Kabi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Rääkisid mis nad rääkisid, aga peagi tahtis "võõras jahimees" Tsolgole pikemaks pidama jääda. Et süngi ümberkaudu on metsi ja maid, kus ei tule jahiloomadest puudu.
"Ega jah," tõotas ka tüdruk ja lisas mõttes, et või need "jahiloomad" sul kõik püütavad on.
Ei osanud Vanajuudas teise mõtteid ära arvata. Mida päev edasi, seda kentsakam tunne teda valdas. Just nagu polekski ta enam Vanajuudas ja see ning teine, kes mustale kollile hingesid varub, vaid päris harilik noormees. Harilik ja kõrvuni armunud veel pealegi.
Nii nagu Maarjat nägi või tüdruku kaelarahade tininat kuulis, olid põlved nõrgad ja kabjad jahimehesäärikutes pehmed kui vaha. Õnn veel, et säärikutel rautatud kontsad all! (lk 29)
  • Aime Maripuu, "Vanajuudas Tsõõriksoos", rmt: "Jäljed ümber järve", Tallinn: Eesti Raamat, 1978


Luule[muuda]

poem> Ikka on keegi, kes õige hõlmas, väiksed sulid need ripuvad võllas, suured on sõidus, taskutes võidud, tõldade ees tuldpurskavad võigud.

On Peremees peidus, varbaiks kabjad ja silmad kui hõõguvpunased söed. Allilmas ta seisab, pilk erkhaljas ning vaatab, kuis tuli ahju sees köeb. </poem>

  • Livia Viitol, "Põrguvärk", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 24-25