Aime Maripuu

Aime Maripuu (1960. aastani Aime Kõrma, kodanikunimi 1974. aastast Aime Prand; sündinud 25. detsembril 1934 Tallinnas) on eesti kirjanik. Ta on avaldanud proosat, lasteraamatuid ja kohalegende, samuti kirjutanud kuuldemänge.

"Jõgi ei peatu kunagi"

Tsitaadid väljaandest: Aime Maripuu, "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984.

"Loomislugu"

Ennevanasti katnud silmitud metsad kogu kõva maakamara. Seal aga, kus lõppenud mets, tulnud vastu meri, suur ja soolane. Madalal rannal suhistanud ta niisama kaldaliivaga, hõõrunud seda aina peenemaks ja aina valgemaks, kõrgete pankade jalamil aga tõstnud vihaselt häält ja peksnud raudhalli lakaga mürinal vastu igipõliseid kaljusid.

Ei kõikunud kaljud ega lasknud mets oma rahu häirida. Kuused kumasid ürgset rohelist, lepad sinasid — sirged ja saledad, kaasikud kullendasid kollakashaljalt ja mändide tüvesambad seisid hõõguvoranžilt hommikuaost õhtuse eha valgeni välja.

Ning ainult õige hajusalt lõikusid seal või teal metsa kohevrohelisse maailma järvepeeglite lamedad lammid. Aga nõgiseid külakohti ja laanelt ärsitud põllulagedaid polnud teps mitte. Ei olnud seepärast, et ükski inimjalg polnud veel astunud metsade pehmerohelisele samblale ega ükski inimkäsi tõusnud laane enese vastu, et raadata põllumaad ja põletada alet. Samuti polnud ainsaltki kütivibult vihisenud noolt saakloomale pihta — nii noor oli veel maailm.

Ja küllap just seepärast oli kogu päratu maailmamets täis loomi ja linde, kelle elukäigule üksnes laas ise omad seadused teinud ning kellele kütihirm veel päris tundmatu oli. (lk 3)

Ometi ei osanud laanerahvas ise oma hõlbuelu eriti hõlpsaks pidada, sest otsatutes metsades kippus neid alailma janu kimbutama. Lähima järveni oli teinekord vaata et päevateekond astuda, ja mererand meelitas üsna asjatult oma petliksoolase igavesti liikuva veega. Sellest jäi ainult mõru maik suhu ja veelgi suurem janu keelel kirvendama.

Aga jõgede kargelt hõbedasi linte, mis ühendaksid järve järvega ja jõuaksid koguni mereni välja, ei olnud veel olemas. Lihtsalt polnud, juba maailma algusest arvates. Ainult üksildased järved kusagil pärapadriku peidus ja ürgsoolane meri metsade kaugeil piirimail. (lk 3-4)

Tuiutas karu raskelt taarudes pämp-pämp üle põuakuumase kaldaliiviku, ise sünkpruun nagu ahjupalavas kõrbenud leivapäts; astus põder silmalt vee poole, väärutades oma võimast kroonitud pead; tipsisid metskitsed, kaelad järve suunas õieli ja ruiatas metssigade veenäljane kari, karv pulstunud ja tokerdanud seljas. Hiilis hunt otsekui suur süüdlane, händ jalge vahel ja punakas helk silmis, ning vilksatas rebase kuumpunaseks kärsanud kasukas.

Ei olnud kiskjatel aega saakloomi kiskuda ega jänesepoegadelgi mahti ürgvaenlasi peljata — nii suur oli janu vee järele ja nii raskelt rõhus väsimus pikast teest.

Järveliivad olid loomajälgedest kirjud. (lk 4)

Midagi on maailmas puudu, mõtles rebane omal põndakutroonil, midagi niisugust, mis tuleb lihtsalt välja mõelda, kui teda olemas pole. Aga mis see siis on?

See midagi peaks olema karge nagu Võrtsjärve vesi ja pikk nagu päevateekond, ei, parem veel, kui palju pikem. Lähed ja lähed, aga ära ei lõpe, vesi on ja on, aga otsa ei saa. Mis see siis on?

Rebane pingutas ajusid nii, et kõrvaotsad tõmbusid mustaks ja kikki, sabaots aga hakkas ärevusest vongerdama ja vongerdab veel tänapäevani, kui rebasel rahutus veres.

"Jõgi!" oli see äkki käes. "Jõgi!!!" (lk 5)

Selleks ajaks, kui rebase ärev jutt juba vaimustatud klähvimisse suubus, oli teistelgi loomadel selge aru ja ots käes.

Tuli kaevata jõgi. Esimene jõgi maailmas. Jõgede ema.

"Emajõgi!" hõiskas rebane kileda klähvimise sekka, kasukas erepunaselt ergamas seljas. "Emajõgi!!" (lk 5)

Vahest oleks Emajõgi tõepoolest olemata ja kõik teisedki jõed kuni tänapäevani kaevamata jäänud, kui poleks Võrtsjärvest endast abi tulnud.

