul jõulise elujanuga ja astusid üle uksepaku rühika sammuga. Ei iialgi varem olnud sa märganud niisuguse selgusega kõiki oma õue ja küla hääli — kariloomade ammumist, lüpsiriistade kolinat, kaevuväntade vingumist ja kõiki neid helisid, mida sa juba küllalt kaua olid kuulnud. Alles nüüd oli nendel oma mõte, oma sügav tähendus, sest nad varjasid üht saladust, mis üksnes sinule oli teada ja mis iga päevaga sai suurema tähtsuse. (lk 61)
  • Veel enne kui suurtükimürin ulatus külani, käsutati veoautole lesk perenaine, kes mitu aastat oli sulaseid-tüdrukuid kamandanud. Küllap ta hing oli kõrkust täis kasvanud, sest ta ei nutnud ega halanud, vaid kõndis püssimeeste vahel, pea püsti, ja märgates sind teispool aeda, hõikas kõlaval häälel.
"Tidrik, reha on aida najal, võta see nüüd tagasi! Midagi kallimat mul sulle jätta ei ole..." (lk 61-62)
  • See kõik, mis edaspidi juhtus, ei aidanud sind enam sirgeks ajada, vastupidi — löök löögi järel lõi sind ikka madalamaks ning alandlikumaks, jah, niikaua, kuni sa hakkasid paratamatusi mõistma ja nende üle habemesse muigama.
See õige tarkus jääb pahatihti natuke hiljaks ja mõnigi kord on selles süüdi inimese südame nõrkus. (lk 61)
  • Tõsi — su esimene poeg oli ehk liiga õrn tapatöö tegemiseks, kuid seda oleksid pidanud siiski vist otsustama mõned teised, ei mitte sina ega ta ise. Kui mobilisatsioonikäsk toodi, kahvatas poiss ja ütles, et ta ei lähe. Sinust polnud talle sel raskel hetkel tuge, kuigi sa ise olid käinud läbi sõjatulest. Jääb teadmata, kas ta su käsu oleks täitnud, aga sul poleks olnud siis vähemalt põhjust endale etteheidete tegemiseks.
Sinu poeg otsustas jääda koju, nagu poleks seaduse käsku saanudki. Ei, ta ei varjanud end koopas ega otsinud metsavendade seltsi. Ta võttis vikati selga ja läks heinamaale, niitis seal põõsaste vahel õhtuni. Teisel päeval riisus ta kuiva heina kokku, viskas lattu, ja seal pehmetel heintel magas ta oma lühikese elu viimased ööd. Kaugel kõmises maa, lõhkesid pommid ja põlesid külad — tema ei tahtnud sellest midagi teada. Mida ta ootas, mida lootis, millele mõtles või millest unistas — ta ei rääkinud seda, ja sina ei mõistnud seda pärida, kuigi te vikateid luisates seisite lähestikku. Ta ainukeseks nähtavaks mureks olid lilled, mis võisid närtsida suvekuumuses, kui neid küllaldaselt ei kasteta.
"Taat, ärge siis unustage lilli!" see oli viimane lause, mis sa tema huultelt kuulsid, kui üle niidetud heinamaa kodu poole tulema hakkasid. Mure lillede pärast ajaski vist teda sel saatuslikul päeval koju tulema, lillede pärast sattus ta püssikuuli ette, mis oli määratud metsavennale. Ehk peeti tedagi metsavennaks, teda, sinu hellahingelist poega, keda sa polnud õpetanud kärbestki tapma.
Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade õunapuude alla, aga sinnagi oli sul raske teda kanda. Küürus ja köökus astusid sa kasti kandes, su jalad käisid risti hullemini kui neil taatidel, keda sa omal ajal ruttasid aitama. Sind ei tulnud keegi aitama ega toetama. Pooljuhuslik kuul oli teinud su korraga bandiidi isaks, kellest kõik naabrid eemale tõmbusid. (lk 62-63)
  • Kas sa mäletad nendest päevadest oma naist? Kas sa mäletad teda, kes langes kokku nagu kott, kibedad süüdistussõnad suus:
"Sinu, patuse pärast, sinu, roojase pärast pidi tema surema..."