Kohale ujusid koprad, üksi ja paariviisi, mõnel koguni perekond riburada mööda kannul, silmalitrid endil uudishimulikult siramas peas ja tugevad tagajalad varmalt sõudmas.

Ei olnud kobrastel kaua vaja vaadata, kui teiste häda seletamatagi selge. On ju kopratarkus vee riigis niisama kuulus, kui rebasekavalus ja -nõukus maismaal. [---]

Ja nii juhtuski, et selsamal tähelepanuväärsel päeval, mil metsloomad kaevasid maailma esimest jõge, jõgede ema, ehitasid koprad oma esimese tammi. Polnud ju seniajani järvekobrastel tammi sugugi tarvis, jõgi aga nõudis juba sündides kogu kopratarkust ja -osavust. (lk 6)

Rebane aga, seesama, kes mõtles välja ei millegi muu kui Suure Emajõe, lippas tulistjalu liigeldi-loogeldi ees, helevalge sabaots libinal mööda mullakamarat, nii et üsna otsmised hõrkhõredad okaskarvad ilusal sabal päris mustaks määrdusid.

Nii joonistas rebane oma koheva sabaga Eesti mullale endale Suure Emajõe loogelise tee.

Kuuldus Emajõe sünnist aga levis kulutulena päratukuumades põuametsades, innustades loomi kõikjal kaevama maailma midagi nii enneolematut ja uut, mis on karge kui Võrtsjärve vesi ja pikem veel kui päevateekond. (lk 7)

"Ära otsi näkki"

Kes teab, vahest kallutas end ülearu üle paadiveere ka Kõrgepalu Kristjuhan? Kallutas — aga näkki lihtsalt polnudki? Kuid teiselt poolt: miks pidi üks täies noormeheeas ja kogenud kalamees end nii meeletumal moel jõe kohale sirutama, kui näkki ei olnud? (lk 8)

Vastne pühapäevahommik polnud veel täit õigust kätte võitnudki ja niiskenäolised öövarjud redutasid visalt niigi kuusepimedas metsaaluses, kui Kõrgepalu Kristjuhan juba jõele läks. Kaks sammurütmis vibavat õngeritva üle õla, mehine leivakott käe otsas ja laulurästa järgi seatud viletriller toruli huultel, astus see mees muretumal moel mööda kastemärga metsaalust ega pidanud teiste sissetallatud jalgrada mikski. Ta oli kõrget kasvu, pleegitatud takustes rõivastes ja põdra uhke astumisega, kui ta nii läks, ise laulurästa ärapetmisega kõvasti ametis. (lk 8)

Juuksed olid kummatigi seal, nad liikusid ja lainetasid kuidagi veidralt isetahtsi, mitte koos jõe rahuliku hea-ilma-viretusega. Nüüd... ei, tonti... nüüd lükkas hele käsivars, peaaegu et läbipaistev, need kuldkahlud laiali ja siis — paistis ka nägu. Too oli niisugune ahtake ja täiesti pärani vesiroheliste silmadega, nagu kitsas kuusirp selles juuste isepäises vooklemises.

Kristjuhan vaatas kui tardunu, muidu nii erklõbusad silmad ainiti vesirohelistes silmades kinni. Midagi, mis oli otsekui peapööritus, kiskus meest ette ja edasi, nii et ta oma hõbepajutroonil sügavalt jõe poole nooksatas. Hädavaevu sai veel tasakaalu tagasi. (lk 9)

Kristjuhan tahtis hooletult edasi astuda, aga nüüd rippus ema juba poja takuses särgis kinni, pisike ja kõhn kui kägar teise küljes.

"Pean'd, sõgevaim!" tänitas ta. "Näkid ju ajast aega noored... Kussa, kussa! Vaata sa mul: hoia jõest kui katkust ja surmast! Kes korra näkki näinud..."

Kristjuhan heitis käega: "Ah, niisama mängis ja virvendas... varjud ja päikeselaigud, ei muud ühti."

"Või niisama?!" osatas ema, silmavaade murest hall.

"Seda meeste sõgedat olemist küll! Et hoia ja keela! Vaata aga pealegi Liispetti, kui himu on, mis mul tollest! Aga... aga Mustjõge ära vaata, Kristjuhan-pojuke, Mustjõge mitte." (lk 12)

Oli siis Mustjõel lõpuks tüdrukut või polnudki?

Aga kui ta oli, vajas Kristjuhan paati, selge see. Eks olnud endiste aegade mehed merest või koguni jõestki kalaloomuse seas ka kaasasid püüdnud? Mispoolest tema, Kristjuhan Kõrgepalust, nendest viletsam oli?

Ei lugenud siin ema hirmust segane halamine ega näkkuri kuulsus ennemuistsetes juttudes, tema oli Kõrgepalu Kristjuhan, kes kõndis kõikjal isepäi, linnupette-triller toruli huultel ega hoolinud teiste sissetallatud radadest, saati siis segastest hoiatustest või hirmsatest ennustustestki. (lk 12-13)

Kristjuhan surus tugevasti aerudele, paat lõi perutama ja vuhatas edasi,veepahin kannul. [---]

Paat libises edasi, raske ja suur nagu inimeste tehtud asjad üldse. Vesi vahutas paadi taga, nii kiire oli Kristjuhanil. (lk 13)

Aga kolmandal pühapäeval, peaaegu et öövarul, oli Kõrgepalu Kristjuhan jälle valmis jõele minema.

Pärispime seisis veel akende taga ja kummitas raskelt rehealuses, kui mees uuesti käsikaudu aerusid kobas, meel kindel, et Mustjõel näkiga kokku saab. Otsekui oleks näkk Kristjuhanile mingi tõotuse andnud või nagu oleks kolmas kord see kõige targem — justkui muinasjuttudes ikka. [---]

"Ära otsi näkki," anus ema. "Kuuled sa, Kristjuhan!"

Aga poja kõrvad olid veelgi kuulmatumad kui ta silmad nägemisvõimetud rehetoapimedas.

"Anna aerud," nõudis Kristjuhan kähedalt, hääl iseendalegi võõras.

"Sa lähed jõele kui ennegi!" halas ema. "Üks kullakas karv oli meite paadilaudades kinni..." sosistas eideke õudusega. "Eks ma ju näe ka midagi ja..."

"Anna aerud kätte!" nõudis Kõrgepalu Kristjuhan kui arutu, hingamine raske ja silmad pöörased peas. "Aerud, ma ütlen."

Siis astus ema kõrvale, sest ei olnud enam võimu ega väge, mis Kõrgepalu Kristjuhanit kinni peaks, kui näkk ise oma kuldse juukse juba armupandiks ohverdanud.

Pärapimedas ta läks, rasked aerud tugeval õlal ja ema silmahelk ei suutnud kuigi kaua tema teed valgustada, mis sest, et eideke ainisilmi pojale järele vaatas nii kaua, kuni Mustjõe öö- ja kuusepime mets Kristjuhani neelas. (lk 14-15)

"Võhandu, püha jõgi"

Taeva pale oli kollakashall ja kole. Otsekui vaataks Suur Nälg ise kaame näoga üle kuumuses kõrbeva maa. Põud oli pea kevadest saadik, nii et hilisem külvaja seemne juba tuhakarva tolmu pidi heitma, silmad endal taevarannas kinni. Kas ei kerki siis ometi päästev pilveserv Lõuna-Eesti vihmanäljaste kuplite kohale? Puud metsas avasid oma pungateravikud nagu tillukesed imestavad suud: kuhu jääb vihm. Veel jätkus sügava juurega puudele läinud talve napivõitu lume niiskust, mulla pealmistes kihtides aga, kus pidi võrsuma järgmise talve leib, võimutses halastamatu päike, kollane ähmane silm põuavines. (lk 16)

"Needus," liikus sõna sosistamisi suust suhu ja külast külla. Ainult et ei teatud, kes needis ja miks, ega osatud ähvardavale hädale süüdlast leida. "Needus, hukatus ja nälg," halasid naised põuahallide põldude ääres või ammutades kuivama kippuvatest kaevudest mudasegast põhjavett, määrdunud lapsekäed seelikusabades kinni. Kes raatsis siis kallist vett näole või muidu ihule raisata, nüüd, mil taeva kalkus piiskagi lisa ei lubanud? (lk 16)

Kehv mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hingetaga oligi ja lapike kehva maad ümber mustaks tahmunud suitsutare, ei muud midagi. Ega oleks Süvahavva rikas veskiomanik talle ilmapealgi oma ainukest tütart lubanud, aga tõmbajal tõmbaja õigus. Vaarvaarisade kombed, teadis Tõiv, kui poolminestanud tüdruk kaenlas minema ratsutas, Aage heledad juuksed kui pekslev pilv üle õla lehvimas.

Aga eks olnud tüdruk ise kui takjas Tõivus kinni, kui ta vennad Süvahavvält Tormasele tasuretkele tulid, lühikesed mõõgad vööl ja verehimu südames? Oli Tõivus kinni ega lasknud vennakseid ligigi, anus ja palus, nuttis ja needis, pikad juuksed sakris üle näo ja habraste tüdrukuõlgade.

Needsid siis vennadki, õe ära, õe ja kogu tema järeltuleva röövlitesoo seitsmendast põlvest saadik. Needsid ära ja läksid Võhandule tagasi, kadusid alla Süvahavvale nagu poleks neid Tormasel eales olnudki. Ei kuulnud noorik enam isast ega emast, ei vendadest ega vaarisast Süvahavva Uintistki, teadjast ja veetargast, nagu rahvas teda nimetas, justkui oleks Süvahavva nad neelanud või Võhandu ise uputanud.

See-eest tuli suur põud juba kevade hakul ja taevas oli kalkhall nagu ei iialgi varem. (lk 17)

"Pühajõge ei tohi pahandada ega Võhandut ealeski vihastada," meenusid Aagele aastate takka Vana-Uinti sõnad. "Sest vesi on rohkem elu kui päike, üks kasvatab, teine kõrvetab; ja Võhandu on kõikide vete valitseja..." (lk 18)

Nüüd aga seisis ometi kollane põud üle külade ja hingemattev kuumus kõrvetas kõike elavat. Kõigist kõige hirmsam oli aga Tõivu tumenev pale ja kutsumisele kuulmatud kõrvad.

Julges nüüd tema, Aage, minna ja oma mehele rääkida Võhandu vihast? Võtta kätte ja iseennast kogu maa hädaks ja õnnetuseks kuulutada? Nüüd, millal nende laps tegi esimese ara liigutuse kõige selle hukatuse kiuste? (lk 18)

Süvahavval seal all on õuduse nägu. Must ja hirmus näib Kellamäe tuttav müür, ja sinna, Kalmatu müürmäe kääbaste poole, ei julge Aage sugugi vaadata. Süttida seal ju öösiti tuluke, ainult nendel öödel, kui all Süvahavval keegi surema peab . ..

Tormase, mõtleb Aage iseendale julgustuseks, Tõiv.

Aga Tormase madalmust suitsutare on äkki nii päratu kauge, nagu tühipaljas nimi suhu võtmiseks, ei muud. Ja Tõiv magab nagu ta jäi, takune palakaserv põiki üle põse. Või siis magab ja vähkreb asemel, kuum põuaöö piinavalt ligi. Vahest sirutab käegi, unise .ja huupi kobava, aga teda, Aaget, ei ole. Teda, kes salakavalalt ootas mehe uinumist, et iseoma keelatud radadele minna, tumehall hõlst kui libahundi nahk ümber.

Ei, sinna Kalmatumäe kääbaste poole ei julge ta tõesti vaadata. (lk 19)

Aga vanad inimesed ei maga ju, vanad inimesed peaksid valvama, eriti seesuguse häda aegu, mil maa kardab ja oigab omasoodu ja mulla pale seal üleval oruveerulgi lõhki kuivab, mõraline ja krõbe nagu saja-aastase nägu. Vanad inimesed ei tohiks magada, kui abiotsijad teedel hulkumas; eriti veel siis, kui nad on teadjad ja veetargad nagu Süvahavva Vana-Uint. (lk 19)

"Võhandu on rüvetatud, tütreke. Nemad tegid seda, nemad jah. Ei kuulanud mind, Aage, ei kuulanud VanaUinti omas silmitus vihas."

"Vennad?"

"Kes muud? Tegid õlenuku, sinu vanad seljariided panid selga, teotasid kanasita ja sulgedega ja viskasid vette..."

Aage seisab kui sõge, öö on äkki täispime ta ümber, ainult Vana-Uinti helendav näolapp kusagil ilmatu maa taga, ei muud midagi.

"Võhandu võttis kaasa ja viis ära... Ei andnud tagasi, endale jättis. Sinu." (lk 20)

"Vaarvaarisad. .. nemad teadsid muidki ohvreid, Aage. Inimene oli see kõige viimane, siis, kui muu asi enam ei aidanud."

"Mida? Missuguseid ohvreid? Sinu sõnadest tuleb külm hirm mulle peale."

"Oota, lase ma mõtlen... Härjapaari võis anda Võhandule, või hobuse... Tõivul ju on? Kui siia ratsutas, siis oli."

"See on tal ainuke!"

"Aga sina, Aage? Mitu Aaget tal on?"

"Ei, ei... Kõik talutööd..."

"Vasta." Vana-Uint lähendab oma näo aknaavale. "Mitu Aaget tal on?"

Uint kuulatab, aga noorik ei lausu midagi. Ainult Võhandu müristaks nagu veelgi valjemini kui muidu.

"Hobuse pea võitakse mee ja soolaga, mee ja soolaga, pea meeles, ja lindid köidetakse lakka..."

"Ei, Vana-Uint, ei..."

"Raudkivid seotakse kaela..."

"See on ju võimatu... Ma ei julge seda rääkidagi — Tormase Tõivule, vanaisa!"

"Mine siis ära mu akna alt, Aage, kes sa kardad Tormase Tõivu rohkem kui Püha Võhandu viha! Mine ära ja las kollane nälg sööb ära kõik elava maa pealt. Aeg on ümber saanud ja sina ei ole kuulanud mitte. Süvahavva Uint on rääkinud." (lk 21)

"Sõjatare legend"

Seal kappaski pulmamaja kaskedega ehitud õue vahuvõhmale aetud hobune, katmata peaga tüdruk kaksiratsa seljas.

"Häda tuleb! Häda tuleb!" huiskas tüdruk kui arust ära, endal silmad veekalkvel ja nägu väsimusest halli karva, juuksed sahmis segamini ja riided peaaegu räbalateks rebitud.

Õuerüsinud pulmalistest ei tundnud teda keegi. Küllap oli kusagilt kolmandast-neljandast külast ja kes jõudiski kõiki hajali külade tüdrukuid teada või meeles pidada.

"Suur sissisalk röövib, tapab ja põletab!" kuulutas tüdruk kähedalt, viibates selgesti nähtava suitsulondi poole verevärvi õhtutaevas. "Hambuni relvis ja sõgedad, võõras keel suus! Aga metsa salarajad näikse teada ja tuntud olevat," seletas tüdruk hinge ahmides, silmad endal hirmust valkjasheledad peas. "Justkui juhiks võhkvõõraid äraandja, kel aru ahnusest segi ja meel oma hõimu peale must." (lk 24)

Sedajärge hakkas Eesi ema omaenese tütre piritoredat pulma laiali saatma. Täies piduriides nagu ehitud lipulaev või otsekui suur väepealik seisis ta pulmaliste segases summas ja saatis kelle kuhu: mõned külakarja lähikarjamaadelt süvalaande ajama, teised jälle koduvara peitma või seltsi võtma. Igaühele tuli tema ülesanne kõvasti kätte näidata ja mitu korda kinnitada, nii hajali ja hirmunud oli kesk pulmarõõmu tabatud rahvas.

Pidid ju kõik veel enne ööd Suurde Sõjatarre pagema, kus varjupaik vaenuaegadeks ammuilma varuks.

See pelgupaik oli vaarisade leitud ja kohendatud ning isade tahutud palkidega hoolega vooderdatud. Seest nagu tare kunagi, ainult et hulga suurem ja sootuks akendeta.

Puuvõserik all kaldaribal ja mets ülal järsakul varjas koopasuu kenasti ära. Sissepääs oligi jõe salakäärus ainuüksi vee poolt ja poolpalkidest lükandukski sissetungijate takistamiseks varuks.

Mitte keegi peale omaküla rahva ei võinud Suurest Sõjatarest teada. Jõekäär ja kaldapuud varjasid võlvsuud ka juhuslike sõudjate eest, kes oma paatidega piki Võhandut tulid, kalamehemõtted kõvasti peas. (lk 26-27)

"Lugulaul kolmest ratsanikust"

Hallvalkjas jõeudu seal all näis pehmena ja turvalisena selle päikese verise vaate ees. Tundus, nagu oleks Piusa kõrgelt üle kallaste kerkinud ja voogaks nüüd suurena ja valgena all orupõhjas, täites seda üha enam ja enam ning tõustes üsna silmanähtavalt ja kuidagi unustustpakkuvalt vaevatud ratsanikele vastu. Suur pehmevalge une-Piusa jäljetuks sukeldumiseks. (lk 30)

Kuhu sa põgened, verine ja vihane, omaenese maal, kui kõikjalt kiiskab vastu raudmeeste odahambune vägi, hobusedki kui raudpeletised sinu enese elusooja ja pehmete ninasõõrmetega hohotava ratsu vastas? (lk 31)

Õhtu eel tõmbus päevaleitsak tihkeks vaigulõhnaste metsade vahel ja lümitas raskelt põllulappide kohal. Ju seepärast oligi orupõhjast kerkiv niiske võitu jahedus nagu vee-läheduse-tõotus meeste ja loomade tarvis. Piimjasvalgest ja voogavast unustuse-udust kõnelemata.

Vana-Kaspargi, ise otseti hobusel, rängalt haavatud nagu ta oli, tõstis raskevõitu vaate ratsu karedatelt lakajõhvidelt ja tunnistas järsakusarnast orgu viivat teed.

"Et minu silmad veel Piusatki näha saavad," ühmas ta endamisi. "Ennäe, eks ole Piusa kui va]ges hames ema, kes lapsestunud ja haigele raugale käed vastu sirutab." (lk 31)

"Jäljed ümber järve"

Tsitaadid väljaandest: Aime Maripuu, "Jäljed ümber järve", Tallinn: Eesti Raamat, 1978.

"Kuulata Hinot"

Kui ma Hino äärde minema hakkasin, teadsin kõigest kõike ühtainukest muistendit Hinost. Ja seegi oli kentsakalt lühike. Nimelt pidavat Hino järv sõdade eeli ohkama. Vanasti ennustanud rahvas selle järgi verd ja hukatust.

Otsekui oleks suur järv kõike ette aimanud ja rahva mured omadeks muredeks teinud. Ning siis ei saavat järv enam oma suurt vaikust pidada. Hino ohkavat. (lk 3)

Muidugi, me armusime Hinosse. Seda on täiesti võimatu mitte teha, kui astud oma suurt ringi ümber Hino, näed tema kauneid metsi ja vahelduvaid kaldaid. Satud pehmesse soolumpi ja rägad tihedas noormännikus, seljakott kui kaameliküür turjal. (lk 3)

Ja alles õhtul, päikese punava loojangu aegu, kuulsime me seda. Ei, Hino ei ohanud. Aga see oli ometi midagi senikuulmatut. Vähemalt minu jaoks.

Need olid kured. Hallid sookured kusagil seal soolumbi pool ja nad olid meile küllalt lähedal. Alustas üks, siis lõid teised sekka. Öeldakse, et kurg pasundab. See pole õige. See on midagi heledamat, luikavat, see on trompetihäälne hüüdmine, peaaegu hull ja erutav oma kirglikkuses. "Kurrr-luu-uuh! Krrr-luu-uuhh!" Ja nii mitu korda.

Siis kured vaikisid, aga kaja jooksis üle järve, peegeldus tagasi lähematelt ja kaugematelt kallastelt ning metsaastangutelt järve kohal. See oli mitmekordne peegeldus. Ikka ja jälle, aina vaibuvamalt kurluutas kaja kuni kured tõstsid uuesti häält.

Nende luikamine oli peaaegu meeletu, näis mulle. Oleksin tahtnud nendega kaasa kisendada, aga polnud seesugust häält. Ei olnud häält, mille tuhandekordset kaja ma poleks häbenenud, kui see kaikunuks tagasi Hino tujukailt kaldailt.

"Kurrr-luu-uuh! Krrr-luu-uuhh!" hõikasid kured jälle. Ja kaja. Ja kaja. Ja kaja.

Päikeseloojang veretas üha punasemalt ning kured alustasid taas. (lk 4)

"Järv tuleb"

Lilli ja Polli vahemail, üsna Läti piiri ligi ei olevat ju ennevanasti järve olnudki. Olnud ainult kena lainjas tasandik, metsa ning heinamaaniitudega kaetud, nii kaugele kui silm vähegi võttis.

Ja miks ei pidanud seal heinamaad olema? Oli ju Lillirahvas kange karjakasvataja ning hoolas heinategija. Nemad need metsagi ründasid ja maad raadasid.

Ilus lopsakas heinamaalage ulatus ikka kaugemale ja kaugemale, Lillilt üles Karksi metsade poole.

Juba kartsid Karksi kütid, et lillilaste heinategu nende saakloomi segab ja hirved-jänesed metsast sootuks ära põgenevad. Juba pahandasid Polli põllumehed, et Lilli loomad peagi nende viljas pahmavad. Lilli omad aga karjatasid karja kaugel ümberringi ja lõksutasid vikateid luisata, nii et Karksi metsad kajasid. (lk 5)

Kõik algas härjast — just nagu karjakasvataja-rahvale kohane. Tõtt-öelda polnud esiotsa härgagi.

Oli ainult tulikuum heinakuu päev ning hulk kirevaid heinakaarutajaid uutel ja endistel niitudel. Hommikupoolikul aina hõiguti ja kaasitati, lõuna tulekul aga lõhuti vaikides tööd teha. Pole ju alati niisugust palavat päevasüdant, et hommikune kastehaljas heinakaar lausa silme all pealt tahedaks tõmbab. Ole ainult mees ja keera niidusel teist külge!

Magus närtsiva rohu lõhn tõusis luhtadelt heleda taeva poole üles. See pani lillilaste pead pisut pööritamagi. Aga kes sai sellest hoolida, kui hein otse krõbinal kuivas ning saod tahtsid õhtu eel üles panna.

Kui ainult vihm kuskil ei varitseks või äikeseilm sealsamas metsa taga ei hauduks! (lk 5-6)

Üle metsa vihiseb must härg kui vihane vihur. Silmad sõnnil suured ja pungis kui tõllarattad, sarved laiad kui labidad, saba taga kui saunaluud.

"Inimesed! Inimesed! Härg tuleb!" kiljus noorik kimedalt. Kisendas ja surus maimukest kui oma ainukest aaret rinna ligi. "Härg õhus! Härg õhus!"

Vahest oli ka kuuljaid, mis sest et noorik kaugel eemal ja teised tõsiselt tööjärjel. Vahest oli, aga kes seda uskus! Kus enne nähtud, et härg linnu kombel õhus hõljub või tuule tiivul ringi tuhiseb? Kellel see nii väga aega reha kohalt taevasse vahtida! Arvati noorik nõiajuurt nuusutanud olevat või heinalõhnast imelikuks läinud.

Aga kui vaatama hakati, oli juba hilja. Juba sadas härg luhale heinaliste sekka maha. Sadas maha ja kus kukkus kraapima ja sarvedega lõhkuma.

"Eest ära, järv tuleb! Alt ära, vesi varuks!" möirgas ise kui püsti pöörane. Peksis heinakaared segi ja paiskas murumättad kõrgele üles.

Inimesed panid jooksu, kes kuhu sai. Mõni võttis reha seltsi, aga teine unustas joomalähkrigi põõsa alla vilusse. Nii kibekiire oli kõigil minema leekida.

Ja siis hakkas kalu sadama. Kus latsatas laiu latikaid ja sähvatas hõbedasi särgi, helkles haugisid ja kukkus kohasid, kiiskadest kõnelemata. Ümber härja vihises vingerjaid ja lendas lutsu, libedat kala. (lk 6)

Ruhijärve nimi aga sai sellest, et järv oli tol palaval heinakuu päeval Lätimaalt, Ruhja linna alt ära Eestisse tulnud. Sinnasamasse Lilli lähistele. Võib-olla ei osanud ruhjalased talle nime anda? Teadupärast on nii mõnigi järv seetõttu taevasse tõusnud ja teele läinud.

Igatahes meile jõudes tõi ta sellesama Ruhja nime endaga kaasa. Ja nii hüütaksegi seda järve tänapäevani Ruhijärveks. (lk 8)

"Saaremaa seitse karu"

Ei olnud karudel üksühest aimugi. Igaüks pidas just ennast ainsaks Saaremaa metsakuningaks ja loomariigi ainuvalitsejaks. Mõuras ja jauras ringi, kevadist kurjust, pärastpoole aga varasuve elulusti täis.

Kõik oleks olnud kõige paremas korras, kui igaüks omasse kanti oleks jäänudki. Aga kus sa sellega! Tahtsid ju karukuningad oma kuningriiki näha, valitsejatena oma valdusi vaadata.

Suuruke see Saaremaa siis ikka on. Ühel heal või õigemini halval päeval juhtuski, et kõik seitse karu Kärla ja Kihelkonna vahemail kokku said.

Te oleksite pidanud nägema nende nägusid, kui nad kena kuusiku ja mõnusa männiku vahel ringi tuiates äkki üksteist silmasid. Tardusid paigale ja nuhutasid ninadega. Nende pisikesed silmad läksid pungi ja valgusid verd täis, vaata et kargavad veel karvasest silmnäostki välja. Nende turjad tõusid turri ja suured kollased kihvad tõmbusid irevile.

Ja kuidas nad möirgasid! Mets kohe mürises ja kajas käes. (lk 10)

"Kuidas Pangodi nime sai"

Pangodi on üpris isevärki nimi. Selline võõramaa-maiguline ja veider. Otsekui polekski eesti rahvas ise oma järve ristida mõistnud ja kellegi teise-kolmanda appi kutsunud.

Siinkohal võib väga kergesti sõna « p a n n k o o k » pähe torgata. Ja siis võtab või naeru lahti. Kujutleda vaid, Pannkoogi järv!

Aga uuri sa Pangodi järve kuju nii või naa, mingit sarnasust pannkoogiga tal ei leia.

On hoopis kõige keerulisema ja sipisopilisema kujuga järv Eestis. Ja üks ilusamaid ka. Vaata siis metsaselt Hurdamäelt või Kabelimäelt alla järvele, tõuse Saksamäe küürule või silmitse Pikksaare tipult Vändriku lahe poole. Ikka üksainus vaikne ja kääruline järvepind, kaldajoon liigeldi-loogeldi, ja alati rahulik, peaaegu et pidulikki. (lk 13)

Siis, kui suur järv ringiratast tiirutas ja parajat peatuspaika otsis.

Ja oleks ta siis paraja leidnud! Küsi sõgedat! Järv tulnud otse õitsva Paunküla peale maha. Pahinal ja mühinal nagu järv kunagi. Oskab siis vesi vaadata või õnnetus küsida, kuhu kukub?!

Paunküla kenadest majadest pole märkigi järel. Või kes neid järvesügavast otsima lähebki? Ainult Paunküla kirikutorni kullatud kukk kumada veel tänapäevani vaiksetel suvepäevadel Pangodi põhjast vastu. (lk 14)

Palju on vanarahvas mõelnud ja pead murdnud ka seeüle, mispärast õieti Koodi järv teele läks. Nimi tal ju oli ning kes teda ikka seal Suursoos niiväga kiusamas käis!

Ega siis praegune Marusoo ennevanasti "maru" olnudki. Seda kutsuti Suursooks. Ja suur ta oli. Päratu ja põhjatu, nagu marjulised rääkida teadsid. Maruks läks alles siis, kui järv ummispäi sealt minema tormas. Rähkles ja peksles, kuni hoo õhkutõusmiseks sisse sai.

Mine tea, miks see Koodijärv vihastas? Vahest oli soosauniku tütar oma lapsenärtsusid allika kohale pesema läinud? Või saunaemand silmituid kassipoegi kõrkjate vahele uputada tahtnud?

Igatahes tõusis Koodijärv kohinal üles. Jäid vist need lapsenärtsud loputamata või kahustele kassipoegadele hingenatuke sisse. (lk 14-15)

"Parika järve Linda"

Ainult kusagilt järvelt — mine tea kust, võib-olla kollaste vesikuppude vahelt või siis sootuks mändvetikametsast seal all sügaval — kostab naeru. See on Parika järve Linda, kes naerab. Kurinal ja kumedalt. Ning kuidagi vettligi hoiab end ta naer, kuni sulab ühte tiheneva videviku ja hundinuiade huljuva pendeltantsuga siinsamas kaldavees.

Ja miks ei peakski ta naerma? Räägib ju rahvas tänapäevani, et ennevanasti olla kuri tüdruk Linda end Parika järve uputanud. Eks kurjast siis saanudki vihane vetevaim, kes elavate seast palju ohvreid pärib. Naerdes ise pealegi. (lk 20)

Kuri tüdruk Linda? Kas siis kuri ennast uputab või vihane vette läheb? Eks halb taha teisi hukutada ja tige teistele tuska teha? Seesama Linda aga...

Ainult et Parika järv vaikib. Kõhistab kalda ääres kuivades pilliroopuhmastes ning kasvatab õõtsikut enda ümber. Just nagu tahaks suur rabajärv rohelise liniku üle silmade tõmmata ja mitte midagi näha, mitte midagi kuulda.

Istun ja küsin, aga järv ei vasta.

Hüüan ja kutsun, aga Linda ei tule.

Ainult kirde poolt ulatub mets järve ligi ning Aimla metskonna männid ümisevad üksteisele midagi, mida ma õieti ei kuule siia — sooserva. Ning kes siis mändide keelt mõistakski? (lk 20)

"Vanajuudas Tsõõriksoos"

Ennemalt olnud Vanajuudas veel täies traksis ja naksis poiss. Keeranud teravad mustad vurrud nina alla kikki ja silunud rongakarva kahlud sarvemüksude kohal siledaks.

Peitnud siis oma traatkarvalise saba saksikutesse pükstesse ja tõmmanud läikivad jahimehesäärikud kapjade katteks jalga. Kolanud niiviisi Lõuna-Eesti kandis laialt ringi. Päris saks mis saks, võta või jäta.

Olevat olnud kange südametemurdja ja tüdrukutepetis. Ühe võtnud ja teise jätnud. Tõotanud suurt armu ja abielutruudust ning nõudnud lepingu kinnitamiseks igalt piigalt kolm tilka verd.

Kes neiu veretilga sukanõelaga sõrmest välja torkas, see hinge ka sarvikule müüs. Vanajuudas naernud nii, et hambust särinal tuld löönud, ning kadunud, nagu poleks teda olnudki. (lk 28)

Korra aga, kaunil kevadel, ilmunud Vanajuudas Tsolgole. Näksis poisina nagu ikka. Mänginud võõrast jahimeest, kes teelt eksinud. Palunud öömaja ja teejuhti varavalgeks.

Seal aga, Tsolgol, elanud üle-Eesti-kaunitar, TsolgoMaarjaks kutsutu. Küll olnud sel tüdrukul alles rinda ja rahasid! Rahakeed kolisenud kaelas ja tinisenud suurel sepistatud sõlel. Omatehtud laiad vööd mähkinud peenikest pihta ja undrukud tantsinud jalgade ümber kui kirevad keeritsad. (lk 28)

Vanajuudas jäänud kui sammas teeveerde seisma. Pillanud sulega jahimehekübara näpust maha ja kummardunud seda üles korjama.

Eks koogutamisel langes juuksesalk sarvemüksult kõrvale. Maarjal kohe asi selge, kellega tegu.

"Terekest, sirjelindu," meelitas Vanajuudas.

"Tere, jah, jumalime," vastanud tüdruk. Ja ise vaadanud teravalt, et mis näo teine teeb.

Vanajuudal hakanud küll üks kulm nagu tõmblema ja teine silm pisut pilkuma, aga ta pidanud siiski vastu. Keeranud vuntsi ja välgutanud silmi. (lk 29)

Rääkisid mis nad rääkisid, aga peagi tahtis "võõras jahimees" Tsolgole pikemaks pidama jääda. Et süngi ümberkaudu on metsi ja maid, kus ei tule jahiloomadest puudu.

"Ega jah," tõotas ka tüdruk ja lisas mõttes, et või need "jahiloomad" sul kõik püütavad on.

Ei osanud Vanajuudas teise mõtteid ära arvata. Mida päev edasi, seda kentsakam tunne teda valdas. Just nagu polekski ta enam Vanajuudas ja see ning teine, kes mustale kollile hingesid varub, vaid päris harilik noormees. Harilik ja kõrvuni armunud veel pealegi.

Nii nagu Maarjat nägi või tüdruku kaelarahade tininat kuulis, olid põlved nõrgad ja kabjad jahimehesäärikutes pehmed kui vaha. Õnn veel, et säärikutel rautatud kontsad all! (lk 29)

Aga võta näpust. Läheb aega palju või läheb vähe, mis tulemas on, ei see tulemata jää. Võib-olla käis Must Vanakoll ise Juudalt aru parimas, et kuidas ja miks? Igatahes hakkas Vanajuudas lõpuks, endal kabjad pehmed ja hääl kähe, Maarjale mesimagusaid sõnu rääkima. Just nagu teistelegi tüdrukutele enne teda. Nägi tüdrukut võpatavat. Just nagu teisigi tüdrukuid enne teda.

Juba needis Vanajuudas endamisi oma kurja saatust ja igavest poissmehepõlve, kui tüdruk äkki rapsti! soome pussi haaras ja krauh! tuka tumedaid juukseid poisi otsmikult ära napsas.

Sarvemüks sirutus ette, must ja kole.

Vanajuudas läks valgeks kui lubjatud sein. Mustad karvased tagajalad sakstepükstes nõksatusid ja Maarja ta silme ees läks isegi päris siiruviiruliseks.

Siis tõmbas vanapoiss hammastest kärinal tuld ja kadus, nagu poleks teda olnudki. (lk 29-31)

Välislingid