Sa ei vaielnud vastu ega küsinud, miks siis ühe patuse pärast kahte süütut karistatakse. Sa tundsid, et oled süüdi, oled süüdi selles, et ei mõistnud poega kasvatada seesuguseks, keda poleks suutnud väärata püssikuul ega surmatuul. (lk 63)
  • Laudad ja aidad olid juba lagedad, põrsaaiad tühjad ja kanaõrred hõredad. Paar kondist lehmakiitsakat kõndis veel karjamaal ja jalust kange Ükssilm hulkus söötijäänud põldudel. Otsekui pilkeks kutsuti sind uute võimumeeste ette, nõuti aru su elust ja tööst, sellest, palju sa sööd ja palju jood ja palju "panuseks" viid, ning pisteti taas uued uhkete pitseritega paberid sulle pihku. Suur-Saksamaa kinnitas sind Tollimäe "põliseks" peremeheks, et sa võiksid kõik "kohustused" Suur-Saksamaa vastu täita ja temale võid ja mune anda. Niiviisi olid sa nüüd juba kolmekordselt paberite ja pitsatitega kinnitatud peremees, aga vaesem ja viletsam kui iialgi varem. (lk 64)
  • Ei, sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem vajati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "abiteenistusse" tuua.
Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked aimdused, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast ohvritalle viies, miks on sinus nii palju sõnakuulelikku orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas tardumuses, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65)
  • Tühja vankriga kodu poole logistades olid sa küll rohkem surnud kui elus. Su silme ees ei seisnud mitte ainult su oma poja kahvatu nägu, vaid virvendasid kõikide plangu taga tammuvate noorukite surmamärgiga näod. Võib-olla hämmastas sind ka see, et mitmeid kordi tühjaks pigistatud maalt ikka veel nii palju mehetaimi kokku saadi, võib-olla trööstis sind natuke teadmine, et teised isad polnud sinust targemad ega mõistnud oma poegi paremini kaitsta kui sina. (lk 65)
  • Aga kui poisid seal natuke ringi vaatasid ning ketikoerte lõhna nuusutasid, hakkasid nad taipama, et mingi lillepidu neid ees ei oota. Nad mõistsid, et on viimane aeg putku panna. Okastraati ju veel takistuseks polnud ja omad särgid olid neil alles ihu peal.
"Kui juba Gott mit uns vööle tõmmatakse, ei sealt siis enam pääse," arvasid poisid elutargalt. (lk 65)
  • Kuuldes nende noorukite juttu, langesid sa üha enam kössi. Sa ei saanud enam mitte millestki aru. Mis see siis tähendab? Mis seadused siin päikese all valitsevad? Kas tõesti peab iga inimene ise tegema endale seaduse ja üksnes selle järele elama? Võõrale võimule alistudes ja võõraste käsku täites kiskusid sa ema käte vahelt oma viimase poja ja viisid ta tapalambaks, tõukasid ta värava taha. Ja nüüd istusid su vankris kaks poissi, kes olid otsustanud ise oma seaduse järele käia. Sa tõid tagasi kaks noorukit, keda sa ei tundnud ja kellest sa midagi ei teadnud, jättes maha selle, kes oli sinu ja su naise ainuke tugi. Miks ei võinud sa oma poega tagasi tuua?!
Või oli see tõepoolest kõigevägevama tahtmine, et sinu poeg peab kuuluma nende hulka, kes seotakse okastraadiga kokku ja külvatakse kuulipildujatulega üle?
Jumalate seadused on veelgi hirmsamad kui inimeste omad.
Jah, aga kes peaks siis hakkama seadusi tegema? (lk 65-66)
  • Tõepoolest — sinul oli läinud paremini kui nii paljudel külas. Sul oli ase oma katuse all, sul oli Tollimäe ja see, kes peale sind pidi Tollimäel elama. Aga kui sa pojale jälle adrakured pihku tahtsid suruda, ütles ta tõsiselt:
"Ei, isa, kui ma ka tahaksin, ma ei saa jääda Tollimäele."
Sa ei uskunud oma kõrvu, kuid küsisid siiski:
"Kes sind keelab?"
"Partei!"
Seda sõna poleks sa mõistnud oma poja suust oodata. Sa kohkusid ja hüüdsid:
"Või siis sina, poeg, oled ka läinud uude usku!"
"Minu usk on tuleviku usk," vastas Arved, "ja ma ei saa sinna midagi parata, kui see on teistsugune kui ema või sinu usk."
Kaua pidid sa poja sõnade üle järele mõtlema. Kaua pidid sa teda eemalt jälgima, tema ja kõikide nende tegusid vaagima, kes sõdurisinelites koju olid jõudnud. Kuhu viis neid nende usk, kuhu viis nende usk rahva ja maa, kuhu viis see Tollimäe, tema põllud, aiad ja kraavid — kõik selle, mille nimel sa olid elanud ja mis oli olnud sinu ainus usk. Tõepoolest — palju kulus aega, enne kui sa ütlesid need esimesed leplikud sõnad:
"Olgu sinu usk, missugune see on, sa jääd ikka mu pojaks, nii nagu su ema oma usuga jäi mu naiseks."
Siis naeratas su poeg, see võitluses karedaks ja karmiks muutunud mees, keda sa nüüd harva kodus nägid, sest tema toimetused käisid laialt, naeratas ja lausus:
"Aitäh, isa! Küll näed, et see on hea usk, sest see sunnib inimest mõtlema nendele, kes tulevad pärast meid."
"Ka mina mõtlesin nendele, kes tulevad pärast mind," ütlesid sa puudutatult.
"Ei, isa," vastas Arved. "Sina mõtlesid üksnes Tollimäele ja tema tulevikule."
"Aga mina ütlen: kes Tollimäe peale ei mõtle ja tema eest ei hoolitse, see ei mõtle ka oma järglaste peale ega hoolitse nende eest," vihastasid sa nüüd tõsiselt.
Ta vaikis, ei hakanud vaidlema. Ta ei tahtnud sind seekord rohkem ärritada ega öelda, et ka tema mõtleb Tollimäele, et ta juba õige varsti tahab tema piirid üles künda ja tupitsad välja kangutada, sest tema muretsemine käib laialt ja tema usk nõuab ääretuid põldusid, mis ulatuvad nii kaugele kui silm võtab. (lk 67-68)
  • Tõele au andes tuleb tunnistada, et sellel kevadel, mil üle Tollimäe aeti esimene vagu, mis algas teise mehe põllu äärest ja lõppes kolmanda või neljanda mehe põllu ääres, vajusid sa hoopis kössi. Sind ei trööstinud see, et polnud enam vaja Ükssilma turgutada ega kulunud sahatera teritada. Sa sülitasid ja vibutasid rusikat traktoristi poole, kes jättis põllunurgad kündmata ja sõitis suure kaarega ümber kivihunnikute. Sa saatsid tuliseid kuradeid esimehe poole, kes kupatas kolhoosikarja su uudismaale ning laskis kinni tallata kõik kraavid, mis sa kondivalust hoolimata olid jõudnud enam-vähem korras pidada. Selsamal, teisel või kolmandal sügisel, kui Tollimäe lokkas umbrohus ja üksikuid asjatult koristamist ootavaid halliks muutunud odrakõrsi peksid sügisesed vihmad, ohkasid sa raskelt:
"Oh, poeg, sinu usk on viinud meid hukatuse sisse!"
Aga tema vastas:
"Mitte minu usk, vaid sinu uskmatus." (lk 68)
  • Ja jälle pidid sa kaua aru pidama, jälle ajamärke uurima, maailma, iseenda ja oma poja teed võrdlema, hindama ja sihitikke silmas pidama. Ei olnud see kerge ülesanne sinusugusele kännule, pealegi nägid sa armetult vähe seda, mis su meelt võis rõõmustada. Aga ometi hakkasid sa tasapisi mõistma, et seda, mis möödas, ei saa keegi enam´tagasi tuua. Veelgi rohkem — sa said aru, et kui see olekski võimalik, poleks sellel enam väärtust: nii nagu sina elasid omas ajas, peab su poeg elama omas; nii nagu sina läksid halliks Tollimäesse uskudes, peab tema halliks minema selle koorma all, mis tema usk talle peale paneb. Ja kui see sulle selgeks sai, sai sulle selgeks ka see, et sa ei tohi jääda üksnes tuimaks pealtvaatajaks, vaid et sa pead teda toetades isakohust täitma niikaua, kui sa hingad.
Sellest peale polnud sul enam vaja sundida oma käsi liikuma, need nõudsid jälle tegevust ja jalad astumist ning mõtted tööd. Ja imelik — su selg sirgus ning liikmed muutusid painduvamaks, suu kippus muigele ning juttu tekkis sõnu ning kõnekäände, mida sa enne ei tundnud. (lk 69)
  • Eks olnud need head päevad, mil sa haamri ja naelakastiga kõndisid suurel kartulipõllul, parandades kaste, mis kippusid lagunema saagi raskuse all? Ei või laita vist ka neid päevi, õhtuid ja öidki, mil sa kuivatis, roop käes, kõndisid üle sahiseva vilja. Otse uskumatu, kui paljudesse kohtadesse läks vaja su vanu käsi, su töntse jalgu, su kulunud aju ja isegi su karedaid sõnu. Ja nii juhtuski, et sa salamisi hakkasid rõõmu tundma sellest, et su Tollimäe oli kasvanud suureks, tema põllud laienenud ja tema uudismaakraavid pikenenud. Su tallis ei konutanud enam Ükssilm, kelle vanust sa isegi ei teadnud, vaid tampis mitu täissöönud hobust, kelle nimesid ja vanust võis igaüks lahtrite juurde löödud lauatükilt lugeda. (lk 69)
  • On tõsi seegi, et sa ometi ei saanud lahti iganditest oma mõttelaadis ja et sa hoidsid neid hobuseid ning hoolitsesid nende eest, otsekui kuuluksid need üksnes sulle. Sa sõimasid läbi karjaku, kui see jättis hobuse konutama lauda juurde, rangid kaelas; sa hurjutasid brigadiri, kes kihutas hobuse vahule ja unustas selle siis kontori ukse taha mitmeks tunniks seisma; sa haugutasid agronoomi, kes laskis vankrile laduda nii suured koormad rasket mineraalväetist, et hobune end pehmel põllul sirgeks pidi venitama, ja sa ei unustanud esimehelegi ütlemata, niis öelda oli tarvis. Ja kõike seda ei teinud sa mitte üks ega kaks korda, sa tegid seda nii tihti, kui pidasid tarvilikuks ja ikka niisugusel moel, nagu oleksid su sahtlis alles nüüd tõelised peremehepaberid. (lk 69-70)
  • Ei, sa ei kiitnud ikka veel oma poega tema usu pärast — see poleks olnud su loomule vastav. Sa üksnes möönsid, et igaühel peab olema õigus omal viisil õndsaks saada ja andsid sellega temale oma õnnistuse. Aga need sõnad käisid ka sinu enda kohta, need nõudsid õigust jätkata teed niisugusena, nagu sa olid. Ei mingit pettevarju ega pühapäevalaabrukit olnud sulle vaja. Sa ei mõelnud iial sellele, kas sinu kuub levitab viirukit või lõhnab sandisti, ärritades mõne variseri ninasõõrmeid. Ei, sellele sa ei mõelnud ja nii juhtuski, et sa ei saanud enne surma selga uut puhast ürpi, vaid surid samasugusena, nagu olid elanud. (lk 70)
  • Niisugune oli Tolli Tidriku matusekõne, mida keegi ei kuulnud, sest seda ei peetud kõlavate sõnadega, vaid see käis vaikselt südamest südamesse. Alles mõni aeg hiljem, siis, kui muld vana Tolli kirstu peal juba kokku oli vajunud, aga pastorihärra näägutavad sõnad matuseliste mälust ikka veel kustuda ei tahtnud, püüti neid lämmatada selle õige matusekõnega. Tõsi, ka siis ei peetud seda kõnet korraga algusest lõpuni, vaid heietati parajate järkude kaupa, ja juhtuda võis see nii sigala eeskojas kui ka kartulikuhjade juures põllul. Koht polnud tähtis, tähtis oli püha põhimõte, et surnust ei räägita halba. (lk 70)
    • "Surnuist ei räägita...", lk 47-70


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel